Taim nagu kunstiteos vajab isiklikku suhet

Evie Evans: „Botaanikaaedades keskendutakse taimedele suuresti loodusteaduse kaudu, aga tuleks uurida ka sealsete taimede kultuurilugu.“

MARJU TAJUR

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Evie Evans: „Taimedega tasub aega veeta, neid tundma õppida ja seda on lihtsam teha oma aias kui botaanikaaias.“

Erakogu

VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda kokku kümme kunstnikku või kollektiivi ja kümme kirjutajat. 29. septembrist 8. oktoobrini vältab biennaali avamismaraton, mille jooksul esitletakse kümmet uut kunstiteost ja sadat kunstikriitilist teksti. Näitus on avatud oktoobri lõpuni.

Evie Evans on Amsterdamis tegutsev museoloog, kes töötab kultuuri ja pärimuse teemadega, uurides, kuidas kolonialism hõlmab meie minevikku, olevikku ja tulevikku. Evans on kaitsnud Amsterdami ülikoolis magistrikraadi muuseumiteaduse erialal, tema uurimuse teema on koloniaalajaloo mõju botaanikaaedade nüüdisaegsetele väljapanekutele.

Suured Euroopa muuseumid on tõstatanud kriitilisi küsimusi kollektsioonide päritolu ja tuleviku kohta, käivad arutelud dekoloniseerimise ja repatrieerimise ümber. Kuidas need arutelud puudutavad botaanikaaedu, kus kollektsioonid ei koosne esemetest, vaid elusorganismidest?

On igati huvitav vaadelda ka botaanika­aedade kollektsioone koloniseerimise ja dekoloniseerimise aspektist nii nagu seda on tehtud muuseumidega. Peamiseks erinevuseks selle temaatika tõstatamise juures pean motivatsiooni: suurele osale muuseumidest tuleb surve selleks väljastpoolt. Tõesti harva on tulnud ette, et keegi muuseumist on esitanud kriitilise küsimuse kollektsiooni tuleviku kohta koloniseerimise vaatepunktist. Botaanikaaedade puhul väidan, et repatrieerimine on nende institutsioonide keskmes ja olnud üheks rajamise ajendiks. Kui taimedega juhtub midagi nende algses keskkonnas – liik sureb välja või satub väljasuremisohtu –, saab botaanikaaedade seemne- ja taimekollektsioonide abiga sealseid kooslusi taastada. Botaanikaaedades mõeldakse pidevalt loodusrikkuse kaitsmisele ja säilitamisele, seega ollakse valmis innukalt tegelema nn kollektsioonide tagastamisega. Elusorganismidest koosnevate kollektsioonide käsitlemine erinebki muuseumide omadest selle poolest, et võimalus selleks on alati olemas: puudub veendumus, et eksisteerib ainult üks originaal, mille autentsuse peab säilitama. Kuidas üldse saab määratleda pidevalt kasvavate ja muutuvate taimede ja seemnete puhul nende autentsust?

Nii nagu paljude muuseumide kollektsioonidega, on ka botaanika­aedade kui institutsioonide sünnilugu tihedalt seotud Euroopa koloniaalajastuga. Kas ja kuidas botaanikaaiad võiksid seda teemat käsitleda?

Selles mõttes on tõesti kasulik vaadelda aedasid nagu muuseumide kollektsioone. Huvitav, et ajalooliste esemete ja kunstiteoste puhul pööratakse väga suurt tähelepanu nende päritolule ja eelmiste omanike jälgede ajamisele, sest selliste faktide teadmine suurendab esemete või teoste autentsust. Taimede puhul see kahjuks nii ei ole. Esimene samm, mida botaanikaaedades saab teha, on taimede pärinemise ajaloo tundmaõppimine.

Taimede pärinemislood võivad olla väga paeluvad – millal ja kuidas taim kollektsiooni jõudis; kes selle kinkis või millise institutsiooni heaks on aedade kollektsionäärid töötanud. Näiteks Ühendkuningriigis on taimede pärinemislugude taga olnud kuninglik perekond. Omaette küsimus on, kas botaanikaaedades ollakse huvitatud selliste narratiivide tutvustamisest.

