Nii veatu, õmblusteta

Raamat „Veatu, õmblusteta“ ei ole pildialbum ega kõrvaltvaade, vaid kunstnik Marge Monko, toimetaja Laura Tootsi ning graafilise disaineri Indrek Sirkli tihe koostöö.

SANDRA NUUT

2022. aasta sügisel ilmus kirjastuselt Lugemik kunstnik Marge Monko loomingu käsitlus „Veatu, õmblusteta“. See on mahukas tagasivaade kunstniku üheksateistkümnele teosele aastatest 2014–2021, kus kunstnik on käsitlenud ihade arhitektuuri. See ei ole pildialbum ega kõrvaltvaade, vaid kunstnik Marge Monko, toimetaja Laura Tootsi ning graafilise disaineri Indrek Sirkli tihe koostöö. Monko kunstipraktikat ja eri vaatenurki tema loomingule aitavad mõtestada kuraatori ja teoreetiku Moritz Scheperi essee ning vestlused kolleegide, mõttekaaslaste ja sõprade Erika Hocki, Maruša Sagadini ja Paul Kuimetiga.

Kunstnikuraamat. Siinse kunsti kirjastamise üks hilisemaid näiteid toimib ahvatleva lisandina riiulil ja ka kihilise teosena laual. Kui hoida väljaannet käes, siis päris sõrmed korduvad kujunduses roosal kaanel, sõrmekujutistega on raamistatud ovaalne ava – enamgi veel –, nendega osutatakse ava suunas, kust vaatavad vastu mobiiliekraan ja paber, kus on kujutatud rasestumisvastast tabletti. See on installatsiooni „Kivid teemantide, teemandid kivide vastu“ (2018) fragment.

Mitmed graafilised disainerid on andnud endale aru, et raamatu kaas kipub kujundamisprotsessis jääma viimaseks, kui on käes kiire otsustamisfaas, ja seetõttu võib see välja kukkuda suvaline. Selleks ajaks on sisu ja vorm juba settinud. Indrek Sirkli kujundatud raamatu kaanel on aga kohtunud Marge Monko inspiratsiooniallikad ja teoste kihid, näiteks vaateaknad, väljapanekud, reklaamid ja sõnumid avalikus ruumis.

Sisukorras on mängitud teoste ja projektide pealkirjades mitme fondiga, andes sellega ülevaate, milliseid identiteete on teostega nende valmimisajal tahetud edasi anda. Trükises on kasutatud 22 fonti, pealkirja fondina aga märkamatuks jäävat klassikalist Universi (1957). Raske on ette kujutada, et mõnel teisel graafilisel disaineril oleks selline koondamise, ülevaate ja teoste tõlgendamise võime. Indrek Sirkel on teinud Marge Monkoga koostööd kaua aega: ta on kujundanud ka kunstniku kaks eelmist trükist „Don’t Wind It Up, Turn It On“ (2016, samuti koostöös Laura Tootsiga) ja „WoW (Maailma naised, tõstke oma parem käsi)“ (2018).

Kuigi kõige värskem projekt on ilmselgelt monograafia mõõtu (reproduktsioonid varasematest teostest, ülevaade), tekib mitmel puhul kiusatus mõelda trükisest kui kunstnikuraamatust. Raamat sarnaneb Marge Monko kunstiga, nii et selle omandamine on kunstiku loomingu austajale lihtsaim ja soodsaim viis omada üht tema teost. Kunstikriitiku Lucy Lippardi sõnul on kunstnikuraamat küll kunstniku enda loodud teos1, aga selle väljaande puhul teeb sellest kunstnikuraamatu loojate tiheda suhtluse teel sündinud tõlgendus. „Veatu, õmblusteta“ on selle tegijate Sirkli, Monko ja Tootsi pikaajalise koostöö, austuse ja sõpruse tulemus.

Kaasteelised. Nagu öeldud, ei ole Monko üksi ja ta on andnud oma raamatus lahkelt ruumi mõttekaaslaste töödele ja häältele. See on kollektiivne projekt ja nii ei ole siin vaid üks autor: kaasautoritena tuleb vaadelda ka trükise toimetajat ja disainerit. Marge Monkol on toetav professionaalne võrgustik, kes täiendab kunstniku mõnd loomeosa või uurimisteemat või peab sellega dialoogi.

Sisukorras on mängitud teoste ja projektide pealkirjades mitme fondiga, andes sellega ülevaate, milliseid identiteete on teostega nende valmimisajal tahetud edasi anda. Lk 4 ja 5.

Kunstniku mõtteid ja ka praktikat täiendavad kunstniku mõttevahetused Maruša Sagadini, Erika Hocki ja Paul Kuimetiga. Kõik vestlused on paigutatud raamatusse hajutatult, nii et lugeja näeb kõigepealt kunstniku töid ja alles siis loeb nende kohta.

Sagadiniga räägib Monko feminiinsusest ja reklaamidele osutamisest. Nii Sagadin kui ka Monko on Ida-Euroopast – ja nad leiavad, et lääne kultuur on võluv. Monko on kasutanud pilte reklaamitööstusest ja visuaalkultuurist, et analüüsida naiselikkust ja moodust, kuidas seda on konstrueeritud. Tema tööd on olnud näitustel kõrvuti Sagadini ja ka Erika Hocki omadega.

Vestluses Hockiga toob Monko välja oma karjääri ühe märgilise sündmuse, mis ühtlasi tähistab tema loomingu pöördepunkti: 2013. aastal osalesid nad mõlemad Gentis HISKi programmis. Seal muutus Monko praktika ning alguse sai trükisesse koondatud ajajärk. Eelnenuga võrreldes iseloomustab uut perioodi kergus, mängulisus ja minu meelest ka rahulik sära.

Koos Paul Kuimetiga avab Monko materjalide tähtsust nende mõlema töödes, tõdedes muuhulgas, et kriitikud ei pööra materiaalsusele just palju tähelepanu. Raamatu kujunduses räägitakse materiaalsusest ainult paberi kasutamise mõttes – kujundaja on kasutanud näiteks kuut paberitüüpi. Väljaandes „Veatu, õmblusteta“ on näituste ja installatsioonide vaated ning teosed esitatud klassikaliselt värviliselt, pikemad tekstid matil mustvalgetel lehekülgedel, tööde graafilised fragmendid läbikumavatel õhematel siidistel paberitel (neid fragmente on Monko kasutanud nii-öelda seinatöödes koos fototapeediga) ning seeria „Pealkirjata fotogramme“, mille aluseks on sukkpükste pakendid, ongi esitatud raamatus pakendilaadsetel lehtedel. Paberi paksuse, raskuse ja läike muutumistel on kontseptuaalne ja ka kujunduslik mõõde. Teisenemistega ei rõhutata mõnda osa ebaloomulikult, vaid neist on saanud raamatu süsteem, kus kihid vahelduvad ja moonduvad ning trükisest on saanud ruumiline objekt.

Aknad. Raamat algab ja lõppeb aknaga. Vestluses akendest ja vaateakendest tõdeb Monko, et aknad lähevad katki mitmesugustel põhjustel, kuid eelkõige on teda huvitanud kunsti võime panustada neoliberalismi kriitikasse. Kommerts- ja kultuurmaailmad on vaate­akende ja väljapanekute puhul ajalooliselt läbipõimunud. Monko on uurinud praeguse kommertskultuuri elemente kunstigaleriis, aga näiteks 1920. aastatel toimusid tollaste disainitrendide järgi väljapanekute tegemise ja kaupade esitlemise õppetunnid ärimeestele Metropolitani kunstimuuseumis New Yorgis.2 Monko küsitleb ning püüab tabada tunnet ja materiaalset mõõdet, mida on tekitanud temas 1980. aastate uhiuued kapitalistliku ühiskonna kättesaamatud elemendid. Esimesed reklaamid, ihaldusväärsed luksustooted, romantika ja õnnelubadused tulid kaugelt ning käivad tema töödega läbivalt kaasas. Neis ei ole rõhuvat nostalgiat ega igatsevat nukrust, vaid neis vaatab vastu uurimishimu, lugemus ja hoolikas ning mõõdetud esitlemine.

Sümpaatne ongi, et see loomeperiood ei jää nii-öelda klaasi taha kaugelt imetlemiseks, vaid on julgelt meie ees. Üheks aknaks on näiteks üks minu lemmiktöid, üleelusuurune fotoinstallatsioon „Veatu, õmblusteta I“ (2017), kus on kujutatud kaht anonüümset kätt esitlemas üht õhukest sukka keset Vabaduse väljakut. Siin esitati taas robustsetel tellingutel võluv hiiglaslik ajalooline foto ning seda sai „täpselt“ (adekvaatselt) näha vaid ühest vaatenurgast.

1 Lucy R. Lippard, The Artist’s Book Goes Public. – Art in America jaanuar-veebruar 1977, lk 48.

2 Leonard S. Marcus, The American Store Window. Whitney Library of Design, 1978, lk 13.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht