René Kari loomingu üldiselt mõistetav ilu

Ilu mõiste ja kestvad ideaalid ühendavad keha, mida Kari vormib, ja pilti, mida ta kannatlikult maalib – sest kunstis loeb eelkõige see, kuidas see publikut rikastab.

ANDRI KSENOFONTOV

Juba koolipoisina imetles René Kari keha täiuslikkust. Sündinud 1950. aastal, kasvas ta üles ajal, kui klassikaline antiikkultuur oli kõrges hinnas. Klassikaline vaim innustas juba sajandi alguse nooreestlasi saama eurooplaseks, jäädes samal ajal eestlaseks, mistõttu kunsti­akadeemiat Tartus hakati nimetama Pallaseks ja Tartut ennast Emajõe Ateenaks. Levisid tõlked ja ümberjutustused Antiik-Kreeka mütoloogiast, trükki jõudsid August Annisti tõlgitud „Ilias“ ja „Odüsseia“; 1972. aastal alustas Hardi Tiidus antiikmaailma tutvustavat populaarset telesarja „Vana hõbe“.

Tõsi, antiikklassika oli tõstetud kultuurietaloniks sõjaeelsetes despootiates, kuid see oli klassika, mis jäi kestma, kui hirmuvalitsused lagunesid. XX sajandi modernism ja puhta kunsti idee on võrsunud neoplatonismist, Muinas-Egiptuse aardeleiud avaldasid määravat mõju art déco ajastule. Isegi paneelelamute n-ö internatsionaalne stiil on hoolimata dekoori ja stiilitunnuste puudumisest allutatud ühele esteetilisele printsiibile – antiiksele kuldlõikele.

Kari kodus ei vaadatud televiisorit, kuid talle avaldas sügavat muljet 1966. aastal siinses kinolevis näidatud itaalia mängufilm „Heraklese vägiteod“ (1958), kus peaosa mängis Steve Reeves, tuntud näitleja ja kehakultuuri populariseerija. Reeves esindab kulturismis seda suunda, mis taotleb klassikalist lihaste kontuuri vastukaaluna musklite paisutamisele steroididega. Ta on kirjutanud selleteemalisi raamatuid ja artikleid ning kuigi nendega Kari toona tuttav ei olnud, siis näitleja kangelaslik siluett kinolinal jõudis pärale ka ilma sõnalise seletuseta. Kõikidest antiiksetest eeskujudest eelistas Kari massiivsele Heraklesele siiski elegantset Achilleust.

Kui Kari 1972. aasta sügisel sõjaväest koju jõudis, oli töö kõrgkoolides juba alanud. Ta läks Tallinna pedagoogilise instituudi ettevalmistuskursustele joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse gruppi. Osa loenguid loeti kõigile kursustele ühiselt, niimoodi sai Kari tuttavaks kehakultuuri kursusel õppiva Olev Annusega, Eesti kulturismi tulevase tähega. Noormehed vaidlesid selle üle, milline keha on täiuslik. Annus nägi teed ideaalile kulturismis, aga Kari hindas kõrgemaks klassikalist ideaali. 1974. aastal vedas Kari ühe sõbraga kihla, et mõne aasta pärast saab temast näitustel esinev kunstnik ja ta vormib oma lihased sama kauniks nagu Achilleusel.

Pingeline pintslitöö

Kari ütleb, et ta ei ole õppija tüüpi, ta on tegija. Tõepoolest, tema meetodit ei õpetata mitte kusagil, see on aeglane ja väheproduktiivne. Ta töötab nagu Madalmaade maalistuudio käsitööline, luues värvitoonide üleminekuid mitte pihustiga, mis annaks kiire ja tehniliselt ühtlase tulemuse, vaid saavutab samaväärse sujuvuse peene pintslitööga. Üleminekute värvitoonid on ette valmis segatud ja üleminekuastmed kartongist lõigatud lekaalidega ette joonistatud, töö on metoodiline, mehaaniline, pingutust nõudev ja täpne. Kuid pintslilöögid ei ole täiesti varjatud, neid on võimalik märgata pildi pinda lähedalt uurides. Ühest küljest loob see Karile iseloomuliku kordumatu faktuuri, teisest küljest sobib hästi tema kompositsioonide anatoomiliselt sujuvate kumerustega, sest ka kõige siledam inimnahk ei ole ühtlane, vaid faktuurne.

