Kas sa „Džuudokvääre“ oled lugenud?

Praeguses tsensuurilaines on kokku saanud suured erafirmad, raha ning kultuuriradikaalid, kes muudavad originaalteksti omal initsiatiivil.

TAUNO VAHTER

Roald Dahli lasteraamatute sisu muutmise skandaal on taas tekitanud suurema arutelu teemal, kes, miks ja millise õigusega võib muuta autori algteksti. Õhus lendavad tsensuurisüüdistused, tekstiversioone võrreldakse lausehaaval ning asjasse segatud üritavad end kuidagi kaitsta, kuid keegi ei tundu olukorra üle olevat väga õnnelik. Millest niisugune lärm?

Skandaal lahvatas 17. veebruaril ajalehe Daily Telegraph põhjaliku artikliga „Roald Dahl rewritten“ ehk „Ümberkirjutatud Roald Dahl“, kust avalikkus sai teada, et tuntud lasteraamatutesse on tehtud sadu parandusi, muudatusi ning kohati lisatud täiesti uusi lauseid. Mullu ilmunud kordustrükkide tiitlipöördele on nimelt lisatud pisikeses kirjas lõik, kus öeldakse, et „sõnad loevad“ ning et kirjastus „korrigeerib raamatute keelt pidevalt, et neid saaks nautida ka tänapäeval“. Kirjastuse Penguin lastekirjanduse kaubamärk Puffin tänab seal ühtlasi ettevõtet Inclusive Minds, kus töötavad inimesed piduliku ametinimetusega inclusion ambassador, s.o kaasamise suursaadikud. Muudatused puudutavad ka Dahli kõige tuntumaid raamatuid nagu „Charlie ja šokolaadivabrik“, „Matilda“, „Nõiad“, „Suur Sõbralik Hiiglane“ jt. Muudatuste sisust on räägitud juba paljudes artiklites, nii et sellel ma pikemalt ei peatu, aga toon siiski mõne näite: igalt poolt eemaldatud sõna „paks“, tegelasi on muudetud sooneutraalseks, parukatega nõidade kohta on lisatud vabandav märkus, et parukate kandmises pole midagi halba, vapustava härra Rebase kolmest pojast on saanud üleöö kolm tütart ning Rudyard Kiplingi nimi on välja visatud ja asendatud Jane Austeniga. Jätan kõrvale muudatuste iseloomu: kohati on need niivõrd totrad, et tegu on lahtisest uksest sissemurdmisega. Põhiline küsimus on: miks see kõik juhtus ning mis saab edasi?

Pipi, Dr. Seuss ja Tintin

Kõige suurem põhimõtteline muutus on see, et kui varasemas ajaloos on raamatute sisu kallale minek ning tsensuur olnud suures osas riiklik tegevus, siis viimase aja suuremad skandaalid on seotud erasektoriga, tegu on täiesti vabatahtliku tegevusega. Üks esimesi niisuguseid lastekirjandusega seotud näiteid sai tuntuks 2010. aastal, kui Astrid Lindgreni raamatute saksa kirjastaja Oetinger tunnistas, et nad on „Pipi Pikksukas“ asendanud sõnad „neegrikuningas“ ning „neegriprintsess“ väljenditega „lõunamere kuningas“ ja „lõunamere printsess“. Lindgreni tütar Karin Nyman teatas alguses, et Rootsis jäädakse siiski originaali juurde, kuid 2015. aastal viidi samad parandused sisse ka autori emakeeles. Teema oli riigis laiemalt üleval, kaebuste peale võeti müügist maha lastetoa kardinad, millel Pipil olid tumedanahalised teenijalapsed. Ühest telelavastusest võeti maha stseen, kus Pipi mängib silmi pilutades hiinlast ja Soomeski esitati rahvusringhäälingule YLE kaebus vanas kuuldemängus sisalduva sõna „neeger“ kohta. Keegi küsis arvamusartiklis irooniliselt, kas koraani võiks sama moodi muutma hakata.

Sarnaselt meiega pidid keelekorraldajad seletama sõnaga kaasnevat varjundit ning jõuti seisukohale, et Soome on USA päritolu sõnade varjundite tajumisel ning muutumisel umbes 20 aastat maas – see, mis toimus Ameerikas 1950ndatel, jõudis Soome 1970ndatel ning praeguseks on tegu pigem taunitava sõnaga. Teadaolevalt ei ole Lind­greni autoriõiguste esindajad nõudnud sisu muutmist ranges vormis ja iga riik on otsustanud ise, kuidas toimida. Eestis veel muudatusi ei ole tehtud.

Rassilisel pinnal on tuntud juhtum ka Belgia koomiksikunstniku Hergé Tintini-albumite seeria. Selles albumisarjas on kolm raamatut, mille avaldamise ajalugu on üsna kirju. Albumid „Tintin Aafrikas“ (originaalis „Tintin Kongos“) ning „Tintin Ameerikas“ kubisevad hamedes rumalavõitu pärismaalastest ja verejanulistest indiaanlastest ning kuigi Tintin on empaatiline tegelane, siis tema tõlkeõiguste esindaja Casterman on kirjastajatele soovitanud alustada muude raamatutega ja need kaks avaldada alles siis, kui kõik muud tehtud. Kolmas album „Tintin nõukogudemaal“ on huvitav aga teise nurga alt, sest näiteks Soomes ilmus see teema tõttu teistest albumitest hiljem, alles 1986.

Väga palju tähelepanu sai ka 2021. aasta uudis, et USA lastekirjaniku Dr. Seussi kuut lasteraamatut enam juurde ei trükita. Ka eesti keeles on ilmunud Dr. Seussi kaks raamatut, ent kuna tema loomingut meil Nõukogude ajal (ja seega suures tiraažis) ei avaldatud, on ta siin võrdlemisi vähetuntud tegelane. Pigem tuntakse nende alusel tehtud filme niisuguste tegelastega nagu Grinch, Horton jne. Ka siin ei ole taga mingit riiklikku sundi ega kohtuotsust, vaid nii otsustas autori õigusi esindav firma Dr. Seuss Enterprises.

Tulen ringiga tagasi Roald Dahli juurde. Tema autoriõigusi esindab firma Roald Dahl Story Company, kellega kirjastajad peavad kokkuleppele jõudma. Mullu müüs firma mitmesugused õigused omakorda edasi Netflixile, mis oli valdkonnas väga suur tehing. Niisiis hakkab siit läbi kumama korduv muster: kokku on saanud suured erafirmad, raha ning omal initsiatiivil originaaltekstide muutmine või riiulile tõstmine.

Kõige taga on raha… ja inimeste valik

Kui suurest rahast on jutt? Lepingud on küll salajased, aga üht-teist on võimalik välja tuua: Roald Dahli raamatuid müüakse aastas üle miljoni eksemplari, Astrid Lindgreni teoseid 2-3 miljonit, Dr. Seussi omi viimasel ajal 3-4 miljonit. Väga palju mõjutab läbimüüki see, kas linastub ka mõni teosel põhinev film, ning see seletab, miks maksis Netflix Roald Dahli õiguste eest koguni üle 400 miljoni euro. Seega on üks suur nihelemise ja tõmblemise põhjus mure, et teenistus võib kokku sulada, hirm selle pärast, et tekib mingi rahvaliikumine, mis kuldmune munevad autorid tühistab, ja siis ei saa nende raamatuid enam sama ohtralt müüa ega ekraanile tuua. Lõpuks otsustab keegi, et parem karta kui kahetseda, ning igaks juhuks tehakse midagi.

See ei ole siiski kogu tõde. Dr. Seussi puhul tõsteti küll esialgu riiulile kuus raamatut, kuid autor on neid kirjutanud umbes 60. Tema kõige populaarsemaid raamatuid ei puututud, kuigi püüdlik kohandaja-tsensor leiaks ka sealt mitmesugust rassistereotüüpidega seotud materjali. Seega on tegu omamoodi žestiga tundlikuma publiku rahustamiseks – põhiteenistus jäi alles.

Kui mingit kohtuotsust või riigi käsku ei ole, siis milleks seda kõike üldse teha? Kas Roald Dahli juhtumi puhul on tegu jabura ülipüüdlikkusega ameeriklaste matkimisel või märgiga saabuvate aegade normaalsusest? Kindlalt seda ei tea, kuid kirjastus ning Dahli õiguste esindajad teatasid, et tegu oli „ühise otsusega“ aastal 2020 ning et see langetati juba enne Netflixiga sõlmitud tehingut. Aga keda nad kardavad, kui USA turul on ka tohutu hulk poliitiliselt täiesti ebakorrektseid ja ikkagi populaarseid tegelaskujusid, nagu näiteks multifilmides „Perepea“, „Ameerika isa“, „South Park“, „Paradise PD“ jpt?

Siin on paar nüanssi. Esiteks on väikelastega seotud raamatu- ja filmiturg suure löögi all, kuna kogu maailm on täis ülivalvsaid vanemaid, kellel on lastekasvatuse osas vankumatud seisukohad. Teiseks on tupsununnu-maailma müügimaht alati suurem kui iroonial. Lapsevanematel on üllatavalt palju vaba aega, et külvata internet täis vaenu kõige suhtes, mida nad ei toeta või mõista. Kui mõni film saab vanusepiirangu, langeb kohe selle vaadatavus ja kassatulu.

Väga põhimõtteline on ka küsimus, kus on selliste muudatuste poliitilised juured. Lihtne on öelda, et selline üle vindi keeratud poliitkorrektsus on omane vasakpoolsemale woke-maailmale. Viimase kümne aastaga on USA kirjastamismaailma juhatustes vahetunud palju nimesid: vanade valgete meeste asemel on rohkem muust rassist inimesi ning naisi ning see muutus mõjutab ka avaldamisplaane. Kui vaadata ja lugeda, kes on kirjastamismaailmas raamatute n-ö kohandamise otsustega seotud inimesed, siis on näha kaks rühma: ühest küljest ärimehed ja teisest küljest ideelisemad inimesed, kes usuvad siiralt, et nii peabki tegema. Probleemseid sõnastusi muutvate inimeste kohta tekkinud uuest ametinimetusest sensitivity editor on saanud kiirelt sõimusõna. Kriitikud peavad seda eufemismiks tsensori kohta, mõned (harvemad) autorid on neid ka kaitsnud selgitusega, et kuidas muidu õnnestuks keskealisel heteromehel kirjeldada usutavalt näiteks mustanahalist ratastoolis transnaist. Ent nende abiga võiks siis ka ilmselt ümber kirjutada suure osa kogu kirjandusklassikast.

Me kõike oleme kuulnud, et „autori tekst on püha“. See on ilus lause, aga nii kirjastaja kui ka autorina tahan sellele väitele lisada päris mitu klauslit. Tekst on püha teatud piirini, sest iga viimne kui tekst vajab siiski toimetamist. Täiesti normaalne on kaasata nn erialatoimetajad (arstid, ajaloolased, paleontoloogid jt), sest autor tõesti ei tea kõike. Täiesti normaalne on parandada keelekasutust ja keegi ei taha näha jäärapäise autori raamatu tiitlipöördel piinlikku märget „Kirjaviis muutmata autori nõudmisel“. See, mida on tehtud Dahli teostega, ei mahu aga enam korralise toimetamise piiridesse: siin on vastu autori tahtmist toimunud teksti laupkokkupõrge ärihuvide ning teatud woke-radikaalsusega. Jah, enamik sensitivity editor’e ehk tundlikkustoimetajaid või kuidas neid peaks nimetama, on pigem selgelt woke– või vasakpoolsete vaadetega, seda on nad ka ise tunnistanud. Nende töös on üksjagu ühisosa Nõukogude ajast tuttavate „kirjanduslike konsultantidega“, kes pidid jälgima ka ideoloogilistest nõuetest kinnipidamist.

Vasak- ja parempoolsed tsensorid on sama nähtus

Ma ei taha öelda, et see kõik on woke-kultuuri süü, kuigi osaliselt on tõesti tegu selle tagajärjega. Niisugused asjad juhtuvad siis, kui kultuuri sisu üle tahavad ja saavad otsustada radikaalid, olgu nad vasak- või parempoolsed, või mingi spetsiifilise huvigrupi esindajad. Uued Uudised ja Facebooki-grupp „Virgina Woolf sind ei karda!“ ei tohi kunagi otsustada loomingu sisu üle, need oleksid täpselt sama halvad variandid. Üks asi on arvamust avaldada, teine on teha.

Vaatame tasakaalu ja võrdluse huvides korraks teisele poole rindejoont ning võtame näiteks praeguse Venemaa, mille kohta liigub hulgem igasugust materjali keelustatud raamatute, muusika, filmide ja muu osas. Mitte keegi ei ole (veel) ametlikult käskinud võimukriitiliste kirjanike teoseid kokku korjata ja ahjus ära põletada, aga protsessid toimuvad sammhaaval. Kui esmalt ilmusid seal „probleemse sisuga“ raamatute kaantele soovituslikud vanusepiirid, siis järgmise sammuna lisati osa autorite nimele märge „inoagent“ („välis­agent“). Viimasel ajal on püüdlikumad poed näiteks Mihhail Zõgari ja Ljudmila Ulitskaja raamatud pakkinud musta kilesse või pruuni pakkepaberisse ning tõrjunud need kuskile alumistele riiulitele, raamatupoe perifeeriasse. Mullu anti välja ka nimekiri LGBT-teemalistest raamatutest, mis poodidest päriselt ära korjati, kuid oluline on märkida, et suur osa neist sammudest sünnib peaaegu vabatahtlikult: igaks juhuks pannakse tülikad raamatud silme alt ära, igaks juhuks ei võeta müüki, et mitte kedagi vihastada, et paista eesrindlik. See on sama nähtuse teine äärmus: soov sisusse sekkuda ei ole puhtalt vasakpoolne või parempoolne nähtus, vaid omane kõikidele rumalatele radikaalidele, kes on läbi aja ennast välja elanud mis tahes asjadega võideldes. Omal ajal taheti väidetava ebapatriootlikkuse tõttu mitmetes riikides hävitada Remarque’i „Lääne­rindel muutuseta“, Nõukogude aja algul hävitati osa Eesti-aegseid raamatuid ning veel 1980ndatelgi rebiti meil lasteraamatutest välja inglitega pilte (näiteks Ferenc Móra „Võlu­kasukas“). Samasse seltskonda kuuluvad ka kõik need, kes hakkasid hädaldama Kiviräha „Kaka ja kevade“ ebamoraalsuse pärast või pritsisid sülge ühe Tähekese kaanepildi pärast, millel kunstnik Gerda Märtens on kujutanud vuntside ja seelikuga meest. Kõik nende tegudega seotud inimesed on võrdväärsed Dahli ümberkirjutajate ning Putiniga, kes oma 21. veebruari pikas kõnes mainis, et kultuur peab rõhutama „ilu ja harmooniat .. ega tohi lõhestada ühiskonda“. Iga diktaator põhjendab kitsarinnalisust ja individualismi hävitamist mingi hägusa üldise kontseptsiooniga ilust ja ühisest esteetikast, näiteks lasteraamatud võiksid rääkida ainult tublide patriootide kasvatamisest ning majad ehitame ikka sammastega, soovitavalt klassitsistlikus stiilis. See nähtus ei ole uus, lihtsalt tõstab praegu pead natuke teistsuguses vormis.

Mind ei pane eriti muretsema väiksemad muudatused, nagu Pipi „neegrikuningas“ või Eskimo jäätise ümbernimetamine USAs või Soomes. Ka Agatha Christie „Kümme väikest neegrit“ nimetati esimest korda ümber juba aastal 1940 – siis, kui parempoolsemate radikaalide arvates pidanuks nagu kõik veel olema hästi. Selliste küsimustega ei suudeta Eestis suhestuda, sest probleemid on geograafiliselt ja kultuuriliselt kaugemad. Kui nahavärvi asemel oleks teemaks näiteks midagi seoses Nõukogude minevikuga, siis saadaks palju paremini aru, kuigi vaevalt et alati üheselt. Kui autor oli KGB agent või kuulus hävituspataljoni, on see meie silmis suurem plekk kui tekstis esinev „neeger“, niisugune lihtsalt on kohalik kontekst. Ometi mõned asjad tõesti ajas muutuvad. Kuna seesugused uudised on poliitiliselt laetud, saavad need ka suurt vastukaja, ehkki alati pole jutud päris tõsi. Näiteks levis 1978. aastal üle maailma aeg-ajalt siiani üles kerkiv lugu, et Soomes keelati „Piilupart Donaldi“ koomiks, kuna tegelasel pole pükse jalas – tegelikult lõpetas üks Helsingi raamatukogu tellimuse rahapuudusel. Aga sama kehv on see, kui mitte keegi kära ei tee ja lepitakse, et nii nüüd peabki olema: tere tulemast, „Pál-tänava inuitid“, „Kodu­tütar ja kevad“, „Džuudokväärid“! Tegelikult ma ei usu, et asi nii hulluks läheb, aga katsuks õige omavahel mitte segi ajada tasalülitamist ja solvamise vältimist.

Ja lõpetuseks: pole vist vaja öeldagi, et Roald Dahli raamatud on mitmete riikide raamatumüügi edetabelites viimasel ajal tublisti kerkinud, nii uued kui ka vanad versioonid. Hakka või uskuma, et tegu on müüginipiga, kuid mina panustaksin siiski iidsemale nähtusele – inimlikule lollusele. On, kuidas on, 24. veebruaril saatis Puffini kirjastus välja pressiteate, et rahva soovil annavad nad ka Dahli teoste vanad versioonid millalgi tänavu uuesti välja ning hakkavad neid soovijatele müüma mahendatutega paralleelselt.