Kuidas joonistada putru?

Hea lasteraamat sünnib koostöös: selles on võrdselt pööratud tähelepanu nii tekstile, illustratsioonile kui ka küljendusele.

PILLE-RIIN LARM, REET VARBLANE

20. septembril, päev enne Edgar Valteri 90. sünniaastapäeva, anti välja Edgar Valteri nimeline illustratsioonipreemia. Tegu on esimese omataolise tunnustusega. Missugune on eesti illustratsiooni seis ja mis on Valteri auhinna tähendus? Vestlusringis jagavad oma mõtteid illustraatorid Regina Lukk-Toompere ja Ulla Saar, kirjanik, tõlkija ja kirjastaja Indrek Koff ning Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor ja illustratsioonipreemia žürii esimees Triin Soone.

Mullu ilmus Eestis 713 lasteraamatut. Algupärast lasteproosat oli sellest 126 ja algupärast lasteluulet 28 nimetust, lisaks kogumikud. Kas praegu ilmub ka selliseid lasteraamatuid, mis ei ole illustreeritud?

Triin Soone: Lastekirjanduse puhul mitte. Suhe 1/3 algupärandeid ja 2/3 tõlkeid on püsinud üsna mitmeid aastaid ning valdav osa neist on illustreeritud. Erineb illustratsiooni maht, aga isegi juturaamatud vanusele 10+ on illustreeritud.

Lastekirjanduses armastatakse oma illustraatorite loomingut: tekib äratundmine, põlvkondade side, tegijaid teatakse. Kui selle maa, kus raamat välja antakse, kunstnik illustreerib tõlke­teksti, siis see on nagu teretutvuse loomine. Meil on seda kahjuks vähe. Üks suur asi, mille võib näiteks tuua, on Regina Lukk-Toompere illustreeritud Toon Tellegeni „Kõik on olemas“.

Kuidas see süsteem toimib?

Regina Lukk-Toompere: See on omaette ettevõtmine, kui välisautori teos saab uued illustratsioonid. On odavam osta kogu pakett, sest mujal maailmas on väga palju raamatuid, kus autor ja kunstnik on üks ja sama inimene.

Ulla Saar: Mujal maailmas on kirjastused ostnud illustraatori loodu ära, õigused on nende käes.

Lukk-Toompere: Seetõttu läheb raamat kogu paketina ja tõlkele ei tehta uusi illustratsioone. Vahel harva tuleb mõni tekst niimoodi, et leidke endale ise kunstnik.

Indrek Koff: Kui õigused kõrvale jätta, võib tekkida olukord, et keegi solvub, miks tema pilte ei tahetud. Olen välismessidel märganud, et tihtipeale on esimene reaktsioon: ei, selline pildikeel meie riigis ei sobi. Kui siis teen ette­paneku, et mul ei ole midagi selle vastu ja usun, et suudan ka kunstnikku veenda, et kuna tema illustratsioon ei sobi, siis äkki leiate ise kunstniku, on selle peale üldiselt vastuseks kolm mõtte­punkti ja suhtlus enam ei jätku. Tegelikult ei viitsi keegi sellega tegeleda.

Soone: Valmistoode on ostu seisukohalt kõige mugavam. Kui aga vaatan publiku või lugeja seisukohalt, siis koostöö­variandiga saab palju kiiremini lugejale omaseks kui täiesti tundmatu autoriga.

Koff: See ongi tegelikult produktiivne. Kas või Toon Tellegeni „Kõik on olemas“, Ulla Saare illustreeritud Norton Justeri „Milo imelised seiklused“ või Grigori Osteri „Vallatu matemaatika“ – raamat ise on väga naljakas, aga illustratsioonid annavad ka juurde.

