Kaanetekst

„Tallinna tume“, „Siis, kui maailm hulluks läks“ ja „Vana peeru veerud“

JANEK KRAAVI

Katrin Pauts, Tallinna tume. Tavaliste inimeste väikesed nurjatused. Toimetanud Tiina Aug. Illustreerinud Lumimari. Varrak, 2021. 200 lk.

Novellikogu ühendav ruum on Tallinn, mis lahutatakse vastavalt sündmus(t)e toimumiskohale erinevat atmosfääri ja sotsiaalseid hoiakuid esindavateks väiksemateks linnajagudeks. Kõiki jutte kannab tumeduse kujund, mida võib tõlgendada kõigepealt jutustaja hääles tunda musta huumorina, mille kaudu rakendatakse jõuliselt moralisti ja kombekriitiku vaatepunkti. Tumedus viitab aga kindlasti ka kergemale või keerulisemale kriminaalsele sündmustikule ja fataalsele puändile, laadile, mis on tuttav Pautsi varasemast domestic noir’i laadis kirjutatud raamatutest (nt „Marduse tänav“). Juttude tegelaskonna käivitab enamjaolt inimlik nurjatus: kadedus ja kahjurõõm, valelikkus, tunnustamatus, väiklus ja armukadedus jms. Need emotsionaalsed ja afektiivsed figuurid rõhutavad nähtamatut või anonüümset indiviidi, kes salatseb ja teeskleb, jälgib ja jälitab, manipuleerib reaalses elus ja ühismeedias. Eesti nüüdiskirjanduses mõjub selline tegelaskuju üsna värskelt ja huvitavalt (vrd nt Susan Luitsalu „Ka naabrid nutavad“). Kuid hästi jälgitava realismi sügavamal tasandil toodab raamatu atmosfäär ja kujundivalik millenniumivahetuse-järgse gootika puudutust, mis esineb neis lugudes kummituslikkuse ja üleloomuliku vormis. Tegelasi painavad ebamäärasus ja võõrastus, millele osutab kohe alguses vanalinna tsükli jutte sisse juhatav lause „Paekivist koore ja kihtide all aga miski aina huugab, hingitseb, pakitseb, urgitseb, kompab, otsib pragu, kust välja immitseda“. Ebaõdus ruumikogemus ja kodutuse tunne on peaaegu kõigi novellide üks põhimotiive, vahendades tegelikkuse tajumist alati mingi tontliku lisanduse või traumaatilise sündmuse prisma kaudu. Igal juhul on autoril õnnestunud seletamatuse tasand meelelahutusliku poolega hästi kokku sulatada, kusjuures määramatuse taju toetavad hästi ka raamatu kaanekujundus ja illustratsioonid, kus samuti domineerivad nihestatud ruum ja grotesksed figuurid.

Killu Kaare, Pandeemia. Siis, kui maailm hulluks läks. Kujundanud Kennet Kaare. Lugu ja Lumm, 2020. 228 lk.

