Enesearmastaja, kel on öelda midagi meie kõigi kohta

Hannes Parmo laveerib „Beetas“ kohati maitsetuse piiril, kuid näitab sõjakoledusi seejuures ootamatust vinklist.

TÕNIS HALLASTE

Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha saanud Hannes Parmo „Beeta“ on jäänud kahtlaselt varju. Kui lähtuda näiteks Goodreadsist, on Piret Jaaksu kolmanda koha romaan „Taeva tütred“ pälvinud 27. märtsi seisuga 131 hinnangut. Romaanivõistluse laureaatidest on Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdani“ järel suurim arv Goodreadsi arvustusi Sven Mikseri „Varedal“, koguni 493, „Beetal“ tühisevõitu 12. Teost on kommenteeritud ka meedias, kus on oma muljeid edastanud Karl Martin Sinijärv, Jaan Martinson, Mart Juur, ent laias laastus on retseptsioon siiski jäänud küllaltki hajusaks.

Esiti tundus tagasiside nappus raamatut lugema hakates põhjendatud: esmamulje järgi on teos ootamatult rohmakas. Peategelase Udo lugu saab alguse kuidagi juhuslikust episoodist. Tema antikvariaati tuleb püsikundest vanamemm, kes ronib tabureti peale ja kukub – tundub, et eluohtlikult. Sellele järgneb (mitte põhjuslikult, vaid ajaliselt) punaste lühike koosolek, kus Udo määratakse hävituspataljoni. Kuigi ta jõuab kaugena näiva sõja alguse naiivsuses mõelda: „Tollal nägin tumedaima stsenaariumina oma elukorralduse mis tahes muutumist“ (lk 19), keeratakse kõik pea peale. Peategelane jõuab olla kommunist, metsavend ja nats, sealjuures on ta ühtviisi põlastusväärne kõigis neis rollides.

Võib-olla lähtun mingist kuiviklikust vinklist, armastades proosakirjanike seas poeete ja kirjeldajaid, belletriste kui ilusat kirjandust loovaid inimesi. Kui näiteks romaanivõistluse võidutöö „Vareda“ on ses vallas korrektne „viis“, siis „Beeta“ mõjub kui keskmise koolipoisi „kolm“. Sealjuures pole ma kindel, kas oskan oma arvamust põhjendada, jätmata muljet liigkitsast korraliku kirjanduse mõõdupuust. Pole ilusaid looduskirjeldusi – ja mis siis? Filosofeerimiskatsed on kitsapiirilised ja ebaveenvad, ent mis argument seegi, eriti kui tegemist on raamatu edenedes aina ilmselgema kavatsuslikkusega? Asja ei tee paremaks mõningad keele­apsakad: „hakkata“ (lk 120) või liiane koma „ega“ ees (lk 43).

Konarused häirisid mind (vähemalt ei lasknud teose veenvusel mõjule pääseda) umbes 30. leheküljeni, ent siis hakkas lugemisel midagi juhtuma. Kas läks süžee haaravamaks (peategelase elukorraldus oli selleks ajaks ehk piisavalt muutunud, esitine argpüksi naiivsus asendunud kalkari küünilisusega) või muutus jutustaja vaatevinkel kuidagi kirjanduslikult vastuvõetavamaks. Raamatu „vead“ taandusid pikapeale autori tahtlikuks manipulatsiooniks, kuivõrd jutustaja peabki olema üks läbini ebaoriginaalne, ebameeldiv ja nartsissistlik inimene. Teosel on ebausaldusväärne jutustaja kõigi oma mõtetega, aga ühtlasi ebamugav jutustaja oma kohmaka stiiliga – ja kui seda tõika aktsepteerida, võib ikkagi leppida loo sellise üleskirjutusega. Mingil tasandil jäi siiski lõpuni segama teatav kirjandusliku maitsetuse aimus, aga raamatus kujutatud maailmal on mingi oma tõde, autori öeldus oma iva, mis vaigistas mu kahtlused ja tegi teose köitvaks. Ehk isegi heaks …

Hannes Parmo 16. juunil Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis Eesti Kirjanike Liidu 2023. aasta romaanivõistluse tulemuste väljakuulutamisel.

 Kris Moor

Äärmuslik nartsissism, millesse autor on peategelase määranud, on ootamatult hea vahend sellise tundliku ajastu vaatlemiseks. Tegemist on siiski teise maailmasõja algusega, 1941. aastaga, mil maailm oli jaotatud suurte ideede vahel: kommunism, fašism, isamaalisus. Kangelaslikud sõjaaegsed lood oma aadete nimel võitlevatest inimestest on kõige lihtsamad, ent nende peategelased on enesestmõistetavalt kõige surelikumad („Ilus on surra isamaa pärast,“ kirjutas Tuglas kunagi). Häda sunnil ja ellujäämise nimel tuli sageli teha ebameeldiv valik. Normaalse ebakangelasliku inimese lugu võiks eelduspäraselt olla küllastatud enesehaletsusest, kibedusest, kõige rohkem ent kahetsusest tegematajätmiste või tegude pärast. Sellele vastukaaluks kirub „Beeta“ peategelane küll sõjaaegse elu ebamugavust ning oma otsuste näilist möödapääsmatust, aga ta ei paista kahetsevat ühtki oma tegu. Nagu ta ühel hetkel ütleb: „Ega ma olekski osanud Joosepile midagi öelda. Pigem midagi õigustavat. Kindlasti mitte vabandada“ (lk 139).

Panin tähele, et ma ei ole lugemismärkmetes enamasti välja kirjutanud peategelase nime, vaid nimetanud teda palju pikema sõnaga – „peategelaseks“. Küsimus pole üksnes selles, et Udo Estland on jabur nimi (jälle üks näiline maitsetus): märkasin, et peaaegu ükski tegelane ei taha seda välja öelda. Isegi üks peategelase väheseid sõpru Joosep ei ütle temaga vesteldes ta nime kordagi. Peategelase nimi selgub alles 22. leheküljel – võimalik, et autorgi ei taha seda välja öelda. Edaspidi kasutatakse hoopis hüüdnime: kommunistide seas on peategelane Uts, metsavendadele on ta Kilu, natsidele Udu.

Võib arvata, et teisedki tajuvad peategelase moraalse selgroo täielikku puudumist. Raamatu keskel leidub näiteks lause, mis võiks olla tema visiitkaardiks: „Vabanesin üleliigsest kandamist. Ainult nartsunud riided, mida võinuks kanda nii metsavend, omakaitseüksuslane kui ka honorarinäljas poeet“ (lk 65). Omal moel on peategelane eemaletõukavam kui mõni nats. Nendel on vähemalt utoopiline programm, mis mõeldud teenima kas ühe rahva või – kui tahes petlikult – kogu inimkonna huve. Tema ei loo aga endale illusioone, et kuulub ülemrassi, või kui, siis ainult sellisesse, kuhu kuulub tema üksinda. See ei ülene mingiks kõrgemaks ideeks. Tema päralt on vaid egoism ja argpükslikkus.

Mart Juur on raamatu kohta öelnud: „Ma pole nii ogarat raamatut eesti keeles ammu lugenud. Ta on väga naljakas. Täiesti pöörane, uskumatu teos.“* Ogaruse ja pöörasusega olen nõus, ent mind ehmatas mõte, et raamat on „väga naljakas“. Jutustaja edevus on tõesti kohati üsna koomiline, nagu ka teatavad koomilised jaburused. Näiteks ristitakse metsavendade hobune Soseloks, mis oli Stalini hüüdnimi. Teiseks saabub Leningradist spetsialist Eestisse kirjaoskamatust likvideerima, ent kohapeal selgub, et kirjaoskamatuid lihtsalt pole. Viimaks võib nimetada ühe tegelase ülestunnistust, et ta tundis Julius Kuperjanovi tapjat, millele sai vastuseks kõigi võitluskaaslaste ilkumise selle nende meelest ilmselge lora peale.

Näiteid peategelase kiretu ükskõiksuse kohta kaasmaalaste ja nende kannatuste suhtes leiab romaanist siiski rohkem kui muhedaid inimlikke hetki. Esiteks peategelase kergendustunne teadmisest, et kommunistide hävituspataljoni liikmena pidi ta esialgu jääma eemale rindest ja suurematest küladest ning sai järelikult rüüstata ja põletada kaitsetuid talusid. Teiseks osavõtmatu enesestmõistetavus, millega ta kirjeldab ebaõiglasi jõhkrusi (vanainimeste põhjuseta tapmine kommunistina, ühe kooliõpetaja kaevuheitmine metsavennana, juudi perelt säästude nõudmine pereisale suurema elulootuse andmise eest natsina). Kõige vastuvõetamatumad polegi ehk jõhkrused ise, vaid rõhutatud ebaõiglus, mille saatel need korda saadetakse. Üks koolmeister tapetakse, tema tütar vägistatakse lihtsalt süvenenud vere- ja saamahimu pärast, peretütre Hele saatus on enese teadmata abielluda oma isa tapjate (ja tema vägistajate) kaasvõitlejaga. Juuditüdruk Gita tapetakse samuti pöörase fantaasia pärast, et ta võib osutuda takistuseks ses romansis. Nalja sai vähe, palju enam tundsin vastikust sündmuste käigu pärast.

„Beeta“ puhul on ilmselt tegu kelmiromaaniga, ent tavaliselt olen seda žanri tajunud palju koomilisemana, vähemalt iroonilisemana. Vahest kuulsaima kelmiromaani „Tormese Lazarillo elukäigu“ järelsõnas ütleb aga tõlkija Jüri Talvet, et tegu on pigem tragöödiaga. Küllap ei riivanudki mind üksnes süütute kallal sooritatud ebaõiglased roimad, vaid rahvuse traagika ja asjaolu, et see kõik on kuidagi veel piisavalt lähedal, 80aastase distantsi kiuste. Sealjuures on roimade sooritajad kõik eestlased: hävituspataljonis on üksikud vene nimega, suhtluskeel on siiski eesti keel, metsavendade seas valitses eestlus niikuinii ja kuigi juudiküttide grupi mobiliseeris sakslane, koosnes see kohalikest (siinkohal küll esile toodud õigustusega: sakslased tahtsid lavastada kohaliku initsiatiivi). Seetõttu käivad romaani vahepealkirjad „Estland on kommunist“, „Estland on metsavend“ ja „Estland on nats“ ka teiste eestlaste kohta – eestlane oligi seda, teist ja kolmandat. Sealjuures meenutab korduv vormel lauset „Estland ist judenfrei“, 1942. aastal Wannsee konverentsil kõlanut, millega Eesti kuulutati esimeseks riigiks, kus natsid on saavutanud selle, mida soovisid. Seda ei teinud aga mingid väljastpoolt pärit „nemad“ üksinda, vaid need „meie“ seast, kes kinnitasid endale, et on üksnes ajaloo hammasrataste vahele jäänud mutrikesed.

* Mart Juur soovitab uut eesti kirjandust. – ERRi kultuuriportaal 30. I 2024. https://kultuur.err.ee/1609237893/mart-juur-soovitab-uut-eesti-kirjandust