Saar: Osalesin Londoni (raamatu)messil arutlusringis, kuidas tõlkida illustratsiooni ning kas see on üldse võimalik ja vajalik. Kuidas panna tõlke­raamatu illustratsioon toimima võõras keskkonnas? Tihtipeale olen ise märganud, et olen illustreerinud oma lapsepõlve: näiteks koolivormi või tahvlit – ammu enam ei ole selliseid tahvleid –, telefone ja muid asju, mis on mulle endale tuttavad, näiteks Contra raamatus „Kõik on kõige targemad“. Selle avaldas eelmisel aastal Suurbritannias kirjastus Emma Press. Kirjastuses oldi vastuvõtlikud illustratsioonile ega üritatud seal midagi muuta, v.a tekste, mis olid illustratsioonidega seotud. Väikekirjastused on tihtipeale valmis n-ö võõrast illustratsiooni vastu võtma ja altimad katsetama – eks nad peavad ka ellu jääma ja on avastanud, et see on üks viis, kuidas seda teha. Inglismaal on seniajani olnud väga palju samalaadset illustratsiooni, aga tundub, et vaikselt liigub sealgi olukord mitmekesisuse poole. Tõlkekirjanduse avaldamine aitab sellele kindlasti kaasa.

Kui tuua kõrvale praegune visuaalne kunst, siis seal oodatakse küll rahvusvahelist keelt, aga peab olema ka midagi, mis räägib tema oma keskkonnast. Näiteks 1990ndatel olid Ida-Euroopa ja vene kunstnikud nõutud just selle pärast, et see, mida nad kujutasid, oli nii teistsugune.

Lukk-Toompere: Kui on eesti autor, kes on sisult väga eestipärane, siis illustratsioon, mis seal juures on, annab samuti informatsiooni ning võib olla ka mujal huvitav. Aga kui tood lihtsalt välisautori ja tema teksti oma keelde paned, siis see on lugejale võõras.

Koff: Minu puhul ei ole seda küsimust kerkinud. Üldiselt olen valmis igasuguseks koostööks. On põnev näha, kui samal tekstil on eri riikide illustraatorite töö kõrval.

Kuidas käib koostöö eesti illustraatoritega? Kas autor mõtleb, et tema tekst võiks sobida just selle kunstniku käekirjaga?

Koff: Eestis ei ole raske üksteist leida, sellepärast et kõik tunnevad kõiki. Vähemalt raamatumaailmas. Kui alustasin, siis esimese raamatu puhul oli nii, et kirjastuses oli parasjagu illustraator, kõik läks hästi ja ma jäin piltidega rahule. Sealt edasi olen kirjutades juba ka piltidele mõelnud. See pole alati väga teadlik valik, aga mingi lähedus on mõne kunstnikuga olemas.

Paaril korral on olnud mänge, kus pilt ja tekst sünnivad koos. Näiteks on mul raamat „Kirju koer“, mille tegime Marion Unduskiga nii, et Marionil olid pildid, lihtsa pliiatsijoonega tehtud portreed, mina hakkasin portreede peale kirjutama lugusid. Samamoodi on meil Ulla Saarega raamat „Ilusti“, mis oli üldse pöörane eksperiment: panime raamatu kondikava enam-vähem paika ja siis tegime nii, et mina kirjutasin esimese poole tekstid ja Ulla tegi teise poole pildid, siis vahetasime. Kes keda illustreeris, on selle raamatu puhul võimatu määrata.

Soone: Pildiraamatu sünd on üldse suur koostöö. Kui tegu ei ole just autori­raamatuga, siis on ka kirjastajal väga tähtis roll. Kirjastamine on ka äriline tegevus. Kui kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali alt hakati toetama ka illustratsiooni, oli tegemist revolutsioonilise muutusega. Pilt jutustab ju samamoodi lugu. Meie illustratsiooni suur pluss on see, et meil tehakse märkimisväärselt palju käsitsi, eri- või kombineeritud tehnikates. Kunstnikud oskavad ise öelda, kui töömahukas on ühe hea illustratsiooni tegemine.

Murekoht on aga see, et terviklikke raamatuid, kus ühtviisi on väga head nii tekst, pilt kui ka kujundus, on ikkagi vähe. Raamatut peab olema mõnus lugeda. Kui üks osa tervikust on paigast ära – on väga hea tekst, aga kirjastaja ei pööra võrdselt tähelepanu illustratsioonile, jätab teksti toimetamata või ei ole raamatu küljendus paigas –, siis on tekstist kahju. Tekst ei jõua lapseni.

Koff: Meie kirjastamiskultuur siiski liigub tasapisi koostöö poole. Osaliselt tänu sellele, et on võimalusi järjest rohkem käia välismessidel, vaadata, mida mujal tehakse, millised seal raamatud välja näevad, ja kuulda kolleegidelt, kuidas neid tehakse. Siiamaani on kirjastaja ajanud oma rida – teeb lepingud, suhtleb trükikojaga, võib-olla vaatab üle, kas trükikojast tuleb hea kvaliteet –, aga raamatu valmimise pool ei ole olnud tema asi. Tundub, et järjest rohkem tunnevad nad siiski huvi ka selle vastu.

Saar: Eesti kirjastustes puudub isik, kes on väliskirjastustes suhteliselt määrava tähtsusega – art director ehk kunstiline juht. Tema otsib illustraatori, paneb teksti ja illustratsiooni kokku, ajab kujundamisasja. Eestis otsib kirjanik ise endale illustraatori või vahel ka kirjastus, aga professionaalselt kujundajalt, juhul kui ma ei ole küljendust ise teinud, on minimaalselt tagasisidet olnud.

Lukk-Toompere: Kõik need, kellel on vahendid teha kujundus ja küljendus oma kodus valmis, teevad selle ise. Mina, kes ma arvutiga ei tööta, vajan enda kõrvale professionaalset kujundajat. Kui kirjastuses minnakse lihtsama vastupanu teed ja leitakse keegi, „kellele ka meeldib joonistada“, kujunduse teeb keegi kirjastusest, siis pannakse kokku raamat, mis teeb nõutuks. Super, kui täiesti tundmatute isikute poolt tuleb kihvt asi, aga enamasti ei tule.

Soone: Niisugust köögikapi nurga peal kirjastamist ju on. Tänapäeval võivad kõik olla kirjastajad. Olen vahel mõelnud näiteks kaunimate raamatute konkursi töid vaadates, et need „natuke kummalised raamatud“ on väga hea taust. Selle pinnalt tõusevad kaunid teosed esile, on ka hea koolitada ja suunata. Oleme laste­kirjanduse keskuses võtnud julguse öelda, et näete, see on hea lasteraamat, siin on see ja see paigas. Oleme alati hoidnud ka oma maja uksed lahti kõigile, kes tahavad selles valdkonnas rohkem teada ja süvitsi minna.

Praegu tuleb välja, et aktiivne pool on kirjanik või kirjastus. Kas ka nii on olnud, et kunstnik on teinud kirjanikule ettepaneku tema teosele pildi­maailm luua?

Lukk-Toompere: Ausalt öelda ei ole julgust olnud. Olen natuke vihjanud. Olen olnud olukorras, kus kuulutan, et tahan kohutavalt linde joonistada. Kes kirjutaks mulle tekstid?

Koff: Ühe raamatuga on küll nii juhtunud: teeme seda praegu koos horvaadi kunstniku Lucija Mrzljakiga, kes elab Eestis ja teeb muidu animafilme. Tal on ilmunud ka üks pildiraamat, sellest tuleb nüüd teine.

Millal on õigustatud, et illustratsioon on sõna otseses mõttes illustratsioon ehk illustreerib midagi, mis on tekstina antud? Millal tohib kunstnik olla võimalikult vaba ja anda oma piltidega uue tõlgenduse? Kui palju peab teksti autoriga läbi rääkima?

Saar: Mul on oma kirjanikega väga vedanud. Nad on mind usaldanud ja lubanud mul teha seda, mida olen õigeks pidanud. Mina isiklikult ei usu kirjeldavasse illustratsiooni. Mu meelest ei ole illustratsiooni ülesanne lugu ümber rääkida, vaid sinna midagi lisada ja anda tekstile lisadimensioon. Väikelasteraamatuid loetakse ikka ette, lapsel on siis ka sel ajal midagi teha – pilti vaadata ja sealt oma mõtet edasi kerida. See innustab kaasa mõtlema. Lihtsalt kirjeldamine on igav.

Lukk-Toompere: Mõlemad on vajalikud. On vajalik ka illustratsioon, mis järgib teksti. Laps vaatab pilti ja ütleb vanemale: loe siit. Ta on pildis kinni. Kui pilt on ei-tea-millest ja tekst ei-tea-millest, võib lapse fantaasia hakata tööle ja ta võib esitada küsimusi, aga esimene hetk lööb tal kõik sassi. On väga tähelepanelikke lapsi, kes ütlevad: siin on kirjutatud, et tüdrukul on patsid, aga pildil ei ole!

Asjaarmastajad tahavad tavaliselt teksti jälgida. Kui on öeldud, et istuvad köögis ja söövad putru, siis on püütud kujutada putru, mis on täiesti joonistamatu. Otsi teine võti, kuidas seda edasi anda.

Saar: Mul on olnud olukord, kus pidin illustreerima hakklihakastet. Ma ei saanudki sellega hakkama, leidsin teise lahenduse.

Lukk-Toompere: Ma olen pidanud illustreerima pilti, mille kirjeldus oli: „Õhus on tunda mädanevate lehtede lõhna.“

Koff: Mis see siis ära ei ole?

Saar: Kui keegi saab sellega hakkama, siis oled see tõenäoliselt sina, Regina.

Lukk-Toompere: Kujutame ette moodsa kunsti näitust, võin teha hiigelsuure kummalise maali sellise pealkirjaga ja see läheb kõigile peale. Aga illustratsioonina? Kusjuures seda oli vaja teha õpikus. Olen palju õpikuid illustreerinud ja tean, mida tähendab olla kohutavalt kammitsetud. Kõigest sellest, mis on sinna kirjutatud, peab kinni pidama. Kui joonistad pildi nurka lihtsalt elu andmiseks punase palli, siis läheb autor põlema: appi, me peame siia nüüd vastava harjutuse juurde kirjutama!

Saar: See oleneb ikka hästi palju ka autorist. Mul ei ole õpikuid illustreerides sellist probleemi esinenud. Ainult ühes matemaatikaõpikus olin kirjutanud võrrandi, mis ei võrdunud – siis parandati.

Soone: Edgar Valter on öelnud, et pilt peab olema usutav. Laps peab ära tundma, et lugu on tervik. Tema pildid on fantaasia käivitajad: pilt hakkab looma maailma, kuhu lugu liigub.

Saar: Illustratsioon on ses mõttes muust kunstist erinev, et see alati illustreerib midagi ja on tekstiga seotud. Illustraator ei ole oma tegemistes vaba.

Soone: Illustratsioon toetab värvi ja kompositsiooniga emotsiooni. Valteri suur puudus oli ta enda sõnul see, et ta ei osanud kurjust joonistada.

Lukk-Toompere: Valter oli muidugi superjoonistaja, selliseid joonistajaid meil praegu üldse ei ole – niisugust karakterite ja eriliste keskkondade loojat.

Mulle on kunagi üks väliskunstnik öelnud, et eesti illustratsioonides ei ole sügavust – kõik on esiplaanil, ei ole kaugusi ega midagi, mis toimuks tagaplaanil. Teistes maades on stiile ja lähenemisi nii palju, aga meil tulevad esile kümmekond kunstnikku, alternatiivid puuduvad. Tegelikult peaks olema julgust trendidest lahti lasta ja õppida täiesti teistmoodi illustreerima.

Kas illustratsioon ei võiks olla hoopis orgaanilisemalt ka täiskasvanute kirjanduse osa? Varem räägiti illustratsioonist ka kunstnike loomingu kontekstis, nüüd enam mitte.

Lukk-Toompere: Ikka rahas on asi.

Koff: Üks valdkond, kus kohtab veel täiskasvanutele mõeldud illustratsiooni, on luule.

Saar: Eepos vajab ka illustratsiooni.

Koff: Kahju on sellest, et kunagi andis kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital võimaluse küsida toetust autoriraamatuks. Hiljuti esitasin selle kohta küsimuse ja tuli välja, et see on kadunud ning kadus ennekõike sellepärast, et ei soovitud seda toetust saada.

Soone: Silent book’i ehk n-ö vaikset raamatut meil üldse ei ole.

Lukk-Toompere: Meie kirjastajatel on võtnud tükk aega, et hakata tegema ühe loo raamatuid. Selliseid on ka mujale kergem müüa. Aastaid tagasi oli nii, et kui me andsime ühe lasteraamatu välja, siis pidi olema vähemalt 10–12 juttu sees, kõik jutud ise teemal. Sellist on väga raske illustreerida.

Koff: Ühe loo raamatud on fantastilised, kui nad on hästi tehtud, aga meie lugejakultuur ei ole järele jõudnud. Seda formaati nimetatakse picture book’iks, seal on 24 või 32 lehekülge, igal paarislehel kaks lauset. Eestis ei osteta sellist raamatut. Meil ollakse harjunud suhtumisega, et ma tahan oma last harida, raamatus peab olema teksti! Kui isegi on üks lugu, mis on tekstidega illustreeritud, siis peab seal teksti olema rohkem kui klassikalises pildiraamatus.

Saar: Aeg-ajalt tekib küll tunne, et ostetakse tähemärke. Mida rohkem tähemärke, seda paremini raamat müüb. Pilt ei olegi justkui oluline. Ometi kui laps võtab poes raamatu kätte, siis ikkagi kaanepildi järgi. Ta ei tee seda pealkirja pärast – ohoo, „Kurja kala kohvik“, seda tahaksin lugeda –, vaid vaatab, et on mõnus pilt.

Koff: Mingis mõttes on tore, et vaimuvara hinnatakse: minu laps peab saama selle raha eest lugeda isu täis. Kirjastusturul on sedasi natuke keeruline.

Soone: Rahvusvahelisel turul on see suuremaid komistuskive, et meie raamatud on hästi tekstirohked.

Lukk-Toompere: Tulles tagasi silent book’i juurde, siis seal ei ole üldse teksti, vaid on ainult pildid. Maailmas on sellistele raamatutele torm, preemiad. Meil neid ei tehta, sest kirjastajad ei riski.

Kas lasteraamatute pildid peavad olema teistsugused kui täiskasvanute omad?

Lukk-Toompere: Minu kõige suurem nii-öelda täiskasvanule mõeldud raamatu illustreerimiskogemus on Toon Tellegeni raamat, mis on ju mõeldud ükskõik millises vanuses inimestele. Seepärast ei ole ma seda ka kohutavalt lastepäraselt illustreerinud, aga samal ajal pole see ka nii-öelda vanainimeseraamat. Loodan, et mu pildid on tekstiga harmoonias.

Soone: Kui võtta Jaan Tätte laulutekstidega raamat „Hülgeviga/Jäljed“, siis see tekitas ka meis küsimuse, et kelle tarvis Regina Lukk-Toompere illustratsioonid ikkagi on. Võtame või põdrakujutise.

Lukk-Toompere: Seegi raamat on mõeldud kõigile. Kui ma hakkasin seda tegema, siis saatsin kirjastajale e-kirja ja küsisin, mis on tema arvates hülgeviga. Tiina Tammer oli ise ka segaduses ja vastas, et ilmselt ikka see, et hülgel polnud jalgu, kui kõik püüdsid ühte sammu käia. Küsisin siis järgmise inimese käest, tema arvas, et joomaviga. Mina ise olin kõige romantilisem ja arvasin, et hülgel, põdral ja ämblikul tekkis armastuse kolmnurk. Kuna Tätte on lugejale vaba voli jätnud, siis saigi nii tehtud, et las laps mõtleb, mida tema tahab ja suur inimene, mis talle pähe tuleb. Mina ütlesin oma pildiga, et põder ajas teistel pea segamini.

Saar: Illustreerija mõte jääb nüüd kehtima nagu kivisse raiutult, seda enam ümber ei mängi. 

Kas peame piiri tõmbama, kas tegemist on laste- või täiskasvanuraamatuga?

Soone: Me küll lahterdame raamatuid vanuserühmade järgi, kuid iga lugeja kulgemise tee on väga individuaalne.

Saar: Kui ma võrdlen oma pilte, mis pole avaldamiseks mõeldud, nendega, mida olen teinud lasteraamatu illustratsioonideks, siis viimaste puhul olen püüdnud irooniaga tagasi hoida. Musta huumorit ma lasteraamatutesse tavaliselt ei too. Aga ega minagi ole täiskasvanute raamatuid illustreerinud.

Kas see, et täiskasvanute raamatuid praegu vähe illustreeritakse, tuleneb ainult rahapuudusest?

Koff: Peamiselt rahapuudusest, aga ka mõttemustrist, sest ei olda enam harjutud nägema pilte täiskasvanute raamatus.

Kuidas harjumust uuesti tekitada?

Koff: Kultuurkapitalist öeldi, et kuigi ametlikult autoriraamatu stipendiumi enam ei ole, võib raamatu tegemiseks ikkagi toetust küsida. See on harjumuse tekitamiseks esimene ametlik samm.

Kas ainult kultuurkapitali peale saab lootma jääda? Kuidas suunata kirjastusi illustreeritud raamatuid välja andma?

Saar: Pilt annab raamatule ju lisaväärtuse, teeb raamatu huvitavamaks.

Lukk-Toompere: Mitu inimest me Eestist leiame, kes ostavad raamatu sellepärast, et seal on huvitavad pildid? Kirjastajale ei ole see mingi argument. Piltidega raamatu puhul peab kirjastaja olema siis erilise missioonitundega.

Vahur Afanasjev on hea näide. Ta andis oma romaani „Serafima ja Bogdan“ ise välja ja ise tellis ka Peeter Allikult illustratsioonid. Sellest on mitu trükki tehtud.

Lukk-Toompere: See on väga kihvt raamat, aga see on erandlik näide.

Koff: Head erandid võivadki asja käima tõmmata.

Soone: Kui mõelda Eesti peale, kus meil on väike keeleruum ja seetõttu ka väike turg, siis olemasolev pilt on tegelikult rõõmustav. Nii palju kui ma tean, siis meie professionaalsetel illustraatoritel tööd jätkub, kuigi väga vähesed on elukutselised illustraatorid, peaaegu kõik töötavad veel kuskil mujal. Illustraatoritöö on paljuski nagu kirurgi oma: kogu aeg tuleb selle sees olla ja lõigata, et asi ära ei ununeks. Edgar Valteri auhinna saaja valisime 31 kandidaadi seast. Nende viimase viie aasta raamatutest tulevad uhked virnad. Ka väliskülalised on lausa hämmingus, et nii väikse keele­ruumi ja turuga ilmub meil nii palju algupärast kirjandust. Mida raamatuturu tulevik toob, seda ei tea.

Saar: Meie väga suur pluss on ka see, et meil on kolm lasteajakirja. Välismaal kipuvad need olema kas mõne brändi või animafilmiga seotud. See on illustraatorile väga hea kasvulava, iseäranis noorele, kes pole veel valmis tervet raamatut illustreerima. Seda seisu tuleks hoida.

Kas ka täiskasvanutele mõeldud perioodilistes väljaannetes peaks olema rohkem algupäraseid illustratsioone?

Saar: Igal juhul, sest praegu kipub seal nägema samu stock-fotosid, mida näeb ka mujal maailmas. Pigem võiks panustada illustraatorile, kes annaks avaldatud lugudele hoopis originaalsema vaatenurga. Sageli on neis ajakirjades avaldatud lood meie oma kultuuri kesksed. Liiga globaalsed pildid ei ütle selliste lugude kohta mitte midagi. Ma ei taha öelda, et eesti illustraator peaks igale poole muhu mändasid joonistama, aga ta oskab lisada siinset konteksti.

Koff: Inglis- ja prantsuskeelses maailmas on üle ilma levivaid ajakirju, kus kaanepildil on enamasti illustratsioonid, mitte fotod, näiteks New Yorker.

Lukk-Toompere: Paljude ajakirjade juures on lausa põhikohaga kunstnik ja seal tellitaksegi käsitsi tehtud autoriillustratsioone. Kui olen sattunud sirvima meilgi välja antud naisteajakirju, siis neis on vähemalt üks kunstniku tehtud pilt. Sellest on tekkinud juba oma trend – teatud joone ja lennukuse kombinatsioon. Kunstniku eripära neis just välja ei tule, selle poolest on lasteajakirjad hoopis mitmekesisemad.

Seegi oleks üks lihtne vahend, kuidas täiskasvanute raamatusse illustratsiooni puksida.

Soone: Kahjuks meil illustreerimist eraldi ei õpetata. Kunstiakadeemias tegutsevad näiteks väga head illustraatorid Anne Pikkov, Kadi Kurema, Kertu Sillaste ja nemad on mingi kursuse lõikes seda teemat püüdnud sisse tuua. Tartu kunstikoolis samamoodi. Huvi on ja kursused on õppijaid täis. Noorema põlve tegijad on suuresti iseõppijad.

Saar: Ma olen õppinud arhitektuuri ja tootedisaini, illustraatorina olen ise­õppija.

Lukk-Toompere: Paratamatult tuleb leppida selle ajaga, kust oleme tulnud. Vahel tunnen küll, et oli mul seda kooli vaja, praeguse põlvkonna vaba vaatenurk on nii lahe. Kedagi ei huvita, kas detail on õigesti või valesti kujutatud, peaasi et näeb vahva välja. Ma läksin omal ajal ERKIsse graafikat õppima, sest see oli ainus koht, kus sai illustratsiooniga tegeleda. Kaks aastat kannatasin graafikatehnikate käes, et saaks ometi sügavuti raamatutega tegeleda. Alles siis läksin lahti, hakkasin normaalsemalt joonistama.

Saar: Ega iseenda eest ära ei jookse. Juba kunstiakadeemias süüdistati mind, et mu modellijoonistused on nagu lasteraamatute illustratsioonid. Nüüd olengi sinna välja jõudnud.

Mida te ootate Edgar Valteri preemialt? Illustratsioonid on kippunud kuhugi vahele, eikellegimaale jääma või siis lasteraamatute puhul on need iseenesestmõistetavad.

Saar: Kohati on illustratsioon isegi liiga iseenesestmõistetav. Kui illustratsioon ära võtta, siis ei jää ka lasteraamatust midagi järele. Ehk aitab uus auhind seda natukegi rõhutada.

Lukk-Toompere: Huvitav oleks teada, kui palju on neid lugejaid, kes üldse vaatavad, kes on raamatu illustreerinud. Nüüd on meil tekkinud ka see tava, et kunstniku nimi tuuakse kaanel ära. Aga see võttis kaua aega, enne kui kirjastajad seda mõistma hakkasid.

Koff: Eks see olene raamatu kontseptsioonist: kui kirjanik ja kunstnik on võrdsed autorid, siis peab nende nimi olema võrdselt kõikjal – kaanel, seljal.

Soone: Kui seda preemiat looma hakkasime, siis pidasime silmas kolme momenti.

Edgar Valter on meie suhtumist illustratsiooni kujundanud läbi mitme põlvkonna. Paljud illustraatorid on maininud, et on saanud temalt tõuke. Tema fenomenaalsust tuleb ülal hoida. Ka praegused lapsed tunnevad teda. Ei oska kas või Sipsikut ette kujutada ainult Eno Raua teksti põhjal, Sipsik on Edgar Valteri laps.

Tegelikult on meie praegune illustratsioon heal järjel. Meil on palju isikupärase käekirjaga illustraatoreid. Meie suurte illustratsiooninäituste tagasiside on olnud üllatavalt positiivne. Me peame oma illustraatorid pjedestaalile tõstma.

Illustratsiooni tuleb õppida mõtestama, et osata vahet teha, mis on lihtsalt üks joonistatud pilt, mida tähendab joonistusoskus ja mida illustreerimine. Inimene, kes oskab joonistada, ei ole alati illustraator. Illustraator on kirjanikuga võrdväärne autor, iseäranis lastekirjanduse puhul.

Koff: Preemia on väga hea võimalus, et rääkida taas kirjandusest. Kui veel millestki unistada, siis: ehk oleks võimalik luua ka Ellen Niidu sõnatundliku lastekirjaniku auhind?

* * *

Edgar Valteri nimeline illustratsioonipreemia

Auhinna eesmärk on väärtustada ja tunnustada eesti raamatuillust­raatorite loomingut, jäädvustada illustraatori ja lastekirjaniku Edgar Valteri mälestust ning edendada ja toetada lastekirjanduse arengut. Auhinna esimesed kandidaadid olid Regina Lukk-Toompere, Marja-Liisa Plats, Priit Pärn, Ulla Saar ja Cathe­rine Zarip. Auhinna pälvis Regina Lukk-Toompere.

Auhind on rahaline ning sellega kaasneb võimalus korraldada isiku­näitus lastekirjanduse keskuses. Žüriisse kuulusid Krista Kumberg, Jaanika Palm, Juss Piho, Triin Soone, Gregor Taul, Kersti Tiik ja Asta Trummel. Auhinna on ellu kutsunud laste­kirjanduse keskus ja selle väljaandmist toetab kultuuriministeerium.