Võime sulgeda silmad ja kujutleda masinaid

Taavi Suisalu on tekitanud läbi EKKMi kolme korruse tähelepanu ökoloogia, kus algoritmid, mustad augud, hirved ja inimesed ilmuvad üksteise vaatevälja kui spekulatiivsed subjektid, et mõista tuleviku kooslusi.

STEFAN PEETRI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Taavi Suisalu näitus „Tähelepanu­figuurid“ EKKMis kuni 16. X. Näituse tekstid on kirjutanud Arko Olesk, Jaak Tomberg, Jan Kaus ja Indrek Ibrus.

Jõuan EKKMi, kus mind tervitab enne näitusesaali sisenemist vana hea entroopia, kui üritan kätte saada kõrvaklappe, mida läheb vaja installatsioonide saate­teksti kuulamiseks. Kõrvaklapid ripuvad üksteise kõrval, nende juhtmed on omavahel põimunud. Tuleb pühenduda igihaljale juhtmete negentroopiale, kuni saan oma vahendi kätte. Illustratiivne algus näitusele, kus üritatakse mõista inimese sõltuvust tehnoloogiast ja sõltuvussuhte ootamatuid tagajärgi.

Sisenenud näitusele, satun eredalt valgustatud heliinstallatsiooni keskele, mis kõlab nagu androidse algoritmilise seadistusega tintinnabuli, kergelt katkine algoritm, mis üritab Arvo Pärdi muusikat jäljendada. Samal korrusel on teine ruum kontrastiks jäetud peaaegu pimedaks: kergelt aimatavate valgus­nihete sees on nähtav internetist leitud mustast august foto, mille NASA on avaldanud 2019. aastal. Esimest korrust võikski vaadelda häälestusena, kus üks ruum üritab kujutlusvõimet tööle saada ja teine ruum toimib temaatilise sissejuhatusena. Järgnevad kaks korrust kujutavad kontseptuaalselt ja tehniliselt tihedamaid teoseid, kus tegeletakse enese- ja looduskuvandi, kujutlus- ja tähelepanuvõime muutumiste ja muundumistega intelligentsete masinate ajastul.

Must auk kui totaalne ja ettenägematu sealpoolsus, kvantsaladuste ema, mõjub ülevama nähtusena, mida inimene elu jooksul võib näha. Suisalu väljapanekul eksponeeritav NASA Event Horizoni teleskoobi pildi võlu seisneb selles, kui „kehva kujutisena“ see paistab, kui kasutada kunstnik-teoreetiku Hito Steyerli väljendust. Nagu ebaõnnestunud udune foto või pilt, mis on üleliigselt kokku pakitud ja jagatud üle interneti. Paradoksaalselt kehv, aga see on ju kõige kõrgtehnoloogilisema kujutise näide. Teadlased juubeldasid, ülejäänud auditoorium tõlgendas seda aga suvalise ja naljakana. Sellele osutab ka rohke meemimaterjal. Kujutisest on saanud interneti nüüdisfolkloori osa, sel ei ole kultuurideülest ja esteetilist tähtsust, nagu oli esimesel maailma kataloogi (Whole Earth Catalog) pildil Maast 1967. aastal.

Taavi Suisalu peegelruum, kuhu saab jätta endast kinnisilmi portree, millest saab otsekohe kõrvalruumis reaalajas muunduvate suletud silmadega näoportreede osa.

Paul Kuimet

Hito Steyerli neoliberalistliku visuaalkultuuri kriitikas ja Taavi Suisalu loomingus on ühine hirm kujutlusruumi ahenemine. Steyerli „kehv kujutis“ markeerib internetis levivat visuaalkultuuri, mis on võimalikult pakitud, et seda saaks kiirelt jagada. Tegemist on kujutisega, kus kujutlusruumi avardamine on kaotanud tähenduse. See aga seostub otseselt Jean Baudrillardi rohkelt kritiseeritud semiokapitalismi tihendatud märgivooludega (nn simulaakrumitega), mille eesmärk on vähendada järelemõtlemist, (kujutlus)ruumi andmist, asendades selle ekstaasiga, meediaruumi pidevalt täiendava elavikuga. Suisalu puhul võib rääkida ka kehvast kujutlusest kui kujutlusvõime kaaperdamisest tähelepanumajanduse lõpututes tehisvoogudes, mille vastu antud näitusega seistakse.

Suisalu liigub vahealades, aimatavates valgus- ja helinihetes, aeglastes muundumistes, mis võib esmapilgul tunduda askeetlik väikse tootlikkuse ja mahu tõttu, teiste asjade ja vidinate hulgas. Selles asketismis nagu aeglases kinos võib näha ka vastupanustrateegiat forsseeritult küllastatud visuaalkultuurile, mille eesmärk on asetada tähelepanu- ja kujutlusvõime uute tootlike kombinatsioonide võrgustikku. Suisalu on üritanud leida osmoosi inimese, looduse ja tehnoloogia suhetes: ta küsib, mida näeb hirv, kui ta vaatab roheekraani, aga ka, mida näeb masin, kui vaatab inimnägu, või mida näeb inimene, kui vaatab musta auku. Läbi kolme korruse on tekitatud omamoodi tähelepanu ökoloogia, kus algoritmid, mustad augud, hirved ja inimesed ilmuvad üksteise vaatevälja kui spekulatiivsed subjektid, et mõista tuleviku kooslusi. Üksteise tarvis jäävad nad aga mõistatuseks, nagu on must auk või masinõppe programmide must kast inimesele.

Mõni teoreetik kutsub seda posthumanismiks, teine postantropotsenrismiks. Igatahes ollakse nõus, et inimene ei moodusta ainukest kujutlusvõimega tegutsejat teiste orgaaniliste või anorgaaniliste teadvuste ja kehade tintinnabuli kaskaadis. Ometi pole Suisalu näitus trööstitu, ei pisenda inimeksistentsi ega ülista selle tühisust. Väljapanekus jääb silma ka absurdi kalduv huumor, mis on olemuselt antropomorfistlik. Näiteks kerge õnnega jäädvustunud pilt hirvest, kes vaatab näitusekülastajale otsa, taustal roheekraani lina, mis lehvib kahe kase vahel. Võib ehk väita, et Suisalu visuaalkultuuris on midagi väga inimkeskset, loomadest on seal saanud üks põhilisi vaatemänguobjekte. Uued meediatehnoloogiad on tulnud asendama ürgset suhet loodusega. Või on see omamoodi igatsus? Roheekraan ei näita küll midagi, aga on miski, mis võib täita kogu kujutluse teistsugusest loodusest või anda loodusest uue kujutluse.

Ei saa jätta saatetekste, mille on näitusele kirjutanud Arko Olesk, Jaak Tomberg, Jan Kaus ja Indrek Ibrus ning mida kuuleb naishääle vahendusel. Tegemist on spekulatiivsete-esseistlike mõtteavaldustega, mis ei kirjelda näituse teoseid, vaid kommenteerivad uute tehnoloogiate ja kapitalistlike suhete tagajärgi või musta augu olemust. Kõrvaklappidega näitusel ringikäimine sulgeb vastuvõtja tema oma mõtteruumi, kus kujutluspilt on dialoogis võõra häälega oma peas. Paradoksaalne tunne, mille puhul ei saa aru, kas vastuvõtja tõlgendab teoseid ise või teeb seda keegi tema eest. Nagu ei saa aru, kas see, mis näen või kui suhtlen teistega, on algoritmide kureeritud või mitte. See on ka arusaadav.

Suisalu näitus on ise omamoodi esseistlik ja vajab dialooge, et oma kunstipraktikaga osaleda tehnoloogilistes debattides.

Parafraseerides meediateoreetikuid Friedrich Kittlerit ja Marshall McLuhanit, kui meedia determineerib inimese tähelepanu (Kittler rääkis seisundist, McLuhan meediumist kui sõnumist), siis kas ei muutu tema närvisüsteem ise eesliiniks (ja viimseks rindejooneks, sest kuhu edasi sealt minna?), kus võideldakse kujutlusvõime ja tähelepanu autonoomia eest? Mida tähendab kujutlusvõime intelligentsete masinate ajastul, kus masinad teevad ja jagavad omavahel rohkem kujutisi kui inimesed? Kui masinad on inimeste loodud visuaalkultuuri nii palju võimelised lugema, siis kas on mõtet ja võimalustki autonoomia nimel võidelda? Kas on vaja? Teisisõnu, kuidas eristada inimlikku ja masinlikku kujutlusvõimet?

Inimesed toodavad iga päev oma näost nutitelefonidega kujutisi, enamasti tänu algoritmidele, mis metaandmete jälgi loevad. On tekkinud määratu andmekorpus nägusid, mida masinad saavad omavahel jagada, et inimest õppida tundma. On tekkinud omamoodi psühhedeelne inimnägude supp, mida ka Suisalu näituse kolmanda korruse saalis saab reaalajas näha. Nagu varalahkunud hüperpopi artisti Sophie singlil „Näoostmine“ („Faceshopping“) kuulda võib: „Mu nägu on poe ees / Mu nägu on tegelik poe fassaad / Mu pood on nägu, mille ees, ees seisan / olen päriselt, kui ostan oma nägu“ (My face is the front of shop / My face is the real shop front / My shop is the face I front, front / I’m real when I shop my face).

Jätkates McLuhani mõtet, et kui meediumi sisuks on meie ihad, siis tekib paratamatult tunne, nagu elaksime peegelruumis, kust vaatab otsa tarbija koondportree. Taavi Suisalu ongi jätnud võimaluse külastada peegelruumi, kuhu saab jätta endast kinnisilmi portree, millest saab otsekohe kõrvalruumis reaalajas muunduvate suletud silmadega näoportreede osa.

Samasugust tehnoloogiat võib kohata ka mõni aasta tagasi loodud veebilehtedel thispersondoesnotexist.com või Facebooki Bots of New York, kus näeb olematuid isikuid, kes on meie kõigi koondportree. Isegi kui omistada masinale loovus, kuidas ta inimnägu muundab, siis saab seda teha ainult inimesele omaste esteetiliste kategooriate pinnalt. Muundumine või mutatsioon leiab aset ainult inimsilma tarvis. Võib sulgeda silmad ja kujutleda intelligentseid masinaid küberneetilisel aasal nagu hirvi kasemetsas, aga seni siiski ainult inimese peegelpildina.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht