Alguses oli tuli

Meie nõud ja skulptuurid on aastatuhandete vältel vaevu muutunud. Ka armastuskiri on armastuskiri on armastuskiri. Selles on midagi jumalikku.

TRIIN PAJA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

XXII rahvusvaheline Kohila keraamikasümpoosion alapealkirjaga „Savi ja sõna“ Tohisoo mõisas 9. VII – 1. VIII.

Korraldajad Lumi Kristin Vihterpal ja Jekaterina Kultajeva, kunstnikud Jan Christian Hvistendahl Norrast, Kinga Ráthonyi Ungarist, Ruth Hazi Iisraelist, Callum Trudgeon Suurbritanniast, Denny Gerwin Ameerika Ühendriikidest, Rosana Tagliari Bortolin Brasiiliast, Rūdis Pētersons Lätist, Karin Flurer-Bruenger Saksamaalt, Vlad-Teodor Stochita Rumeeniast ja Eike Eplik Eestist ning luuletaja Triin Paja Eestist.

Tule salakeel

Anagama-ahju ääres õpime tule salakeelt. Anagama tähendab koobast. Kujult on ta ürgne – nagu väike vaal, kelle rinnakorvis lõõmab tuli. Avastan, et siinne tuli lõhnab magusalt.

Kolme nädala jooksul toimub Tohisoo mõisa keraamikapõletusahjus – iidses ja salapärases anagama-ahjus – kaks põletust. Üks põletus kestab kolm ööpäeva, mille jooksul kütame ahju kolmetunniste vahetuste kaupa ja sitkemad meist viibivad tule ääres 9–12 tundi järjest. Viimastel päevadel kumab ahjus üle 1200kraadine kuumus. Pistame ahju neljast küljepealsest siibrist ja suurest ahjuaknast saekaatrist tulnud ülejääke ja kuulame tule hammaste ragisemist. Tuli kähiseb ja krigiseb. Kordame seda kümneid, sadu, müriaad kordi. Kordustes vajume rahulikku ja sooja sulamisse, milles suhtlemegi kohati vaid noogutuste teel, olles õppinud selgeks auväärse ahjumeistri Andrese noogutuste ja pilkude keele, mis vihjavad, et aeg on tuld toita. Õpime tuld kuulama ja tunnetama. Huugamise variatsioone. Ka korstna kohal virvendav kuumus vihjab, millal tuld toita. Räägin rahust, kuid see on intensiivne põletus: toidame tuld umbes iga poole minuti tagant. Püüan mõista seda habrast tantsu süsiniku ja sagedase kütmise vahel. Oleme looduslikele ürgaineile ja aistinguile lähedal, näost punased ja õnnelikud. Iisraeli keraamik Ruth Hazi räägib, et see on nagu sünnitamine. Me kõik aitame sünnitusele kaasa.

Peale põletamist viskame ahju peale veini ja ahjumeistri kodukootud kombucha’t – tulele. Ka tuld peab tänama. Siibrid kaetakse saviga, et õhk sisse ei pääseks. Ahjuuks müüritakse kinni. Jätame ahju kaheks päevaks maha jahtuma.

Ahju avamisel võbeleb õhus elevus. Me ei tea, mis ahjust ilmub – kas midagi mõranes ja milliseks võõpasid tule käed ja puutuhk me teosed. Ükshaaval tõstetakse ahjusoojad esemed välja. Esimene põletus jättis töödele kergelt helklevad sinised, mustad ja violetsed toonid. Paiguti on esemetel ka tule roostesed käejäljed, mis tekkisid tänu väikestele lünkadele, milles savil tekkis võimalus oksüdeeruda. Ungari kunstniku Kinga Ráthonyi savikeebile joonistas ahi maagilise kuusirbi. Norra keraamiku Jan Christian Hvistendahli massiivne savivaas on kui arheoloogilise kaevandamise käigus avastatud leid.

Read esimesest Kohilas kirjutatud tuletekstist:

sündides kõlavad me nimed põlevas keeles.
mõned meist kuuluvad häälele.
mõned tulele.

Norra keraamiku Jan Christian Hvistendahli massiivsed savivaasid on kui arheoloogilise kaevandamise käigus avastatud leiud.

Annika Haas

Jumal magab savis

Viibin Kohila keraamikasümpoosionil luuletaja rollis ja kuulan savi. Käe ja savi kohtumine on märg heli, nagu rebase sammud mudasel rajal. Olen kohati anomaalia, kümne keraamiku hulka komistanud kirjanik. Kunstnikud vormivad savi nagu väikesed jumalad, ehitavad üles imelised inimkehad, loomad, taimed, anumad. Neil on mateeria. Kuid minu kätel on sõna, ühteaegu nii õhuline ja raske. Sõnal ja savil on mõistagi side, mis ulatub kaugetesse aegadesse. Kunagiselt Mesopotaamia kõrkja- ja savirohketelt aladelt leitud iidsetel savitahvlitel on teadaolevalt esimesed inimsoo sõnad. Algselt talletasid ideogrammid tahvlitele tehinguid, lepinguid, rahvaloendusi. Mesopotaamia kaguosas Sumeris elas ka esimene teadaolev kirjanik: Enheduanna, Sumeri printsess ja ülempreestrinna. Tema luuleread poevad kergelt ka nüüdisaja inimhinge. Meenutan neist vaid üht: mu kaunis nägu on tolm.

Tohisoo mõisas sündinud tekstid kõnelevad soovist leeki tunda. Olla tule-kandja, tule-hoidja. Kuid savi, olles lähemal kallastele ja jõgedele, on voolav. Mis siis, et viimane, kes saviteoseid voolib, on ahjus huugav tuli. Tuhandeaastaste kajadega jätkates peatun Ameerikast pärit kunstnikul Denny Gerwinil, kes voolis Tohisoo mõisas valmis neli lopsakat naist – volüümikad kõhud, rinnad ja vulvad on julged ja kütkestavad. Gerwini töö on noogutus Venuse kujukeste ja kehapositiivsuse suunas. Kuni 25 000 aasta vanused Venuse kujukesed nikerdati pehmest kivist, luust või savist. Me ei tea, kes on nende väikese ja iidsete kujude autor – olid nad raseda naise talismanid või mõne ihaleva mehe igatsus –, kuid nende igiaegne kaja leiab kodu Gerwini kätes.

Keraamikat vaadates mõistan, et aastatuhandete vältel on meie nõud ja kujud vaevu muutunud. Ka armastuskiri on armastuskiri on armastuskiri. Selles on midagi jumalikku. Katkend ühest Kohila tekstist:

möödun savist ja magajatest. Jumal magab savis.
Jumal ei tunne iha
ega viha – need on meie viljaaiad ja ahelad.

Ameerikast pärit kunstnik Denny Gerwin voolis Tohisoo mõisas valmis neli lopsakat naist – volüümikad kõhud, rinnad ja vulvad on julged ja kütkestavad. Gerwini töö on noogutus Venuse kujukeste ja kehapositiivsuse suunas.

Annika Haas

Pleekinud kalmistud

Ma ei tea, kas savi kõneleb käega või kõneleb käsi saviga, kuid see, mis voolib, on soov või unenägu. Või tung kaitsta, sest ka savi võib olla keskkonnakaitse. Ruth Hazi savikorallid kõnelevad pleekinud korallrahudest. Kirjutan rea: merepõhi / on pleekinud kalmistu. Kuid ma ei ole merepõhja näinud, ma ei ole merepõhja puudutanud. Kuidas ma sind kaitsen, meri?

Ookean toodab vähemalt poole meie planeedi hapnikust, mis tekib (ka vee-)taimede fotosünteesi käigus. Hinga sisse. Välja. Ära unusta, et ka ookean on sinu õhk.

Kordan. Kuidas ma sind kaitsen, meri? Sa ei voola mu mälu aasadel. Ma ei ela sinus.

Meri on kauguse vorm. Võimatus. Tean, et liigne kalapüük ja merre voolav õli ja silomahl ja plastprügi vaesestab merd. Et ühe liigi väljasuremine haarab endaga kaasa ka teisi. Et see mõjutab ka meid. Mõjutab merest elatuvat ranna­rahvast. Hazi korallid on lause: näe mind, mäleta mind, kaitse mind. Andes millelegi nime või kuju, oleme loonud hääle ja raja ja mitte vaid endale. Meie töö on panna see rada helendama ja näidata, et see on olemas.

Meie töö saab tõeliseks juhul, kui vaatleja-lugeja ja kunstniku-kirjaniku vahel sünnib lähedus, mis kestab ka üksi olles. Kui oleme koos ka üksi ja ometi kuulame üksteist ja kõnnime koos.

Iisraeli kunstniku Ruth Hazi savikorallid kõnelevad pleekinud korallrahudest.

Annika Haas

Tule poeetika

Pärast teist põletust märkan, kuidas kunstnikud silitavad teoseid – tekstuurid, krobelised ja siledad, meelitavad käsi lähemale. Seekordne leebem põletus jättis loometöödele soojad ja muistsed toonid, pronkspruuniks päevitunud naha. Saepuruimur puhus tulle ka 40 kilo nisukliisid, mis jättis loometöödele kuldsed täpid või valkjas-hallika glasuuri. Näeme, kus leek liikus ja oma keelega loometöid paitas. See on väga poeetiline.

Püüdes leida sõna ja tule lõikavaid kohtumispunkte, pööran hetkeks pilgu tules hävinud raamatukogudele. Ennist oli raamatukogudes probleemiks hallitus, mistõttu ehitati riiulite alla õhuvooluks avad. Kuid tulekahju korral kandis tuul leegid hõlpsasti põrandalt põrandale, kuni terve maja oli üleni tule võimuses. Tuli neelas sõnu. Neelas nad igaveseks alla. Tuul, koosnedes osaliselt hapnikust, toitis ja kandis tuld. Raamatu­kogu oli ahi.

Küsin Denny Gerwinilt, kes on võtnud osa rohkem kui sajast põletusest põletusahju veerel: mis on see ahvatlev element, mis teda tule juurde tagasi toob? Vastus ei ole tuli. Vastus on inimesed, kes saavad kokku ja pühenduvad ja teevad suurt tööd ühise eesmärgi nimel. Olla ühe nädala vältel omakasupüüdmatu. Üks põletus Kohilas tähendab 500 kollektiivset tundi. See tähendab valida isikliku kogemuse asemel jagatud kogemus. See on side, mis toidab, ravib ja teeb tagasihoidlikuks millegi suurema ees. Tuli on hävituslik, kuid kui otsustame tule ümber ühineda, siis tuli muudab meid.

Tuli meenutab mulle paljut. Alailma põlevasse ahju kiigates näen, et esemed kumavad punaselt. Söed on teemandid. Ahi on täitunud kuldse valgusega. Ürgne valgus. Esimene valgus. Alguses ei olnud sõna. Alguses oli tuli.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht