Vaikus on valgus

Kui kõrvutada Mare Vindi varajaste maastike reibast kirkust hilisemate uduste meeleoludega, siis võib midagi mõista ka inimese vaimsest küpsemise ja selle teekonna kohta, kus pöördutakse aina rohkem iseendasse.

VAPPU THURLOW

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mare Vindi näitused „Kivist sild“ Arsi projektiruumis 12. VIII – 2. IX; „Elemendid, jooned, maastikud, mõtted“ Hausi galeriis kuni 7. X ning näitus „Loovuse aed, kus Mare Vint käib“ GÜ galerii kuni 7. X.

Mare Vint oleks sellel aastal saanud 80aastaseks. Tema mälestust tähistavad kolm näitust: kunstniku enda töödest Arsi projektiruumis ja Hausi galeriis ning kolleegide-graafikute hommage vastavatud GÜ galeriis. Esimene kolmest oli valik graafikakojas leidunud töödest, peamiselt tuntumate litoseeriate näidetest. Hausi galerii eksponeeris Pia Ausmani ja Gristel Männi kokku pandud väljapanekut, kus leidus muuhulgas näiteid ka päris varastest tušijoonistustest ja litodest, samuti hilisemaid, värvipliiatsitega tehtud joonistusi paberil ja lõuendil.

Salapärane energia. GÜ galerii pühendusnäitusel „Loovuse aed, milles Mare Vint käib“ oli selliseid töid, mis otseselt seotud Mare Vindiga mälestuse kaudu, näiteks Enno Ootsingu puulõikes portreed veel üsna noorukesest kolleegist. Lembe Rubeni abstraktne „Spontaansuse kood“ meeldis Mare Vindile väga. Tema loomingukreedost inspireeritud teoste hulgas leidub temperamentsemaid, aga ka mõtlikumaid aiateema käsitlusi.

1970. ja 1980. aastatel tegi Mare Vint hästi valgeid pilte, üldistatud pargivaateid mõne üksiku arhitektuurse motiiviga. Nii nagu jaapani interjööris on vaheseinad alati valged, nii et see annab ruumile kerguse ja avaruse – eriti tasakaalustatult musta sõrestikuga –, kandub valge taust ka Mare Vindi graafikas ühest tööst teise ning loob tühjus-, aga ka kirjeldamatu vaikustunde. Paberile kantud peenike must joon kõnetab vaoshoitult seda vaikust.

Puud toimivad enamasti maastikuvaadete kulissidena, aga mõnikord on arabeskidega täidetud puuvõra ka pildi keskne kujund. Neid tušijoonistusi ja litograafiaid tähelepanelikult vaadeldes kerkib varem või hiljem küsimus: miks on see puuvõrade ja sametpehmete murude rohelus nii valge? Sellest võttest – anda valget paberipinda edasi nii, et too mõjub sama rahustavalt kui looduse ehedaim värv – sai marevindilik omadus, mille järgi võib tema töid ära tunda. Suvel tunnetame ju looduse rüpes ikka, et just roheline on kõige rahustavam värv. Sellele lisab midagi olulist ka sinine taevas ja kauguses hulpiv valge pilveke. Mare Vindi piltidel on vastupidi: ainus, mis ei ole pildil valge, on pilv. Sellele on antud veidi tooni, et ta oleks nähtav ning rõhutaks veel enam taeva tühjust ja selgust.

Küsimuse võiks asetada ka niimoodi, et tavaliselt on üleni valged looduspildid ikka talvemaastikud. Kuid Mare Vindi töödel on muidugi suvi, sest puud on lehes. Kas see näiline vastuolu väljendab ajatust: ei ole kevadet, suve, sügist ega talve, lihtsalt aeg voolab?

Mare Vint. Võõras rand. Lito, 1985. Eesti Kunstimuuseum

Stanislav Stepaško

Miks ei saa neilt väliselt peaaegu monotoonselt tühjadelt piltidelt pilku lahti? Tõenäoliselt hoiab vaadet kinni neisse panustatud energia – miski, mida ei tunne ega saa kombata, kuid mis on meile siiski vajalik. Arabeskid, millega on täidetud puuvõrad ja rohualad, panevad selle oma kaarjate joonestikega pildi sees ringlema.

Kunstiteose energeetilise laenguga on aastasadade vältel tegelenud jaapani kunst. See kasvas umbes tuhat aastat tagasi välja luuletuste illustreerimisest. Kirjanduslik luule on rahvaluule edasi­arendus. Iga inimene on looduse osa ja sellega tuleb kohaneda, et ellu jääda. Jaapanis püsib tänapäevani veendumus, et kõigel on hing – mitte ainult loomadel ja lindudel, vaid ka taimedel, kividel, veekogudel, mägedel. Igihaljastes puudes, mägedes ja suurtes kivides elavad pühad vaimud.

IX – XII sajandi arhailine jaapani luule oli seotud põllumajandusliku tsükliga. Seda mõtestavad luuletused jätsid järeltulevaile põlvkondadele palju huvitavaid tähelepanekuid. Luuletused sisaldasid ka maagilist elementi, mis ei ole võõras teistegi rahvaste traditsioonidele – meenutagem kas või meie esivanemate „Viljaõnne, karjaõnne …“. Jaapanlased teadsid väga hästi, et sõnal on juba iseenesest maagiline jõud. Kollektiivne, rahvakultuurist väljakasvanud maailmakäsitlus andis ainet ka kunsti jõudnud sümboolikale. X sajandi kunsti ainus kujutusobjekt oli loodus, selle kaudu väljendati hingeseisundit.

Salajane vabadusiha. Mare Vint on ennast ise nimetanud budistiks ja neisse töödesse süvenedes tasub arvesse võtta jaapanlikku vaatamise kommet. Tema valitud motiivide kujutamises on tunda loodusesse sulandumist. Peenikese musta joone väljenduslik emotsioon on tähtsam kui vormide edasiandmise funktsioon. Sujuvalt arabeskideks üleminev joonestik toob pildisse autonoomse rütmi.

Jaapani kunstis on ka puudel oluline koht. Neid maaliti tubade seintele, sirmidele, kimonodele ja lehvikutele ning isutati maja ümber. Loodusmotiivid hakkasid sajandite vältel korduma, kuid selles ei nähtud probleemi, sest need kristalliseerusid sümbolitena. Kunstniku käsitluses sulas sümbol väljavalitud motiiviga kokku ja oli sellest tähtsam, sest andis pildile sügava mõtte.

Eesti kunstis ei ole küll samasugust kunstiteose vaatamise traditsiooni, kuid Mare Vindi töödesse kätketud märkkujundid on nii üldmõistetavad, et need ei vaiki ka kõige hajameelsema vaatajasilma ees. Nii on tema varases loomingus sagedased motiivid telliskivimüür ja võrkaed. Mõlemad räägivad idaeurooplastele selget keelt – see mõiste sõnastati üldkasutatavas väljendis „raudne eesriie“. Varem või hiljem koges peaaegu igaüks, et üks nähtamatu sein takistab tal edasiliikumist. Vabadusse või „välja“ pääsemise igatsust väljendavad ka puude vahelt merele või käsiteldamatusse kaugusse avanevad unistuslikud vaated. Ootamatult keset rahulikku maastikku seisev trepp võib samuti väljendada salajast vabadusiha; kõrgemale tõustes saaks ju kaugemale vaadata ja paremini näha. Trepp, mis viib maa alla, pakub aga võimaluse põgeneda, peitu pugeda – kui kellelgi tekib inimlik soov natuke omaette olla. Sild tundub imevahendina, mille kaudu saab kujutlustes pääseda nii imelisele „teisele kaldale“, s.t ära sellest reaalsusest, millesse ollakse kinni jäänud. Kunstnik paneb pildil inimese seisma vastamisi puuga – kes ei oleks end vahel mõttes võrrelnud puuga, mis võib nii häirimatult ja osavõtmatult seista keset tuult ja tormi. Torme tuleb ju inimeste maailmas ette sagedamini kui looduses. Mare Vindi tööde peakangelane on aga loodus, mis pakub kõige laiemas mõttes leebet pelgupaika igaühele, kes soovib argipäeva oravarattast hetkeks väljuda. Mare Vindi tööde ülim lihtsus ongi see, mis kõnetab igaühte.

Jaapani kunstis on sümbolid keeruka, kihilise struktuuriga. Pildil puud, näiteks mändi, vaadates võib sellega seoses mõelda ka mõnele inimesele tähtsale kohale, kus kasvavad männid. Jaapanis lisavad kunstnikud tuntud kauneid vaateid kujutades pildisse kindlasti sümboolseid detaile. Olulised on näiteks sesoonsed märgid: hõberemmelgas tähendab, et on kujutatud kevadeaega; kägu ja tsikaadid, et suve; punased vahtra­lehed, kuu, põder – sügist; lumi ja ploomipuu õied – talve. Lained võivad viidata pisaratele, kotkas sümboliseerib võimu jne. Sümboli seostamist reaalsusega nimetatakse kontseptualiseerimiseks. Idee siseneb valitud motiivi ja jutustab – peale saadava esteetilise naudingu – ka lugusid.

Mare Vindi kasutatud võtet – valge esitamist rohelisena – võib käsitleda ühtlasi ka kui kontseptualiseerimist. Selle veidrana tunduva vastuolu peamine eesmärk on panna vaataja mõtlema: aga miks? Peatumine suunab teda silmitsema tähelepanelikumalt kõiki pildil olevaid kujundeid kui metafoore.

Kui tema varasemas loomingus on tegemist vaid pargivaadetega, siis 1980. aastate keskpaigast otsis kunstnik aina julgemalt võimalusi tuua sisse lisatähendusi. Maastikužanris jätkates hakkas ta kasutama geomeetrilisi kujundeid. Varasemates töödes sümboliseeris läbiv valge vaikust, nüüdsest kehastas see pigem ajatust.

XIV ja XV sajandil omandas jaapani kunstis keskse tähenduse piiramatu ruumi kujutamine, selle kaudu tunnetati loodust kui kosmost. Kujutatud motiivi ei mõistetud kui looduse fragmenti, vaid esiplaanile toodud osakest, mis jätkus taustal – nii nagu haikus sõnastati hetk igavikulises plaanis. Pildil oli kaks tasandit: selles oli midagi reaalset, aga ka omadus väljendada universumi ulatuslikkust. Kunsti eesmärk oli leida selliseid vorme, mis väljendaksid looduse suurejoonelist olemust, seaduspärasusi ja elementidevahelisi seadusi.

Kontseptualiseerimine. Mare Vint võttis 1980. aastatel kasutusele ümarformaadi – ringi –, mis tähendab universaalses sümboolikas taevast, aega, igavikku ja/või uut algust. Selles uues käsitluses leiame pildi seest ka ruudu või viimase elegantse esindaja – sõrestiku. Ringiga ühendatud ruut on mandala, mis tähistab universumit.

Seeria „Kontuurid ja siluetid“ teema on geomeetrilise põhiplaaniga ehitised, nagu püramiid, gooti kirik, kuppelehitis ja tuletorn. Teistes samalaadsetes töödes leidub veel obeliske, sildu, kaugemal terendavaid linnu. Sageli on need objektid esitatud vaid peene kontuuriga ja sunnivad küsima: kas see monumentaalne objekt ikka on siin tegelikult või ei ole? Ometi, kõrvalolevate arabeskidega täidetud kujundite puhul seda küsimust justkui ei teki, need mõjuvad piisavalt kohalolevatena. Kõrvutades täidetud ja täitmata ehk läbipaistvaid objekte, tegeleb kunstnik nähtavasti aja faktoriga (seda esindab ring). Näiteks, kunagi seisis sellel kohal sammastele toetuv tempel, nüüd on järel vaid varemed. Võime templit endale ette kujutada, meil on temast kontseptsioon, kuid tegelikkuses on vaid alusmüürid ja nende vahel lokkav põõsastik. Kunstnik kontseptualiseerib sel viisil ka objekte, mis võiksid tulevikust „pärit olla“, näiteks elektri­liinid, mille sirged postid sammuvad üle praeguse heinamaa.

Peale tühjade kontuuride kasutab Mare Vint siin ka silmapiiri tähistavaid, sageli mitmekordseid sirgeid jooni, kordinaatteljestikke, välgunoole taolisi siksakke, katkendjooni, lippe, sõrestikke ja ristikesi. Need jagavad pildi mõttelisteks osadeks ning näitavad ära selle olulised punktid. Tööde tähendus on tihedalt seotud pildiruumi dünaamika ja objektide kokkupuutepunktidega.

Seerias „Lõhutud ringid“ väljendab katkestatud ring maa ja taeva ehk täiusliku ja ebatäiusliku dialektikat. Kui ring katkestada, algab otsing jälle algusest ning tasakaalu saavutamiseks tuleb leida uus meetod, mis võimaldab uuesti areneda.

Sel kontseptualiseerimise perioodil tegi Mare Vint pilte ka inimvaimu ees seisva „lukuaugu“ teemal. „Vaated parki“ ja „Valitud vaated“ on nähtud paksude valgete seinte vahelt, mille monotoonsusele vastandub kusagil eemal, peaaegu kättesaamatus kauguses terendav lummavalt ilus park. Nii nagu me ei suuda vaate põhjal ette kujutada, kui suur see park tegelikult on, ei tea me isegi seda, kas park on üldse olemas või on seal lihtsalt seinale riputatud pilt. Samamoodi ei tea me kõiksusest ega kosmosest rohkem kui vaid kuuldusi, mida vahendavad mitmesugused müüdid.

1990. aastatel jõudis Mare Vint üllatuslikult värvi kasutamiseni – ikka selsamal sisseharjunud loodusvaate teemal. Toonitud paberile tehtud pilve­piltides ei ole õhk enam läbipaistev või valge, vaid tüüne udulinikutest, aurudest, suitsust ja näib, et isegi häältest; kõik need esinevad hämmastavalt varjundirohkete värvikihtidena. Värvipliiatsitega tehtud pildid on lummavalt kaunid. Uduste piirjoontega üksikud loodus- või linnamotiivid etendavad siingi vaid statisti rolli ja nende hägused piirjooned tekitavad kummalist nostalgiat või nukrust.

Kui kõrvutada Mare Vindi varajaste maastike reibast kirkust nende hilisemate uduste meeleoludega, siis võib midagi mõista ka inimese vaimse küpsemise ja selle teekonna kohta, kus pöördutakse aina rohkem iseendasse.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht