Rietite võimas fotodünastia

Rieti fotoateljee kõrgetasemeline ja mitmekesine materjal on väärt mahukat muuseuminäitust ja põhjalikku trükist.

MARGE MONKO

Näitus „Sõsarkond“ Kondase keskuses kuni 10. IX.

„Ich schicke das für Papa er ist Photograph Riet,“¹ kirjutab nelja-aastane Hilja Riet konarlike tähtedega Dresdenist saadetud postkaardi tagaküljele. On 1909. aasta ja ta viibib Saksamaal oma ema Mariega, kes täiendab ennast fotograafia alal. XX sajandi esimest kümnendit võib mõtteliselt pidada Jaan Rieti fotoateljee ümber tekkinud naisfotograafide dünastia alguseks. Need neli naist ehk õed Marie Riet (sündinud Uudelt) ja Anna Kukk (sündinud Uudelt) ning Hilja Riet ja Elma Riet on Viljandi Kondase muuseumi näituse „Sõsarkond“ peategelased.

Mis või kes äratas aga Hilja isa, Abja vallas talupoegade peres sündinud Jaan Rieti huvi fotograafia vastu, ei ole teada. Fotoateljee pidamine oli Jaanile äri, aga ka kirg ja eneseteostus. Pereliikmete enesetäiendamine välismaal, enda kursis­hoidmine fototehnoloogia ja sellega kaasas käivate vahendite ja meetoditega annab tunnistust nii tehnilisest nõudlikkusest kui ka kõrgest standardist, mis selles Viljandi fotoäris endale oli seatud. „Sääl õppimise juures oleks aga tähele panna, et Wiljandis töötamise viisi mitte ära ei unustaks. Dresdeni piltnikul ei oleks Wiljandis midagi teha: ta jääks lihtsalt nälga,“ kirjutab Jaan Mariele Saksamaale. „Säälsetest töödest hakkab rahwas alles siis aru saama, kui ta üleüldises hariduses ja muude kunstitööde maitsetes nii kaugele on jõudnud kui Dresdeni publikum. Ja enne kui meie rahwas nii kaugele jõuab läheb wähemalt 25–50 aastat ära.“

Naised fotoateljee kese

Pean tunnistama, et esimest korda näitusel olles sattusin vaimustusse: sellist loomingulist julgust ja mängulisust nagu nendel, peamiselt XX sajandi esimesel kolmel kümnendil jäädvustatud piltidel, pole ma Eesti fotoajaloos varem kohanud. Jaan Riet oli oma perekonna naiste võimestaja, õhutades neid fotograafiat õppima ja ennast arendama. Eelarvamused on naisfotograafide puhul tänapäevalgi visad kaduma, mis siis rääkida ajast, mil kaamerad olid suured ning fotograafi töö märksa füüsilisem.

Näituse teeb eriliseks see, et kuraatorid on otsustanud publikule tutvustada fotograafide ateljeetööst väljapoole jäänud loomingut, mille hulka kuuluvad Anna Kuke fotodokumentalistika, Marie, Jaani ja nende tütarde tehtud perekonnaportreed ning argielu jäädvustused. Näituse keskmises saalis näeb Rietite pere elu mitmekümne aasta vältel. Seintel eksponeeritud skannitud klaasnegatiividest teostatud digiprintide kõrval on vitriinides perekonnaalbumid ja võõrsilt saadetud kirjade originaalid.

Kohe näituse alguses rabas mind portree Annast, kes, käed kukla taga, eneseteadlikult kaamera suunas muigab. Ilmselt on kaamera taga keegi, keda ta hästi tunneb, kas tema õde või õemees. Võib-olla katsetatakse uut kaamerat või optikat, sellistel puhkudel tuleb vahel ka fotograafil endal kaamera ette istuda. Anna täiendas oma fotograafia­oskusi Saksamaal vähemalt kahel korral, 1907. ja 1909. aastal, samal ajal kui ka Marie. 1910. aastal, veidi aega pärast Saksamaalt naasmist, otsustab Anna kolida Venemaale, Zeja linna Kaug-Idas, ja kohtub seal linnaametniku Jaan Kukega. 1912. aastal, vaevalt aasta pärast nende poja Olevi sündi, võtab Anna vastu kutse pildistada kullakaevandust Amuurimaal. „Tuleb 25 ülesw. 13/18 suuruses teha, igast 4 exempl, ilma pääle kleepimatta, teha, saan 125 rbl sõit prii (laewa ja hobustega). Lähän suure huwitusega, saan kulla kaewandust näha,“ kirjutab Anna kodustele. Tema kullakaevanduse fotoalbumit saadab kirjalik, joonistega varustatud dokumentatsioon, kus kirjeldatakse töö etappe kaevandamisest kuni kaalumise ja pakendamiseni.²

Ent Anna ei ole pelgalt dokumentalist. On teada, et koos abikaasaga pidas ta Novosibirskis fotoateljeed. Kahjuks ei ole sellest ajast säilinud ühtegi negatiivi. Pärast Oktoobrirevolutsiooni otsustavad Kuked Eestisse naasta, ent Jaan sureb haiguse tõttu. Anna naaseb koos pojaga Viljandisse ja alustab taas tööd Rieti ateljees.

Marie andis kaalukaima panuse fotoäri töösse aastatel 1915–1917, kui Jaan oli Esimese maailmasõja rindel. Nii äri, majapidamine kui ka kahe väikse tütre, kümneaastase Hilja ja viieaastase Elma kasvatamine jäid tervenisti Marie õlule. Sel perioodil pildistatud portreed kannavad aga ikka Jaan Rieti templit. Tellimuse vormistamine ja registriraamatusse märkimine, valguse ülesseadmine ja pildistatava juhendamine, klaasnegatiivide ilmutamine, kontaktkoopiate või suurenduste tegemine, retušeerimine, kartongalusele liimimine ja kõige lõpuks negatiivide arhiveerimine – fotoateljee töövoog eeldas oskuslikku töökorraldust. Arvestades Rieti ateljee populaarsust, oli töömaht suur ja äri püsis tänu naispersonali visale tegutsemisele.

Nii Anna kui ka Hilja omandavad 1930ndatel meisterfotograafi kutsetunnistuse. Meistrieksami reeglid töötas välja 1936. aastast tegutsev Eesti Meisterfotograafide Ühing, mille asutajaliikmete hulgas olid ka Anna Kukk ja Jaan Riet. Ühing karmistas järjest kutsetunnistuse väljastamise nõudeid, et takistada konkurentide arvu kasvu. Näiteks sai meisterfotograafi tunnistust taotleda vaid see, kes oli sooritanud eksami retušeerija, operaatori ja laborandi-kopeerija erialal ning töötanud vähemalt kolm aastat fotoalal.

Nii nagu Hilja, omandab viis aastat noorem Elma fotograafiaoskused vanemate ateljees. 1934. aastal asub ta õppima Londoni polütehnikumi fotograafia erialal. Kool jääb pooleli, ent Inglismaale jäi ta kuni 1937. aastani, mil ta isa kutsel Viljandisse tagasi tuleb. Fotograafi kutse­tunnistuse saab ta 1941. aastal.

Ateljeetöö ja aiatöö

1914. aastal valmib Rietite Karl Burmani projekti järgi ehitatud eramu, mille juurde kuuluvad klaaslae ja maast laeni akendega ateljeeruumid ning Marie rajatud dendroaed. Kui Anna Kukk oli 1920. aastal Eestisse tagasi tuleb ja Rieti ateljees tööle hakkab, jäävad Jaani põhitegevuseks välivõtted, sealhulgas stereoskoopiliste linnavaadete pildistamine. Marie pühendab ennast aastakümneteks aiale. Ühe Kondase keskuse näituseruumi keskele on tekitatud roheline saareke, kuhu on koondatud mõned neist taimedest, mida Marie oma Koidu tänava aias kasvatas. Teadaolevalt oli seal rohkem kui sada liiki Eestis vähem või rohkem haruldasi taimi. Peale taimesektsioonide olid seal ka istumisalad ja bassein, mida ääristas mägitaimedega terrass. Fotodel on aed üsna hästi dokumenteeritud, see mõjub oma lopsakuses ja mitmekesisuses tõelise paradiisina.

Aia rajamise algusaastad kattuvad Elma ja Olevi lapsepõlvega. Mitmetel fotodel on lapsi pildistatud neist suuremate taimede taustal või jalgupidi basseinivees sulistamas. Aed mõjub seejuures ka laste kasvatamise metafoorina – seegi nõuab aega ja hoolitsevat kätt. Tähelepanuväärne on üks Anna tehtud foto Olevist: poiss poseerib seal alasti koduaias. Kui sada aastat hiljem vaatame seda ema pildistatud alastifotona ala­ealisest, siis XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse fotograafias oli poiss- või meesakt sageli viljeletud žanr. Mõnel puhul teenis see homoerootilist pilku, ent sageli uuriti antiigist ja renessansist inspireerituna mehe keha fotografeerimise abil anatoomiat ja proportsioone.

Viljandi tüdrukud lillepiltidega

Viimane näituseruum on pühendatud Hilja Rieti loomingule, peamiselt tema loodud fotopostkaartide motiividele, mis said 1930ndatel populaarseks üle kogu Eesti. Hilja pildistas pühadekaartide kompositsioone ja ka lillemotiive. Ilmselt oli tema huvi taimede vastu päritud ema Marielt. Hilja pildiruumi- ja kompositsioonitaju kujundas nelja aasta jooksul Pallases üldjoonistus- ja maalikursustel omandatu. Ehkki Hilja oli üks esimesi, kes tellis endale Saksamaalt 35 mm rullfilmikaamera Leica, on tema lille- ja pühadekaardid üles võetud plaatkaameraga. Kui ateljeeportreede puhul on standardiks nõelteravad kujutised, siis Hilja vaikelud on pehme joonisega ning pildisügavuse varieerumist on ta kasutanud kui kunstilist võtet. Fotograafilise piktorialismi traditsioonile lähedast esteetikat on kaasaegsed nimetanud impressionistlikuks ja ka futuristlikuks, mis annab tunnistust sellest, et vähemalt Eesti fotograafias oli tegemist uudse lähenemisega. Nende postkaartide autor on ametlikult Hilja Riet.

Hilja fotodega on kutsutud dialoogi pidama Viljandi päritolu kunstnikud Hedi Jaansoo ja Annika Vihmann. Ehkki mõlema looming on esindatud ainult kolme fotoga, annavad teosed aimu nende käekirjast, vaikelu žanri kaudu tegelevad nad korraga nii mineviku kui ka käesoleva hetkega. Hedi Jaansoo on oma vaikeludes peale lillede kasutanud ka oma vanavanemate Leili ja Sulo lillepiltide albumist pärit kujutisi, vanaemast tehtud portreefotot ja osta.ee-st leitud Hilja Rieti originaalpostkaarte. Lillede kaudu räägivad need teosed põlvkondlike sidemete vastupidavusest ja haprusest. Jaansoo mainib oma teoseid saatvas tekstis, et Hilja Rietist kuulis ta esimest korda just tudengina Kondase keskuses töötades. Vihmann aga tõdeb, et sai alles hiljuti teada, et elas Hilja viimasest elukohast vaid mõnesaja meetri kaugusel. „Siin me igatahes oleme, Viljandi tüdrukud oma lillepiltidega,“ nendivad mõlemad.

Saatus

Võib-olla oli just 1940ndatel kätte jõudmas hetk, mil Eestis hakati kunstimaitses muule maailmale järele jõudma, nagu sellest on unistanud kunagi Jaan Mariele saadetud kirjas. Kui ajalugu oleks tahtnud teisiti, ehk oleksid Hilja ja Anna saanud tunnustatud fotokunstnikeks ka väljaspool Eestit? Nende sotsiaalse ja perekondliku tausta, hariduse, visuaalse silmaringi ja keelteoskuse näol olid selleks kõik eeldused olemas. Rietite fotoäri likvideeriti lõplikult 1948. aastal ning fotograafiast sai peaasjalikult kommunistliku ideoloogia tööriist. Hilja püüdis küll saatust trotsides oma tööd jätkata: 1950ndatel portreteeris ta omal algatusel Eesti kunstnikke, pildistas Vanemuise ja Ugala teatri lavastusi, aga oma töid õnnestus tal näidata ainult amatöörfotonäitustel. Tänu sellele, et Elma kandis pärast abiellumist teist perekonnanime, õnnestus tal Rietite majja elama jääda ja suurem osa negatiividest päästa. Ta loobus fotograafina tegutsemisest, töötas Viljandi Elektrivõrgus ning hiljem klaverisaatjana.

Viljandi muuseum eesotsas Mari Valli­kiviga on Rietite pärandi uurimiseks ja tutvustamiseks ära teinud suure töö. Rieti fotoateljee panus Eesti kultuuri-, kunsti- ja fotoajalukku ei ole ainult regionaalne, vaid palju laiahaardelisem. Seetõttu on see kõrgetasemeline ja mitmekesine materjal väärt hoopis mahukamat muuseuminäitust ja trükist, kui seda on võimaldanud Kondase keskuse ressursid. Asjaolu, et Rieti ateljee klaasnegatiivide digiteerimine on juba hõlmatud üleriigilisse protsessi, mille raames teevad koostööd mitmed mäluasutused, annab selle mõtte teostumiseks lootust.

1 „Ma saadan selle isale, ta on fotograaf Riet.“

2 Sellest albumist pärit fotod olid esimest korda avalikkuse ees Šelda Pukyte ja Indrek Grigori kureeritud näitusel „Hõbetüdrukud“ Tartu kunstimuuseumis.