Lõputu uuenemine

Torii Rei kunst ühendab endas jaapani ja lääne traditsiooni.

MARET NUKKE

Jaapani kunstniku Torii Rei maalinäitus „Jumalate jälgedes“ Adamson-Ericu muuseumis kuni 28. II.

Torii Rei. Raierituaal Misoma mägedes. Ise pühamu Sengū muuseum.

Pressifoto

Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis saab tutvust teha ühe huvipakkuva jaapani maalikunsti žanri nihonga ehk sõna-sõnalt jaapani stiilis maalikunstiga. See on suhteliselt uus, alles XIX sajandil tekkinud stiil, mis sai alguse vajadusest taas ausse tõsta jaapani sajanditepikkune maalitraditsioon, mis oli sattunud Euroopast lähtunud uute kunstimõjude tõttu mõneks ajaks põlu alla. Samal ajal kui Euroopa elas läbi jaapani buumi, millest olid mõjutatud peaaegu kõik XIX sajandi lõpu tähtsamad impressionistid nagu Edouard Manet, Claude Monet, Henri de Toulouse Lautrec ja teised, olid jaapani kunstnikud jällegi haaratud võõrmõjude ligitõmbavast eksootikast, hakanud harrastama läänelikku õlimaali (yōga ehk lääne stiilis maalid). Nad kujutasid piltidel enamasti samu teemasid nagu nende euroopa kolleegid, maalisid koguni elutruid akte, mis oli seni olnud jaapani maalitraditsioonis ennekuulmatu. Neile pakkusid erilist huvi koonduv perspektiiv, varjude kujutamine jm sellised tehnilised nüansid, mis ei kuulunud nende oma maalikunsti vormi juurde.

Nihonga, mis tekkis reaktsioonina lääne mõjude sissetungile, võttis eeskujuks yamato-e (jaapani pildid), mille kaanon kujunes välja Jaapanisse toodud hiina maalikunsti (kara-e ehk hiina pildid) alusel umbes XV sajandiks. Esialgu tavatseti maalidel kujutada siiski n-ö hiina teemasid nagu müütilised lõvid, tiiger ja draakon või taoistlike surematute elupaikadeks peetud mäed. Ent ajapikku lisandusid Jaapani eluolu kajastavad pildikesed ning ebareaalsete loodusvaadete kopeerimise asemel hakati maastikke maalima natuurist.

Jaapani stiilis maalide iseloomulikuks jooneks oli vasakult alt paremale üles kulgevale pilti läbivale mõttelisele diagonaalile asetatud omapärane perspektiiv, mis jätab mulje otsekui tervikust välja kistud vaatest objektile ja asendab meile tuttavat koonduvat perspektiivi. Ka ilmusid linnavaateid kujutavatele maalidele dekoratiivsed stiliseeritud vormiga pilved – selline võte sätib pildi vaataja justkui jumalikku positsiooni ülalpool pilvi. Pilverägu vahelt paistvad tänavate ja hoonete fragmendid või udulooriga varjatud objektide hägused kontuurid kandsid jaapanlastele omast yūgen’i müstilist esteetikat, mis lubas aimata pildi sügavuses enamat, kui paljale silmale nähtav. Samuti harrastati figuuridest ja objektidest vaid osa kujutamist, jättes pildist välja näiteks puude ladvad või poolitades inimkuju. Selline justkui makrovõttega tehtud foto esteetika, kus fookuses on mõni maalitud objekti detail, hämmastas jaapani kunstiga esmakordselt kokku puutunud läänlasi. Jaapani stiilis kunsti iseloomustab ka asümmeetriline kompositsioon: maalil kujutatud objektid on asetatud diagonaalile sel viisil, et pildi keskosa jääb tühjaks. Suurte pindade katmine ühtlase koloriidiga ning kuldamine ja varjude puudumine on samuti jaapani stiilis maalikunsti äratuntavad jooned. Veel üheks eripäraks, mis eristab yamato-e kunsti hiina stiilis maalidest, on selle seotus Jaapani arhitektuuri ja ruumikujundusega, sest maalide formaadiks said lükanduksed ja kuuest tahvlist koosnevad vahesirmid, millel on kindlad mõõdud.

Tallinnas oma töid eksponeeriv Torii Rei (sünd 1952) kuulub nihonga’t harrastavate kunstnike selle generatsiooni hulka, kes on saanud oma kunstihariduse kunstikoolis, mitte enam koolkonna meistrilt, nagu see toimis sajandeid. Pärast 1974. aastal Musashino kunstiülikooli lõpetamist on ta esinenud oma maalidega kümnetel näitustel ning pälvinud mitmeid preemiaid ja rohkelt tunnustust. Tema loomingu hulgas on ka stiililt Tallinna näituse töödest erinevad teosed, näiteks Daieni templis asuvad traditsioonilises formaadis kaheksast paneelist lükandustele (24 meetrit pikk) maalitud neli tööd aastaaegade teemal ja Jōmoni perioodi (u 12 000 aastat e.m.a) nöörkeraamika vonklevatest mustritest inspireeritud värvikirevad abstraktsed kompositsioonid.

Nagu Jaapani traditsioonile kohane, tsiteerib ka Torii Rei teemasid, mida on käsitlenud juba mineviku kuulsad kunstnikud: näiteks tema Fuji mäe piltide seeria toob paratamatult silme ette XIX sajandi gravüürimeistri Katsushika Hokusai „36 vaadet Fuji mäele“. Praegu on kunstnikul käsil tohutusuures formaadis (5 × 18 meetrit) shintō mütoloogia temaatiliste teoste maalimine. Need peaksid valmima järgmisel aastal ning eksponeeritakse Ise suurpühamus, kuhu on deponeeritud ka selle näituse tööd.

Tallinnasse on jõudnud Torii Rei kolmekümnest maalist koosnevast seeriast neliteist tööd, mis annavad hea ettekujutuse nihonga traditsioonilisest stiilist: piltidel näeme ühtlastes pastelsetes toonides pindu ning kontuurideta skemaatilisi inimfiguure. Tihtilugu on objektid, pühamud või iidsed puud nihutatud pildist väljapoole ning jäetud pildile vaid fragment. Tema töödes ei puudu ka keskaegsetelt maalidelt tuttavad pilveräbalad, mis mõnikord esinevad hajutatud peenikeste helendavate triipudena, mõnikord jällegi sakiliste servadega vahutupsudena. Teosed on oma üldmuljelt dekoratiivsed ning suurte ühevärviliste pindade tõttu (tööde mõõtmed on enamasti umbes 100 × 80 cm) ehk lausa plakatlikult lihtsad.

Maalidel on kujutatud mitmed tseremooniad, mida viiakse läbi shintō peapühamus Ise Jingūs siis, kui iga kahekümne aasta järel võetakse ette pühamu hoonete ümberehitamine. Viimati uuendati hooneid 2013. aastal ning selle sündmuse puhuks tellis pühamu ka sel näitusel eksponeeritud maaliseeria. See on otsekui tseremooniate kroonika, ent annab ühtlasi tunnistust kunstniku enese pühendunud religioossest rännakust aastate jooksul, mil ümberehitus kestis. Pühamute tsükliline rekonstrueerimine kannab edasi lõputu uuenemise šintoistlikku ideed, mis Torii Rei kui XXI sajandi nihonga-kunstniku käe läbi omandab lisaks traditsioonilise vormi jätkumise värvingu.

Siiski on Torii Rei maalides ka sellist, mis pole päriselt vana maalistiiliga kooskõlas. Nii näiteks on ta kasutanud mitmetes oma töödes sümmeetrilist kompositsiooni, asetanud silla või hoone täpselt töö keskteljele, kasutamata seejuures jaapani traditsioonilist diagonaalperspektiivi. Niisamuti on ta paigutanud kaks püha puud ja nende keskele jääva kami, jumalikku kohalolekut sümboliseeriva väesamba pildile ideaalselt kolmnurkselt. Sellist kompositsioonivõtet kohtame pigemini lääne kunstis kui jaapani traditsioonis. Lähemal vaatlusel avastad, et tema maalidel on iidsed pühamu hooned maalitud lääneliku koonduva perspektiiviga ning inimfiguuride riidevoldid on vaevumärgatavate värvierinevuste abil varjutatud.

Seega on Torii Rei oma nihonga stiilis töödes suutnud kaunilt ühendada jaapani traditsioonilise maalikunsti teemad ja vormi läänelike maalitehniliste võtetega, mis sümboliseerib omamoodi ida ja lääne taaskohtumist meil siin Tallinnas.