Kunst on surematu

Ene Jakobi: „Kõik prantsuse poliitikud ei jaga kunstist tingimata midagi, aga nad on aru saanud, et kunst on väga-väga kallis.“

SANDRA JÕGEVA

Ene Jakobi isikunäitus „Être une fleur“ ja „Violence conjugale“ ehk „Olla lill“ ja „Koduvägivald“ Kadrioru galeriis kuni 11. XI.

Tallinnas kunstiakadeemias stsenograafia lõpetanud Ene Jakobi elab juba enam kui kakskümmend aastat Prantsusmaal. Ta kuulub sealsesse kunstnike ühendusse La Maison des Artistes. Praegu on tal näitus Kadrioru galeriis.

Kuidas oled jõudnud sisult kontseptuaalsete ja vormilt väikekodanlike näitusteni? Sa joonistad botaanilise täpsusega taimi ning lisad neile mõne tuttava loovisiku nime ja solvava lause, mis tema loomingulise tegevuse kohta on öeldud või kirjutatud. Sa joonistad kitšilikke jõuluehteid ja seod selle perevägivalla teemaga …

Mulle on aastaid tundunud, et kui eksponeerida midagi visuaalselt vägivaldset ja verist, siis on publikul sellest üsna ükskõik. Internet on verd täis ja see ei kohuta enam kedagi. Kasutan botaanilist või objektijoonistust kui lõksu. Publik jääb seda vaatama. Figuratiivse kunsti lõksuna üles seadmine annab mulle aega tegeleda kunsti peamise omaduse ehk surematusega.

Teadus ja meditsiin, nagu ka ilutööstus, on teinud viimastel aastatel tohutult edusamme, aga kunsti kõrval ei ole inimkond surematuks muutmiseks midagi muud välja mõelnud. Kõik inimesed surevad, vaid kunst on oma olemuselt surematu.

Kunstnikuna on mu uurimisobjekt teiste inimeste, eriti loomeinimeste valu. Seda sünget teemat seon millegi näiliselt kergemaga. Valu on ka teaduses huvitav teema. Teadlased ei oska siiani teise inimese valu mõõta ja iga patsient peab pärast operatsiooni ise oma valuläve hindama. Sama on ka sõnadega. Kas mõned laused on solvavad või mitte, seda saab hinnata ainult see inimene ise, kes solvangutega pihta saab.

Kuidas jõudsid loomeinimeste valu teemani?

Väga loomulikult. Olen alati olnud paljude usaldusisik, kellele võib kõigest rääkida. Ma ei räägi edasi. Loomeinimeste töö on avalik, nii et neid arvustavad tihti need, kes ei ole selle ala professionaalid. See võib haiget teha, aga kui selletaoline lause kellelegi kolmandale öelda, siis see ei haava. Pigem võib see isegi naerma ajada.

Mu algne idee oli jätta need laused saladuseks ja kirjutada töö tagumisele poolele. Lilleseeria puhul ongi töö nähtamatu pool tähtsam kui nähtav joonistus. Solvavad laused oleksid jäänud raami alla. Mõned loovisikud palusid nende kohta käivad laused avalikustada, sest tegu on internetikommentaaridega ning need on niikuinii avalikud. Olen alati mõelnud, et oma ala väga kaua õppinud loomeinimesed andestavad kergesti teiste valdkondade inimestele ega pane pahaks, kui nad on nende valdkonnas abitud. Baleriin ei küsi pankurilt, kas ta spagaati ikka teha suudab. Tšellist ei küsi arstilt, kas ta ikka Bachi süite mängida oskab …

Viimased kakskümmend aastat on toonud loovalade juurde palju amatööre ning publikul on amatööride ja professionaalide vahel järjest raskem vahet teha. Prantsusmaal käib suur diskussioon isehakanud ajaloolaste üle, kes toodavad tele- ja raadiosaateid. Meelelahutusajakirjanduses oleks neil täiesti oma koht olemas, aga kuna publik arvab, et tegemist on professionaalsete ajaloolastega, siis võib publik nende ajaloo­alased valed ka meelde jätta. Teadustööga tegelevatel ajaloolastel on palju raskem meediasse pääseda.

Kuidas su projekt Prantsusmaal vastu võeti?

Botaaniliste joonistustega on nüüdiskunstist kaugenenud publikuga lihtsam jutu peale saada. Inimesed märkavad esmalt lillejoonistust ja on sellega rahul. Kui projektist kooruvad hiljem välja valu, kannatused ja solvangud, siis nad tulevad sellega väga hästi kaasa ja saavad aru, miks nüüdiskunstis on idee tähtsam kui teostus.

Iga mu projektis osalev loovisik valib end esindava töö ise välja. Nagu ka solvava lause, mille ma töö taha kirjutan. Ma lihtsalt annan neile võimaluse lilled publikule saali tagasi saata ja öelda välja midagi, mis neid haavanud on. See on võimalus solvangutest läbi lillede rääkida. Kuna loovinimeste töö on enamasti avalik, siis võiks loovisikute solvamise puhul olla tegu töökiusamisega. See on Prantsusmaal populaarne teema.

Aga jõuluehted ja perevägivald?

Kitšilikud jõuluehted ja üldse igasugune kitš oli minu lapsepõlves välistatud. Kultuurieliit ei saanud endale midagi nii madalat nagu kristallvaas, portselanist tilulilu kujukesed või massiivsed lühtrid lubada. (Ene Jakobi ema on moekunstnik Aino Jakobi – S. J.)

Praeguses Eestis on kitš tulnud disaini, sest EASi toetuse saanud firmadel on rohkem raha kommunikatsiooniks ning ajakirjanduses on väga madalad palgad ja honorarid. Kuna joonistamine on vaatluskunst, siis joonistajana vaatlen ühiskonda, mis on kitši poodiumile toonud. Hiinas tehtud jõuluehted on vägivald disaini ja ka hiinlaste vastu, kes neid maalima peavad. Kultuuriblogis „Kirjad Nuustakult“ kirjutati juba mõned aastad tagasi, et Niguliste muuseumi kõige tähtsam teos ei ole tegelikult iga-aastane väikekodanlik installatsioon Hiinas toodetud jõuluehetest …

Jurist Merle Albrant on andnud Eesti inimõiguste keskusele põhjaliku inter­vjuu perevägivallast 2019. aastal.¹ Et vahepeal ei ole midagi muutunud, siis oli märgiline seda intervjuud näituse tarvis kasutada. Pikad pühad on perevägivalla all kannatajatele ohtlik aeg igas riigis. Siis jäädakse pikaks ajaks perevägi­vallatseja võimu alla ja jõulud võivad minna sujuvalt üle matusteks. Sillerdavad jõuluehted on teadlik valik sellest teemast rääkimiseks, sest paljude eeskujulik pereelu sarnanebki samalaadse võltsi säraga. Eemalt sillerdav, lähedalt vaadates õudust, kannatust ja valu täis. Täpselt nagu Hiinas kehvasti maalitud jõuluehted.

Milline on sinu erialane tegevus Pariisis?

Mu erialane tegevus ongi joonistamine. Kakskümmend aastat tagasi ei oleks see võimalik olnud, sest pärast ülikooli lõppu tuli hakata õppelaenu tagasi maksma. Ma ei saanud ainult kunstiga tegeleda, aga reklaam, 2D-animatsioon ja eriti kohtujoonistused andsid mulle vajaliku elukooli.

Oled Prantsuse kunstnikke koondava loomeühenduse liige. Kuidas on sellesse liitu kuuluvate prantsuse kolleegide elu korraldatud?

Prantsusmaal kehtib erinev maksusüsteem surnud ja elava kunstniku puhul. Kui Prantsusmaal asuv firma ostab töö Prantsusmaal elavalt kunstnikult, siis saab ta viis aastat seda teost avalikult oma ruumides eksponeerides peaaegu kogu raha iga-aastase maksuvabastusena tagasi. See seadus annab firmadele võimaluse luua oma kunstikollektsioon. Kunstnikud saavad millestki elada.

Enamik tõsiselt võetavaid galeriisid asub Pariisis ning galeriides esindatud kunstnikest on elavaid vaid 20%. Neistki suur osa tuleb USAst. Isegi kui olla galerii poolt esindatud, siis see ei pruugi tähendada müügiedu. Firmadele on riigi pakutud võimalus luua oma kunstikollektsioon Prantsusmaal elavate kunstnike töödest väga hea idee. Selle eest ongi meie loomeliit võidelnud viimastel aastatel, ideega on kaasa tulnud senaatorid, et süsteem oleks seaduslik.

Eesti oksjonitel ostetakse ikka rohkem surnud kunstnike töid, ka kunsti­kollektsionäärid ei julge elavate kunstnike töödega liialt riskida. Selline maksusüsteem oleks ka Eestis heaks eeskujuks. Kui Eesti edukas firma saaks maksuvabastuse tegutseva autori teose ostu puhul ning peaks teost oma ruumides avalikult eksponeerima, siis saaksid firmad endale tekitada kunstikollektsiooni, mille väärtus peab ajale pikemalt vastu kui Maserati oma. Lisaks on kunst ju ökoloogiline – kunstnikud ei tooda enamasti massiliselt ja nende ökoloogiline jalajälg on väike. Selline süsteem aitaks tuua erasektori nüüdiskunstile lähemale.

Eestis ei ole viimastel kümnenditel aru saadud, miks üldse on vaja kunstnikke ja kunsti. Arvatakse, nagu piisaks ka sellest, mida tehti sada aastat tagasi ja mis praegu maksab palju. Aga iga riik ja rahvas tahab püsida, s.t. saada surematuks ning see on võimalik praeguse kirjanduse ja kunsti kaudu.

Meil on mõnda aega kuum teema vabakutseliste kunstnike õiglased töötasud ja sotsiaalsed tagatised …

Prantsusmaal on kunstnike töötasu samuti kirglik teema. Juba kaks aastat kehtivad kindlad tariifid näituse pakkimise, ülespaneku, mahavõtmise ja eksponeerimise kohta. Riik on need tariifid küll kehtestanud, kuid ei ole andnud kultuuriasutustele piisavalt lisaraha, et tariife saaks rakendada. Eks ka meil paljud kunstnikud annavad tunde ja võtavad vastu tellimustöid.

Imestan alati, miks eestlastest investorid ostavad netist baltisaksa portreekunsti, et selle siis kuldraamides vanalinna häärberisse üles panna. Eks nendegi soov on oma perekonda võimalikult suursuguse ja edukana jäädvustada. Mulle tundub loogilisem sel puhul võtta ühendust näiteks maalikunstnike liiduga ja küsida otse, et kas keegi ei saaks teha investori vanaisa portree … Kuldraami ikka leiab. Etem on kodus eksponeerida oma vanaisa kui netist ostetud baltisakslast …

Prantsusmaal on praegu populaarne visuaalsete mälestuste jäädvustamine kunstniku oskuste abil. See võib olla mõni koht, mis on seotud lapsepõlve mälestustega või mõni oluline eluhetk. Selline tellimus nõuab filosoofilisemat lähenemist, elukogemust ja mõistmist, reklaamiagentuuride pealiskaudsus ja ajanappus sel puhul ei sobi.

Eestis kurdetakse ikka, et kunstnikud ei saa oma tööst ja oskustest ära elada, aga võib-olla ei ole osatud ka erasektorile selgeks teha, miks tal peaks kunstnikku vaja minema. Riiklikke tellimusi on Eestis väga vähe. Erasektor tellib küll hulgaliselt pulmafotosid ja -kleite ning üürib mõisa, aga enamasti jääb sellest järeltulevatele põlvedele palju kesiseid pilte, mõned väikekodanlikud õhtukleidid ja soliidsed võlad. Tegelikult tuleks sel teemal rääkida ajakirjas Direktor või korraldada arutelu tööstus- ja kaubanduskojas …

Mida tähendab Prantsusmaal kunstnike liitu kuulumine?

Kõige suurem Eesti ja Prantsuse kunstnike erinevus on erialase koolituse võimalus. Kui teenida oma tööde müügilt, siis läheb osa maksutulust koolituskassasse ja selle kaudu on võimalik saada lisaõpet, mida võib ikka vaja minna. 5000 euro ulatuses võib aastas kirjutada maksuvabalt välja arveid kunstitundide andmiseks, kui palgatöötajana kuskil ametis ei olda. Kui kunstimüük aastas ei ületa 50 000 eurot, siis ei kehtestata tulumaksu kohustust. Tulumaks on 20%. Käibemaksu ei kehtestata, kui tööde müük ei ületa aastas 42 600 eurot ja autoriõiguste eest saadav tulu 34 000 eurot. Käibemaks on originaalteoste puhul 10% ja autoriõiguste puhul 5,5% saadavast summast.

La Maison des Artistes’i kuulumine annab tasuta pääsme riigimuuseumidesse sabas seismata. Prantsusmaal peetakse loomulikuks, et kunstnikul on erialase töö tõttu vaja käia muuseumides ja näitustel ning seetõttu peab ta saama sinna tasuta. Ka Eesti kunstnike liidu liikmed saavad Prantsusmaal muuseumidesse tasuta, aga Eestis on neil enamasti suhteliselt kallis sooduspilet või siis saavad tasuta avamistel käia, kus ei näe enamasti mitte midagi, sest rahvast on liiga palju. Üks boonuseid on ka kunstivahendite ostmine, milleks võib saada allahindlust kuni 20%. Eestis sellist allahindlust ei rakendata. Loomulikult on kõigil ravikindlustus. Kuid ükski erialaliit ei saa teha kunstniku eest karjääri.

Firmadel, kellel on üle 50 töötaja, on kohustus oma töötajatele välja pakkuda midagi, mis nende elu huvitavamaks ja paremaks teeks. See võib olla tantsukoolitus, loeng või kohtumine kunstnikuga. See on süsteem, mis aitab suure firma töötajatel silmaringi laiendada ning tiimi tugevdada. See annab ka tööd loov­inimestele.

Aga Prantsuse riigi üldisem kultuuripoliitika?

Haridusministeerium soosib kunstnike kutsumist Pariisist kaugel asuvatesse koolidesse. Omavalitsus saab haridusministeeriumilt selleks raha küsida. Nii saavad ka väikelinnade ja maakoolide õpilased kohtuda loovisikutega. Väikelinnadest, ka siis, kui asuvad Pariisist ainult 50 kilomeetri kaugusel, maksab ühe klassi üheks päevaks Pariisi muuseumisse saatmine 1500 eurot. Muuseumid on küll noortele tasuta, aga transport ja toitlustus on Prantsusmaal kallid. Väga tihedalt selliseid reise korraldada ei saa. Odavam on tuua loovisik väikelinna, et ta ühe päeva jooksul kohtuks mitme klassi lastega, korraldada töötuba, rääkida kunstist ja kunstiajaloost. Paljud kunstnikud küll nurisevad, et ega nad sotsiaaltöötajad ole. Programmis osalemine ei ole kohustuslik, sissetulekut aga toob. Prantsusmaa on suur riik ja vahel väikelinnades ei teata, et selline programm olemas on.

Kas Prantsusmaal eksisteerib protsendikunst?

Üks protsent kõigest, mis Prantsusmaal ehitatakse, läheb kultuurile. Niisiis on kooli, haigla või mõne muu avaliku hoone ehitamise puhul eelarvest 1% kunstile mõeldud, kandideerida saab avaliku konkursi kaudu. Linnade tellitud skulptuurid, freskod või mõnes muus vormis kunst tellitakse avalike võistluste kaudu. Tihti on need võistlused avatud kogu Euroopa Liidu kunstnikele. Nende honorar on sageli päris suur ja mõnigi skulptor elab ühest tellimusest pool aastat või kauemgi.

Prantsusmaal on palju süsteeme, kuidas leida ateljee, mille hind on Pariisi turuhinnast palju madalam. Kunstnikele üüritakse sageli välja arenduses või restaureerimisel olevad ehitised, milleks kohe raha ei ole. Ühes sellises hoones korraldame novembri alguses Muhu maalibaasist kunstniku vestluse.

Kuidas kunstnikud kunstipoliitikaga rahul on?

Rahastuse osas käib enamasti samasugune vaidlus nagu Eestiski. Ikka leitakse, et tihtipeale saavad suurema summa ühed ja samad kunstnikud ning et kultuuriministeeriumi kunst eriti ei huvita. Kuid Prantsusmaal on palju rohkem riiklikke tellimusi. Kui kunstnik on võitnud mõne linna avaliku konkursi ja tal linnavalitsusega klapib ning teos on kvaliteetne, siis on loogiline, et järgmise konkursi korral antakse tellimus samale kunstnikule, kellega on juba klapp ja hea koostöökogemus.

Minus äratas huvi see, mida hiljuti oled maininud: interjööris paiknevat monumentaalkunstiteost ei tohi Prantsusmaal hävitada.

Prantsusmaal ei tohi kunsti autori või tema pärijate loata hävitada. Niisiis tuleb korteris või asutuses paikneva fresko hävitamiseks või ümbertegemiseks kunstnikuga kokkuleppele saada ning tihti on valuraha täitsa soliidne summa. Pärast II maailmasõda töötati välja kunsti kaitsvad seadused. Niisiis, kui keegi on oma korterisse fresko tellinud, siis on see lisaväärtus korteri müümisel. Kui aga freskot tõesti ümber teha või hävitada tahetakse, siis peab võtma kunstnikult nõusoleku või temaga valuraha osas kokku leppima. Eestis on 1990ndatel ja varem tehtud monumentaalkunsti palju hävitatud. Kinnisvara uued omanikud ei ole ehk hästi aru saanud, et tegu võib olla väärtusega, mitte lihtsalt värvilise seinaga.

Võrreldes Eestiga ei ole Prantsusmaa loomeliidud kinnisvara poolest nii rikkad kui on Eesti kunstnike liit. Aga kunstifondidega on olnud ka Prantsusmaal probleeme. Liidud tegelevad rohkem seaduste soodsamaks muutmisega ja see ongi tegelikult väga tähtis. Kunstnik ei saa funktsioneerida nagu tavaline firma.

Residentuure on Prantsusmaal umbes kolmsada, aga kunstnikutasu pakuvad neist väga vähesed. Kõik poliitikud ei jaga kunstist tingimata midagi, aga nad on aru saanud, et kunst on väga-väga kallis. Siseminister Claude Guéant pidi selgitama väga suure summa päritolu, mille ta oli saanud kahe maali müügi eest.² Kahjuks ei olnud kellelgi aega netist vaadata, kui palju Andries van Eertvelti teosed maksta võiksid ja niisiis sai endine siseminister enne jõule kinnipidamisasutusega seestpoolt tutvuda. See ju tegelikult ongi tema haldusala.

1 https://humanrights.ee/2019/07/vagivallamentaliteet-ei-vaartusta-naiste-isiksust-intervjuu-jurist-merle-albrantiga/

2 https://www.lepoint.fr/societe/affaire-des-tableaux-flamands-redressement-fiscal-confirme-pour-gueant-19-07-2022-2483776_23.php#11