Oma keha vormib Kari maaliloomingule sarnase kannatliku metoodilisusega. Ta ei pumpa oma lihaseid spordisaalis ega kasuta suuri koormusi, vaid teeb mõõdukaid koduseid harjutusi korrapärase graafiku alusel. Alates 54. eluaastast on ta lasknud end fotografeerida iga suve lõpul, kui keha on tippvormis, järgneb talvine lõdvestumine ja rasva kogumine, et kevadel esimeste soojade ilmadega taas päevitamise ja trenniga algust teha, kuni järgmise hilissuvise-varasügisese fotosessioonini.

Ka päevitades ei lõika Kari üle nurga, ei kasuta solaariumi, vaid toonib nahka ainult loomuliku päikesevalguse käes, olgu ilm nii külm või tuuline kui tahes. Eesmärk on klassikaline pronksi toon, ei tohi end ka ära kõrvetada. Enese eksponeerimine päikesele iga nurga alt ühtlaste ajaintervallide kaupa, kindlast kellajast kindla kellaajani, võib panna kannatlikkuse proovile. Lõbusamaks läheb suvises rannas mugaval lamamistoolil.

Kari töö on nii järjepidev, et ta mitte ainult ei vooli kogu elu sedasama keha, vaid ka maalib sedasama pilti, mis kasvab mahus ja väärtuses. Loomulikult hoolitseb inimene oma ühe ja sama keha eest. Kuid nii nagu ei saa astuda kaks korda samasse jõkke, nagu õpetas Herakleitos, ei saa ka jalg, mis astub kaks korda jõkke, olla mõlemal korral sama. Hämmastav on see, kuivõrd vähe erineb hiljuti 73. sünnipäeva tähistanud Kari keha selle 54aastasest versioonist, mis oli väljas tema kehakunstiprojekti avaüritusel 2004. aasta näitusel „Miami Beach“ Tallinnas Vivian Napi galeriis ja hiljem ka Miami rannas, kuhu ta tegelikkuses jõudis alles 2010. aastal.

Tuhast tõusev ilu

Ilu mõiste ühendab keha, mida Kari vormib, ja pilti, mida kannatlikult maalib. Ilu mõistet kuuleb kunstiteemalistes aruteludes järjest harvemini. Esteetika on teine samast klassist pärit, kuid üldisema tähendusega mõiste, mis tasapisi käibelt kaob. Lisaks – ikka ja alati, kui on juttu Kari kunstist, tuleb kõne alla erootika. Kari ütleb, et tegeleb mehe keha iluga ning valib Heraklese ja Achilleuse vahel peamiselt sellepärast, et on mehena sündinud. Kuid maalikunstis huvitab teda eelkõige naise keha, milles avaldub tema arvates ülim ilu.

Kui esimest korda Kari intervjueerisin, siis tõi ta näite naiselikust ilust. Tal oli kaasas foto oma emast, 17aastase tõelise kaunitari portree talvises riietuses. Kari armastas oma ema ning on kogu elu kõpitsenud vanematelt päritud maja ja aia kallal, nagu paljud meist seda teinud on. Nagu paljud meist, tahtis ta tagasi Eesti Vabariiki ja lõi kaasa taasiseseisvumise eelõhtu rahvaliikumistes. Ning nagu paljud meist, üritas elatist teenida oma loometöö tulemust turule viies ja on läbi raskuste siiani selles ka õnnestunud. Ta on müünud ka toidulisandeid ja kohvi samamoodi, nagu paljud meist on otsa otsaga kokku viimiseks reklaami või kaupa pakkunud lepingulise agendina või püramiidskeemi korras. Nagu me kõik, on ta imetlenud päikeseloojangut ja lasknud silmal puhata inimkehade tekil, mis katab rannaliiva.

Kari otsib kunstis üldist, mis on ühtviisi ka ühiskondlik, riiklik, rahvuslik ja igaühele isiklik. Ka üldistuse, universaalse väärtuse teema pärineb antiikkultuurist Platonilt, kelle õpetust arendasid vaimsete distsipliinide kaupa niihästi renessansi kui ka valgustusaja filosoofid, teadlased ja matemaatikud, edaspidi juba XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse ja keskpaiga modernistid.

Kui Platon raatsis tunnistada kunstiväärtust ainult flöödimängus, mis paneb lambad rohtu sööma ja sõdurid marssima (kõike muud pidas ta kõrgete ja puhaste ideede ebatäiuslikuks kopeerimiseks), siis Immanuel Kant täiendas teda aruteluga esteetika üle, tänu millele on üldse võimalik see, mida me nimetame kunstieluks. Kant osutas, et ta ei tea ühtegi inimest, kes oleks päikesetõusu ealeski inetuks tunnistanud, kõik imetlevad päikesetõusu kui midagi ilusat. Erinevalt moraalsetest, poliitilistest, religioossetest, kaubanduslikest, matemaatilistest ja teaduslikest otsustest on esteetiline otsus huvivaba, kuid kaugeltki mitte ebahuvitav.

Kehakunsti paradoksid

Sobiv koht, kus räägitakse üldistest huvivabadest asjadest, on foorumid, avalik-õiguslik meedia. Probleem seisneb selles, et avalik-õiguslikku meediat võtavad järjest üle ärikorporatsioonid nagu Google ja selle alla kuuluv Youtube. Erameedia peab teenima kasumit, see on allutatud erahuvidele. Kuid puhas kunst, puhas esteetika on huvivabad. Kõik, mis on aga erootiline ja kriminaalne, on seevastu mitte ainult huvidest küllastunud, vaid ka erutav ja köidab tähelepanu.

Olen nõus, et Kari puhta joonega kompositsioone võib tõlgendada kui sürrealistlikke erootilisi maastikke. Päris kindlasti ei ole see puhta vuugi erootika, aga selle poolest mõiste „sürreaalne“ nii tänuväärne kunstikriitikas ongi, et ühendab sujuvalt harali olevad sõnad ja asjad. Üldse ei saa aga nõus olla Google’i korporatsiooni seisukohaga, justkui võiks üks Kari kehakunsti demonstreeriv video Youtube’is kahjustada kuidagi alaealiste isikute „füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut“.¹ Kui Google’i kontot omamata või sinna sisse logimata video avada, kuvatakse mustal taustal ette tekst: „This video may be inappropriate for some users“ ehk „See video võib olla mõnedele kasutajatele ebasobiv“.

Tsiteeritud teksti kohal on veel üks lause: „Sign in to confirm your age“ ehk „Logi sisse, et kinnitada oma vanus“. Viidatud direktiiv reguleerib audiovisuaalmeedia teenuste osutamist, sealhulgas videojagamisplatvormi kasutajate vanuse kontrollimise süsteemide loomist, kuid lubab vajaduse korral kehtestada rangemaidki meetmeid, kui seesama direktiiv ise määrab.² See annab pea et vabad käed hankida mis tahes isikuandmeid, millel on suur turunduslik väärtus. Raamistades René Kari kehakunsti kui potentsiaalselt kõlvatut ja keelatut, aitab selle näitamine Google’il kasumit teenida.

Karil on sellele vastu panna kestvad ideaalid. Igal ajastul on midagi, mida kõik inimesed tunnistavad ilusaks. Kunstis loeb eelkõige see, mida see publikule annab, kas see kõnetab inimesi, kas annab üle tundeid ja emotsioone, mis inimest rikastavad. Karile anti üle Konrad Mäe preemia ja medal eesti maalikunsti märkimisväärse rikastamise eest. Ju siis temal see ülesanne õnnestus, mis ei ole ka imestada, sest ta on ju üks meie hulgast.

1 Youtube’i suunised viitavad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2018/1808 artiklile 6a(1). 2 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv (EL) 2018/1808, artikkel 28b, §§3(f) ja 6.