Kui Postimehe väitel on esimene eesti koroonaromaan möödunud sügisel ilmunud Marek Tihhonovi „Maailmalõpu päevik“, siis esimest koroonajuttude kogumikku võis lugeda juba 2020. aasta varasuvel. Mööndustega võiks ka selle teose määratleda romaanina novellides, sest erinevaid isikulugusid ühendavad globaalse maailma troop, hirmu ja hulluse rõhutamine, inimese psüühiliste ja füüsiliste piiride proovilepaneku motiiv. Üleilmse pandeemia kujutamise sisemine perspektiiv on ometigi lokaalne ja kohapõhine, nt väikelinn Itaalias, Madridi haigla, Kanada hooldekodu, kusjuures tuleb kahjutundega nentida, et ükski lugu ei vahenda Eesti kogemust. Haiguspuhangust jutustavad tavainimene, pensionär, üliõpilane, ka eesliinitöötajate lood on siin olemas, ning kõik rõhutavad suurte kategooriliste imperatiivide äkilist ümberhindamist ja teistsuguste sotsiaalsete normide tekkimist: „Viirus on suutnud meid ilma nakatamata muuta, meie kõige peidetumad räpased omadused välja tuua, purustada maskid ja näidata, millised me tegelikult oleme. Ja mitte kõik, mis maskide tagant välja on tulnud, pole ilus või õilis“ (lk 223). Nõnda hõlmab viiruse metafoor mõtlemisse ja psüühikasse pugenud haigust, hirmu ja võõravaenu, vanglaallegooriat, üleväsimust ja motivatsioonipuudust, kaitsemaski muutumist ajastu märgiks. Tekstid on hästi jälgitavad ja sisseelamisega kirjutatud, ent üsna publitsistlikud. Autor oleks võinud protsesside ja olukordade psühholoogilise kujutamisega natuke veel vaeva näha, kuna praegu töötavad need suures osas lihtsustatud sentimentaalse ja melanhoolse paatose tasandil. Seetõttu mõjub lootuse, armastuse, läheduse, elujanu jne asetamine erinevate minajutustajate maailmapildi keskmesse kohati omajagu kitšilikult. Kui jätta kõrvale välismaalastest, eri soost ja vanusest jutustajate üsna sarnane hääl ning enese­abiõpikut meenutavad mõttekäigud, siis oleks saanud sellest hea toimetaja abiga korraliku kontseptsiooniga ja aktuaalset teemat käsitleva jutukogu.

Charles Bukowski, Vana peeru veerud. Inglise keelest tõlkinud Peeter Sauter, toimetanud Karin Kastehein ja Marika Mikli. Kujundanud Külli Tammes. EKSA, 2020. 336 lk.

Kümnes eesti keelde tõlgitud Bukowski raamat koondab mitmes tonaalsuses tekste, millest osa on traagilised karjed kuristiku põhjast, kuid Camus’st mõjutet eksistentsialismile on lisatud ka koomilist paatost ja sürrealistlikku laadi. Mõned jutud on kontrakultuuri olemust avav publitsistika, mida läbib autobiograafilise jutustaja (Hank) troop või omanimelise tegelaskujuga lustimine. Kõiki kirjutamislaade ja tekstijorusid ühendab seksi- ja joomamotiivide kõrval tarbimis­ühiskonnast lahtihaakimise ja „rottide võidujooksust“ loobumise mõte. Alkohol on romantilises kunstnikukäsitluses piiravatest normidest, ennekõike tööst, vabanemise vahend, kuid muidugi on see võltsvabadus, mille hind on üldjuhul üsna ränk, kuna sellest saab purunenud perekondade, haiguste ja lähisuhtevägivalla kaasanne. Bukowski kirjutamist näikse iseloomustavat kaks juhuslikult üles nopitud perspektiivi: 1) „Bukowski jaoks on seks ilmselgelt tragikomöödia. ma ei kirjuta seksist kui kire instrumendist, ma kirjutan sellest kui naljamängust, kus vaatuste vahel tuleb väike pisar poetada“ (lk 214) ja 2) „inimestele ei meeldi lugeda JUBEDAID asju. kui sa kirjutaksid nagu Mark Twain. vaat see oli mees. ta oskas inimesed naerma panna. kõikides sinu juttudes inimesed tapavad ennast või lähevad hulluks või löövad kellegi maha“ (lk 195). Eesti keeles kõlavad 1960. aastate Bukowski lood tõlkija Peeter Sauteri 1990. aastatel loodud või kirjandusliku keelena kehtestunud sõnavara ja süntaksi kaudu, nõnda et vahel peaaegu unustad, kumma autori raamatut parajasti käes hoiad. Väiketähed lausete alguses on sümpaatne stiilivõte, mis tähistab vastukultuurilist mõtlemist, aga sobib hästi ka madala olustiku ja marginaali vaatepunkti markeerimiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht