Igavatest asjadest ei tüdine kunagi ära

Meelis Friedenthal: „Praegu, elades aeglase katastroofi eelaimduses võib proovida vaadata tagasi minevikku, et kas me suudame sealt midagi õppida.“

MIHKEL KUNNUS

Alljärgnev intervjuu on tehtud juuli alguses õigupoolest ajakirja Estonian Literary Magazine jaoks. Küsitlen kirjanikku ja teoloogi Meelis Friedenthali.

Meelis Friedenthal, ühe su meeldejäävama teksti, romaani „Mesilased“ tegevus toimub nn väiksel jääajal, mil siinse ala rahvastik langes suure kolksuga. Nüüd terendab midagi sellesarnast kogu maailmale ees, temperatuur liigub küll vastassuunas, aga taas tuleb esile inimese abitus ja olemishaprus. Pärast Auschwitzi olevat (olnud) luuletamine võimatu. Kuidas on lood kirjandusega enne ökoloogilist kollapsit, kuuenda suure välja­suremis­laine esimestel päevadel?

Osaliselt on sinu küsimuses juba vastus sees, siin on mitu viidet minevikule. Kirjandus toetubki paratamatult alati minevikule, ajalisus on nii kirjutamise kui ka lugemise protsessi sisse kirjutatud. Muidugi võib öelda, et selline minevikule toetumine ja selle tõlgendamine toimub sageli oleviku probleemidele lahenduste leidmise pärast. Sellisena on kirjandus teatava piirini võimeline kujundama arusaamu minevikust ja selle kaudu mõjutama tulevikku. Võib-olla see ongi kirjanduse utopistlik võimalus luua olemasoleva põhjal mingisugust uut kimäärilist maailma, mitte niivõrd prohvetlikult seda maailma ette ennustada. Mulle näib, et praegu, elades aeglase katastroofi eelaimduses võib proovida vaadata tagasi minevikku, et kas me suudame sealt midagi õppida. Utoopia kerkis žanrina esile varauusajal, just sellel perioodil, kui olid levimas apokalüptilised hirmud maailmalõpust ja tajuti selgelt olemasoleva maailmakorra kokkuvarisemist. Kokku varisesidki nii poliitilised kui ka religioossed struktuurid, mis olid keskaja jooksul Euroopat kujundanud ning asemele tekkis modernne maailm. Utoopiad olid osa sellest protsessist, mille kaudu üritati sõnastada uue maailma programme. Olemata teinud sellealast statistikat on mul aga tunne, et utopistlikku vaadet on praegusel ajal vähe, pigem on levinud rohkem või vähem moralistlik düstoopilis-apokalüptiline ootus. Mis on mõistagi vajalik ja vältimatu, olukorra diagnoosimine ja isegi karikeerimine on paratamatu, aga usutava ja vastuvõetava pääste sõnastamine tundub puudu. Kui aga päästet ei ole sõnastatud, siis seda ka ei tule.

Tunnistan, et mu küsimus oli vähem formaalne, kui mulle meeldinuks. Ühelt poolt saan aru suhtumisest, mis käratab, et maja põleb ja see pole aeg tegeleda kirjanduse ja muu meelelahutusega, või et igasugused kunstiinimesed tuleks tootvale tööle saata. Teiselt poolt tahaks vastu käratada, et praegu pole suuremat sigadust kui tootev töö ja et me koduplaneet on kooma veerele toodetud. Küll oleks hea, kui inimesed ohjeldamatu ja üha enam robotiseeritud tootmise asemel musitseeriks, loeks ja kirjutaks, mitte ei tarbiks asju, ja reisiks oma sisemaailmas, mitte lennukiga niigi hapras atmosfääris. Kuidas sa seda pingevälja näed?

Ma kardan, et see ei ole otsene vastus su küsimusele, aga ma olen juba mõnda aega mõelnud igavuse tundmise olulisusest ja – näilise – mittemidagi­tegemise vajalikkusest. Teisisõnu, näib, et nii meelelahutus kui tootev töö on mingil moel ikkagi tegutsemine, enese tegevuses hoidmine. Eriti just praegusel ajal on võimalik pidevalt end lõbustada kas või seriaalide vaatamise või võrgust poliitika kohta lugemisega. No ei ole igav, kahjuks. Muidugi võib öelda, et võimalus tunda igavust tähendab, et keegi teine peab eluspüsimiseks vajaliku töö sinu eest ära tegema ja tegelikult pole võimalik pikalt tõelist igavust tunda, sest kui inimene paigutada sensoorse deprivatsiooni tingimustesse, siis läheb ta varsti hulluks. Aga selline pidev vaimses lõbustuspargis ringi jooksmine või tähtaegade hirmus rabelemine toidab ärevust ja pinget ning see üldine ärevuse foon teeb inimesed muidugi tähelepanelikuks, aga samuti vastuvõtlikuks rutakatele ja läbimõtlemata otsustele, kiirele vihale, tähelepanu hajumisele. Seesama poliitiline ärevus, mis meil siin praegu valitseb, on mingit pidi just sellise hirmuseguse põnevuse tagajärg, kuidas jagunetakse kangelaslikeks ja dissitentlikeks patriootlikeks võitlejateks, radikaalseteks headuse kaitsjateks. See on oma monotoonses ärevuses tüütu, seda ei jõua lihtsalt enam vastu võtta. Ma saan muidugi aru, et kui sina ei sekku maailma, siis sekkub maailm sinu ellu ja muidugi ma ei ole – ega tahagi olla – neutraalne. Aga see on kõik lihtsalt tüütu, nagu peavalu. Ei saa tunda igavust, ei saa midagi muud teha kui vaid selle tuikamise peale mõelda. Kirjandus on siin vahest teatavas eelisseisundis, sest see on aeglasem, vahel oma arutluskäikudes natuke igavgi.

Meelis Friedenthal: „Kuni valgustusajastu lõpuni toetus enamik lääne haridusest just antiikkirjandusele ja piiblile. Kirjanduse lugemine on põhimõtteliselt üks väheseid ligipääsuteid nende teemade juurde ka tänapäeval, terved rahvad koonduvad mingisuguste tekstide ümber, mille kaudu nad end mõtestavad.“

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Huvitav. Ma olen ikka mõelnud – võib-olla on see liiga julge üldistus –, et teatud seesmise arenguastme juures kaob ära võime tunda igavust. Vähemasti siis, kui mõistame igavuse all nälga väliste muljete järele, seisund, mis näiteks (nutiseadmete eelses) lapsepõlves oli sage. Nüüd piinab pigem väliste muljete liig. Millal sa üldse viimati tundsid tõelist igavust?

Ma vahel püüan igavust tunda, selles mõttes, et ei tee otseselt mitte midagi, vaatan näiteks niisama aknast välja ja ei püüa peas midagi planeerida ega selgeks arutada. Mõtted muidugi tulevad ja lähevad iseenesest, väga kaua niimoodi olla ei saa, aga selline mittemidagi­tegemine, isegi mitte mediteerimine või millegi nimel pingutamine, tundub kuidagi sobiv. Selle kohta on viimasel ajal ka hulgaliselt uurimusi tehtud, et igavuse tundmine on igatpidi loominguliselt kasulik. Ma ei oska neid tulemusi ei ümber lükata ega kinnitada, aga igavus kui tunne on ilmselt midagi järjest haruldasemat juba iseenesest. Näiteks valu, hirmu või kiivuse käes ei ole võimalik seda tunda. Niiviisi on igavus väga erinev tüütusest, sest igavatest asjadest ei tüdine ära. Vahel olen sattunud lugema mingisugust igavat raamatut, aga kuidagi nii täpselt, et ei hakka tüütama, ei hakka vastu, aga ei ole ka põnev. Loed ja oled kuidagi parajal kaugusel kõigest. Ma ei ole muidugi kindel, et see on autoritel meelega valitud stiil. Samal ajal on muidugi raamatuid, kus põnevuse või emotsiooni püüdmine on omaette eesmärgiks, lihtsalt siis mingi ekstreemsusega šokeerida või häbitusega rabada. See ei tundu palju parem populistliku poliitika võtetest.

Vahel mõtlen – alati ütlema seda ei kipu –, et kui kirjandus suudaks inimesi kasvatada, siis peaks Venemaa olema üks arenenumaid ühiskondi. Aga.