Rohkem võiks esile tuua ka botaanikaaedade omavahelisi võrgustikke. Paljundamine ja levitamine nende võrgustike kaudu oli see, mis võimaldas taimedel ja seemnetel jõuda asumaadest koloniseerivatesse riikidesse ja kaugemalegi. Sellise info avalikuks tegemine on väga tähtis: aia väljapaneku kõrval tutvustatakse mitmekülgsemalt ka aia ajalugu, sh luuakse taimede ümber rohkem narratiive. Botaanikaaedades keskendutakse taimedele suuresti loodusteaduse kaudu, aga tuleks uurida ka sealsete taimede kultuurilugu.

Tavaliselt kirjutatakse kunstiteostest pärast valmimist, kui neid on juba esitletud muuseumilaadses keskkonnas. Kuidas teile sobib valmimisjärgus teostest kirjutamine?

Pean valmivate kunstiteose kohta autorilt küsimuste esitamist protsessi tähtsaks osaks. Ma ei oodanud kunstnikelt konkreetseid vastuseid ega soovinud ka ise lugejatele tingimata pakkuda jäiku tõlgendusi, mida lugedes saab öelda „jah, selline see teos tõesti on“. Tahaksin oma kirjutistega panna kriitiliselt mõtlema, ka iseennast. See on minu vaatenurk.

Kuna kunstnikud pole teoseid veel valmis saanud, võtsin kirjutamisel aluseks nende mõtted, edastatud tunded ja kirjeldatud õhkkonna. Nende kaudu võisin teostega isiklikumalt suhestuda ja aru saada, millised on minu kokkupuutepunktid püstitatud teemadega. Mul on üldiselt väga keeruline kunstiga suhestuda. Arvan, et paljudel on, aga seda ei taheta tunnistada. Minu arvates on kõige tähendusrikkamad kunstiteosed need, millega tekib isiklik seos või mis puudutavad mõnda perioodi minu elust. Seetõttu valisin kirjutamise meetodiks ilukirjanduslikud päevikusissekanded, et suhted biennaali teostega kujuneksid isiklikumaks.

Neid sissekandeid lugedes tekib ka aja möödumise tunne: aja ja aedade suhe paelub mind väga. Loodan, et minu kirjutatud tekstid pakuvad lugejatele viisi, kuidas loodusega suhestuda. Kuigi ei pruugi seda tavaliselt tähelegi panna, on loodusega suhestumine ka praeguses elus väga tähtis.

Milliseid mõtteid äratab biennaali pealkiri „Taimed kui tunnistajad“?

„Tunnistajad“ eeldab, et midagi on juhtunud, midagi on nähtud. See võib olla kuritegu, aga arvan, et pigem on see viide millegi esiletoomisele, nähtavaks tegemisele. Biennaali kunstnik Alevtina Kakhidze osutab oma uurimistöös inimeste taimepimedusele: paljud inimesed ei pane teatud liiki taimi tähele või ei oska väärtustada taimede elu.

Mainisite taimede kultuurilugude uurimist ja ka taimepimedust: mõlemad viitavad inimeste ja taimede suhetele. Kuidas võiks neid suhteid botaanikaaedades edendada?

Inimeste ja taimede suhete avamine on olnud väga põnev protsess. Arvatavasti on selle teemaga tegelenud kõik Artishoki kunstnikud. Lõppude lõpuks oleme kõik osakesed loodusest, kuid oleme kaotanud võime taimedega suhestuda. Ma ei tea, kas seda suhet saabki enam võrdsetel tingimustel taastada. Meile jääb alati võimalus suhestuda looduse ja taimedega meelte ja oma kogemuste kaudu.

Botaanikaaias on tähelepanu haridusel kui inimeste ja taimede suhete edendamise meetodil: jagada palju teaduslikku infot, tuua esile koos aastaaegade vaheldumisega muutused looduses, anda märku teatud lillede õitsemisest jne. See on kõik oluline, kuid jääb pinnapealseks. Botaanikaaed peaks võimaldama luua taimedega isiklikumaid suhteid, mis oleksid sügavamad kui siltidelt nimede ja lühikeste teaduslike faktide omandamine. Miks on üks või teine taim tähtis tema päritolumaale ja selle inimestele? Kes ja kui kaua on seda aretanud? Mida räägib see meie või ümbritseva keskkonna ajaloo kohta? Kas ma saaksin teda ka oma aias kasvatada? Arvan, et nimede ja teaduslike faktide õppimisest ei piisa, et taimepimedust parandada. Taimedega tasub aega veeta, neid tundma õppida ja seda on lihtsam teha oma aias kui botaanikaaias.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht