Loominguline fotopuhkus

Residentuuris sündinud näitusel saab näha õhulist tsüanotüüpiat ja tagasivaadet kogemusele harjumuspäratus loomekeskkonnas.

ANNELIIS LEPP

Helle Ly Tombergi ja Ave Palmi näitus „Igapäeva väike elu“ Okapi galeriis 7. XI – 3. XII.

Sageli kuuleb kunstnikelt jutte mitu nädalat kestnud residentuuris kogetust. Residentuuris on võimalik käia mitmel pool nii Eestis kui ka mujal maailmas. Mõned otsivad eksootikat teisest kultuuri­ruumist ja looduskeskkonnast, teised leiavad inspiratsiooni siinsetest paikadest. Ideid minnakse otsima suurlinna, vanasse kohviistandusse, džungli servale või hoopis Saaremaale, nagu seda tegid Helle Ly Tomberg ja Ave Palm.

On mitmesuguseid residentuure, nii linnas kui maal. Samuti võib residentuur olla kindla temaatikaga seotud. Paremate tingimustega residentuuridesse, kus makstakse isegi päevaraha ja materjalid kinni, on suurem konkurss. Vähem professionaalse residentuuri puhul on tähtis saada vaid kulud kaetud: see tähendab, et kõige eest tuleb ise maksta ja mitte vähe. Välismaise residentuuri boonus on veel see, et saab kohapealse kunstnikkonnaga tutvusi luua. Eesmärk on aga kõigil residentuuridel sama: anda kunstnikele platvorm loominguliseks tegevuseks.

Inspireeriv keskkond

Okapi galerii residentuur asub Kagu-Saaremaal. Selle algatajatele Birgit Pähla­puule ja Temuri Hvingijale oli oluline luua inspireeriv keskkond, kus kunstnikud saaksid keskenduda oma projektile keset loodust. Mõlemad rõhutavad, et soovitakse olla kunstnikele toetav partner: anda neile oma projekti teostamiseks vastavalt individuaalsetele vajadustele ka kõik selleks vajalikud ruumid.

Üks loomeruum on veel Harjumaal eestiaegses algkoolihoones, kus asuvad fotostuudio ning Eesti suurim klaasi­sulatusahi ja vormitöökoda. Okapi galerii residentuuris osalemiseks tuleb kunstnikel esitada projektikirjeldus ja motivatsioonikiri. See on küll tasuline nagu mitmed teised residentuurid, kuid kogetu saab vormida näituseks galeriis. Residentuuri kestuse saab kokku leppida vastavalt kunstniku projektile.

Sinitrükihuvi

Tomberg ja Palm on loometandem, kes on varemgi koos näitusi teinud. Viimane ühisnäitus „Õhtuti tõuseb tuul“ oli neil sel kevadel Positiivi galeriis. Tombergi ja Palmi ühendab huvi fotograafia, täpsemalt sinitrüki ehk tsüanotüüpia vastu. See tehnika nõuab kahe tingimuse täitmist: tugevat ultraviolettkiirgust ja rauasisaldusega kemikaale, et ilmutada kujutis sobivale materjalile. Protsess on aeganõudev: fotogrammi ilmutamine võib võtta aega kuni nelikümmend minutit. Residentuur kui võimalus võtta argielu tempo maha ja hetkes kohal viibida on sellise tehnika viljelemiseks ideaalne koht.

Kunstnike näituse- ja residentuurimõtted sündinud neil võrdlemisi ühel ajal. Eesmärk oli tsüanotüüpia arendamine. Alguses oli kavas uurida ka valguse ja varju kulgemist ruumis ja looduses, ent kohapeal looduse keskel sai eluringi küsimus tähtsamaks: elu ja surm oli kevadisel ajal kõikjal näha ja kuulda. Kõik tärkas, aga silma hakkas ka loomaluid ja surnud linde.

Intensiivne impulss

Just kevadine tärkamine mõjutas kunstnikke residentuuris kõige rohkem. Nad nägid seal olles palju selliseid linnuliike, keda nad varem polnud kohanud ja keda sai vastavalt suurusele ja sulestikule üles märkida. Just linnusuled ja munakoored olid ühed leidobjektidest, millega residentuuris tsüanotüüpiaid tehti. Kuna sinitrükk vajab eriti tugevat valgust, siis valmistasid nad paberid juba enne väljaminekut ette, töödeldes neid keemiliselt. Kohapeal tuli need vaid pimedast välja võtta ja valguse kätte paigutada.

Mõlemale kunstnikule oli residentuur puhkus, aga ka intensiivne loomeperiood. Ühtlasi hindavad nad residentuuri puhul võimalust katsetada uusi ideid, olla eemal olmemuredest, elada hetkes ja märgata asju enda ümber. Tomberg võttis residentuuri kaasa oma fototehnika ja ehitas endale stuudioruumi, kuhu ta tõi põnevaid objekte ning hakkas neid omavahel kombineerima. Kui kokku sai midagi huvitavat, siis jäädvustas selle. Kogu protsess oli tema sõnul meditatiivne ja võrreldav teraapiaga.

Palm võttis residentuuris vastu kõik selle, mida keskkond parasjagu pakkus. Nii sai vabaneda pingetest, mis linnakeskkonnas kergesti tekivad. Kumbki kunstnikest ei olnud keskendunud niivõrd eesmärgile, vaid ennekõike eelarvamustest ja ootustest lahtilaskmisele.

Elu paberil, klaasil, kangal ja keraamilistel plaatidel

Residentuuri tulemusena sündinud näitus „Igapäeva väike elu“ on mõjutatud just sellest, mida autorid Saaremaal kogesid. Nad püüdsid fotogrammidele koondada oma päevased tegemised, luua pisikesi maailmu. Palmile sai residentuuri ajal üha olulisemaks müstilisuse ja õhulisuse püüdmine pildile. Ta avastas, et mida abstraktsemaks muutusid pildid, seda rohkem ta nendesse armus. Õhulisuse andis fotogrammidele just klaasi kasutamine. Kõik residentuuris tehtud pildid aga materjali rohkuse tõttu näitusele ei jõudnudki. Esialgu pildistasid nad ka väga palju mahajäetud maju Kuressaares ja oma elukoha ümbruskonnas. Mõlemad tegid fotokaameraga mitmeid pilte, ikka mitu rulli sai täis pildistatud. Need fotod peavad aga oma aega ootama jääma.

Näitusel on elu kulg püütud sinitrükis nii paberile, klaasile, kangale kui ka keraamilistele plaatidele. Tomberg tuli just residentuuris mõttele kanda oma korrapärased tsüanotüüpiad keraamilistele plaatidele, sest sinna tundusid need sobivat kõige paremini. Kevadise aja meenutamiseks on näitusel väljas ka videoprojektsioon, et tekitada vaatajas sama tunne, mis valdas kunstnikke, kui ümberringi oli särav päike, linnud ja putukad, kadakate vahele punutud ämblikuvõrgud, kaugusse ulatuv silmapiir ja loodushääled. Loodetavasti võimaldab see video vaatajalgi ennast argipäevast välja lülitada ja astuda korraks Saaremaa kevadisse loodusse. Kevadel on sinna oodatud juba uued kunstnikud.