Samal ajal olen ikka veendunud, et see on õige, et ülikoolides on kirjandusteaduskonnad enesestmõistetavad, aga näiteks arvutimänguteaduskonnad mitte. Teatud kirjanikutüüp – romaanikirjanik umbes nii, nagu määratleb Milan Kundera – on olnud uusaegse inimmõistmise tipp. Kui elujõulisena näed seda traditsiooni?

Võib-olla mitte igakülgselt elujõulisena, aga väga vajalikuna. Kirjandus mitte ainult ei uuri inimest, vaid ka loob inimest, annab lugejale ettekujutuse, milline üldse saab olla inimene. Ma arvan küll, et Dostojevskil on suur roll vene inimese kujundamisel, tema programm oli ju luua vastukaal lääne mõtlemisele ja mitmes mõttes on see praegu ju teostunudki. Kui me näiteks vaatame meie kooliprogramme, siis kirjandus on seal üks väheseid valdkondi, mille kaudu õpitakse inimest tundma, ei inimeseõpetus ega bioloogia ei anna seesuguseid teadmisi, meie koolides puudub üldiselt eetika ja filosoofia, religiooniõpetus jms ained ning vaid ajaloo ja kirjanduse kaudu toimub üldse inimvaimu käsitlemine. Kuni valgustusajastu lõpuni toetus aga enamik lääne haridusest just antiikkirjandusele ja piiblile. Kirjanduse lugemine on põhimõtteliselt üks väheseid ligipääsuteid nende teemade juurde ka tänapäeval, terved rahvad koonduvad mingisuguste tekstide ümber, mille kaudu nad end mõtestavad. Raamatud, mida kõik on mingil põhjusel lugenud (nt kas või kohustuslik kirjandus koolis), määrab põlvkonnad, nad saavad nende tekstide kaudu omavahel kontakti, see loob ühise mõtlemisplatvormi. Praegu on muidugi probleemiks, et selliseid tekste, mida kõik on lugenud, jääb üha vähemaks. See tekitab paratamatult kultuurilist getostumist, kaotab võimaluse vihjeteks ja viideteks suuremate rühmade vahel, vandeseltsliku tihedama ja lühendatud suhtluse vormi. On oht, et suhtlemine muutub iroonia- ja viitevabaks, vaid ühetasandiliseks informatsioonivahetuseks. Ma ei ole kindel, kui hästi suudavad seda meemid ja Netflixi seriaalid asendada.

Sellega on raske mitte nõustuda. Kohustusliku kirjanduse kohustuslikkuse üle hädaldatakse alatasa ja sageli teevad seda meie kaasaegsed autorid, kes näevad selles institutsionaliseeritud nimekirjas liiga vägevat konkurenti. Ometi on mul tunne, et selles tohutus paljususes, mis meid ümbritseb, peitub killustumisoht ning just nimelt on vaja ekstra rõhutada klassika tähtsust, et tekiks korralik vaimne ühisbaas, mis üldse võimaldaks vähegi sügavamat suhtlust. Milline on sinu suhe kohustuslikku kirjandusse? Lugesid omal ajal hea meelega? Kas „Tõde ja õigus“ ja „Kevade“ läksid korda?

Ega väga ei läinud. Ma lugesin truult kogu kohustusliku kirjanduse küll läbi, aga ei Tammsaare ega Lutsuga mul kooli­ajal mingisugust kontakti ei tekkinud. Näiteks Goethe „Fausti“ lugesin küll juba kooliajal väga hea meelega. Aga see muidugi polegi alati vajalik, et tekiks kontakt, vaid vaja on nendest lehe­külgedest ennast kas või läbi lohistada. Ma hindan neid kohustusliku kirjanduse tekste praegu palju rohkem, Tammsaaret olen pärast paaril korral üle lugenud, tema ambitsioon ja haare on muljetavaldavad. Aga kooli ülesanne ei olegi õpetada ju seda, mis on lastele enne teada või mis on neile meeldiv, vaid seda, mida peetakse vajalikuks. Kõik õpivad meil matemaatikat, hoolimata sellest, kas see on neile huvitav või mitte, sest nii ühiskond kui õpetajad usuvad kuidagi, et see on neile väga vajalik ja selline usk aitab ületada kõhklusi, kas ikka on vaja ruutvõrrandit õppida või mitte. Kuna meil pole sellesarnast usku kirjandusse, siis on sellist ebakindlat rabelemist palju ja nii nagu koeraomaniku ebakindlus kandub üle koerale, nii kandub ühiskondlik ebakindlus kirjandusele üle. Kuigi viimasel ajal on palju juttu olnud sellest, et need ühiskondlikud muutused oma alternatiivsete faktide, populismi jms kraamiga, on valdkond, mille vastu aitaksid vaid teadmisest inimesest ja ühiskonnast ja ajaloost – ehk siis humanitaarsed teadmised –, pole ometi see ametlikult selgelt sõnastatud. Hiljuti just oli uuring, et filosoofia on parem vahend teatavate pseudo­teaduslike argumentide äratundmiseks kui koolimatemaatika või -füüsika.

Küsimus võib näida piinlikkuseni tüüpiline, aga mind huvitab väga, millised on su viimased sügavamad lugemiselamused. Mida soovitaksid ja miks?

Ma katsun mõõdukalt palju lugeda, tähendab, erialasele kirjandusele lisaks ka niisama, ilma mingi selge eesmärgita. Viimasel ajal on filmid ja seriaalid pigem pettumust valmistanud, aga kirjandus üldiselt ei valmista pettumust, kuigi suuri ja eredaid lugemiselamusi tuleb vist harvem ette kui enne. Ma kahtlustan, et siin on tegemist mingi võimetusega kirjandust nautida niisugusena, nagu see on, vaid selle asemel kipun ikkagi analüüsima, et kuidas see on tehtud ja miks autor on just selliseid valikuid langetanud. Samal ajal mõned tekstid jälle ületavad selle distantsi. Kõige viimane raamat, mille lõpetasin, oli Susanna Clarke’i „The Ladies of Grace Adieu“ – see on lühilugude kogumik, kus on toredat eri stiilidega mängimist. Hiljuti loetud jutukogumikest meeldis mulle David Foster Wallace’i „Teatavate piiride poorsusest“, üldse maksab kõiki Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatuid lugeda. Viimati loetud romaanidest tahaksin – erinevatel põhjustel – soovitada Lukas Bärfussi romaani „Koaala“ ja Daniel Galera „Verest nõretavat habet“. Eesti autoritest paari aasta tagust Baturini „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“. Ma arvan, et see on viimastel aastatel üks paremaid eesti keeles ilmunud tekste.

Ja küsimus sulle kui kirjanikule. Mis suunas uitab praegu sinu kui autori (ala)teadvus? On midagi vaimus küpsemas?

On küpsemas, või õigemini ei teagi, kuidas seda nüüd kirjeldada – arvasin, et olen järgmise raamatuga isegi päris kaugele jõudnud, aga siis hakkasin seda üle lugema ja jõudsin järeldusele, et niisugusel kujul ei kõlba. Ma ei teagi täpselt, mida sellega nüüd peale hakata, võib-olla peab otsast peale alustama. Iseenesest on see mul esmakordne kogemus niiviisi raamatule otsa vaadata ja jõuda järeldusele, et ei sobi – võrdlemisi segadusse ajav, aga õpetlik muidugi ka.

Elagu õpetlikkus! Lõpetuseks samalaadne küsimus kogu kirjanduselule laiendatult: tajud ehk mingeid üldisemaid tendentse praeguses kirjandus­elus? Kas ehk tegevpoliitikute spontaansed sõnavõtud pole võtnud satiirikutelt ja absurdikirjanikelt töö? Kas ühismeedia on autori ellu äratanud ja autori biograafiast saanud loomingu osa?

Tõsi ta on, et kui postmodernism jõuab juba poliitikasse, siis kirjandus peaks olema juba edasi liikunud. Selliselt tahaksin näha uut modernsust, uue maailma mõtestamise püüet. Nende biograafiate taga võib olla autentsuse otsing, mis muidugi on väga modernne igatsus, sealtsamast hakkab mõistagi ka autor taas surnuist üles tõusma. Mul on tunne, et autor on praegu igasuguste välja­mõeldud uudiste ja eksitavate valede rägastikus üks võimalus mingisuguse kindluse, aususe, tõenäolisuse saavutamiseks. Et kirjatüki taga on tõepoolest keegi, kes vastutab ja see vastutus ei ole pelk konstruktsioon.

Igatahes oli nende sõnade taga Meelis Friedenthali meiliaadress. Aitäh ja pikka iga!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht