Kõik oli üks

Kadri Mälk oli jõud. Visionäär, kes suutis õhulossilikud nägemused eluks vormida. Tarkuse, töö ja pühendumisega.

TANEL VEENRE

Milles mõõta inimese suurust? Ehk kajas, mis jääb kõikuma, kui hüüdja on lahkunud? Kadri Mälgu kaja on vali, nagu see on vaid võimalik äärmuslikult andeka, kirgliku ja tööka hüüdja puhul.

Pühendunud ja kartmatu looja­natuurina pulseeris tema anne viimaste hingetõmmeteni, pidurdamatult ja mänguliselt. Iga emotsionaalselt kõrglaetud ehe peegeldas isiklikku kogemust vormituna sümbolite keelde.

Kadri viimane väljapanek Hopi galeriis oli ootamatult mittepidulik, aus aken tema koju, argiellu. Galerii õhk oli paks medikamentide lõhnast, seinad ja lauad kaetud märgilise memorabiliaga. Külalisraamat vanematekodust, südamerohtude reklaambukletid, kassa­tšekid ja küünlad. Kadri oli häbematult sentimentaalne. Sentiment kui isiklik kogemusvirvendus, läbitunnetatud tunne. Kadri igal liigutusel – mille tulem võis olla ka ehe, kirjatükk, vestlus – oli tugev isiklikkuse pitser. Kadri puhul oli kõik üks. Tumedus polnud stiil, fataalse kurbusega oli läbi kasvanud kogu tema olemine, mille nähtavateks jälgedeks olid ehted. Mäletan Kadri põlgust, kui keegi rääkis tema loomingu puhul stiilist või ilust.

Ilu peitus minu jaoks (ja on seda siiani) peamiselt mõtlemises ja tunnetamises. Nägin ilu selles, kuidas ema kooki küpsetas. Või kuidas ta tikkis, kuipalju armastust ta sinna pani. Või kuidas isa oma portfelli sorteeris, et tal kõik materjalid-raamatud loenguks olemas oleksid. Või kuidas kilpkonn kapsalehte sõi. Igapäevaelus, ühesõnaga.

Kadriga kohtumine jättis alati jälje. Ta ei olnud eales niisama, lihtsalt. Sügavalt rituaalse elutunnetusega inimesena valis ta välja andekaimad ning pühitses nad oma maailma osaks. Kadri pidas oluliseks väärtuskasvatust.

Jagatud väärtused on siiski oluline komponent töös. Alati ei pea üksmeelel olema. Kõrgem eesmärk, püüd vabaneda hoiakukesksusest, et jõuda kunstiteose vormi kaudu suurte probleemide struktuurideni – sealt, ainult sealtkaudu käib see tee.

Tema maailma keskmes oli inimene – müstiline, sõnulseletamatu ja tume. Eks headust või mõista mitmeti, kuid Kadri pidas silmas Eerik Haameri ütlust, et kunstnik sa võid olla, kuid inimene pead olema. Kadri hoolivus võis võtta äärmuslikke varjundeid, oli hetki, kui see tundus ahistavalt kontrolliv. Ta võttis restoranist supijäägi ühes, et turgutada mõnd tudengit. Kadri erioskuseks olid kingitused, rituaalne tänulikkus. Olgu selle nähtavaks osaks tumepunase sametpaelaga vääristatud raamat, sibulamoosi purgike või paberõhuke seenepirukas.

Äärmiselt intellektuaalse – palju­lugenud ja paljunäinud – loojana imetles Kadri ka metsikust. Mowgli-ideaalis peegeldus tema siiruse iha. Ausus loeb. Kunstiakadeemia sisseastumiskatsetel püüdis ta välja peilida metsikud anded, lihvimata teemandid. Agaruse ja limpsitud ilulemisega Kadrit ei lollitanud. Maapoisid, kel metsalõhn man, said boonuspunkte.

Nõnda et mu esimesed kokkupuuted iluga pärinevad just maalt. Metsikud laaned, maasikavälud, Abja mõis ja mõisapark, tumedad tiigid, üle nende kõikuvad kaarsillad, hundinuiad … kõik see metsikus võlus hüpnotiseerivalt. Ja vaikus. Olin üksik laps ja mängida sain vaid iseendaga.

Oma suuruse tõttu polnud üksildus Kadrile ka edaspidises elus võõras. Olles teadlik oma väärtusest ja tugevusest, toonitas ta kõrgmäestiku õhu hõredust. Tipus oledki üksi.

Kadri valdas sõna. Vaatasin just, et mul on kirjakastis üle 2500 Kadri e-kirja. Neid nüüd juhuslikult avades sattusin imetabaste sõnamängude otsa. Isikupärane ja terav kirjutamise viis, sümbolistlik nagu ka tema ehtelooming. Ning iroonia! Kogu tumemeelsuse juures hindas Kadri väga huumorit. Tema kirjad on täis pikitud iroonilisi vinjette, milles ta naeruvääristab rumalust, bürokraatiat, poliitkorrektsust või moodsat tehnoloogiat. Talle meeldis pungilik vastuolu, kunstnikuvabaduse kinnitus, kus kuninga ja narri vahe olenes vaid vaatenurgast.

Ent kui korraga kaubamaja kõrvale määratu suur ja kirju rändtsirkuse telk püsti löödi, tõi isa mu maalt linna seda imeasja vaatama. Oli see alles vägev! Karud sõitsid ratastel ja lehvitasid ja mis kõik veel. Ja need klounid! Otsustasin kindlalt, et suureks saades hakkan ka ise klouniks. No ega palju puudu ei jäänudki.

Kadri maagia allikaks oli soov teha nähtavaks nähtamatut. Intellektuaalse loojana teadis ta oma ülesande paradoksaalsust, kuid see pidev luhtumine käivitas teda, lootus, et kui pime kirjeldab järjekindlalt elevanti eri nurkade alt, saab lõpuks looma kokku. Orgaaniline fragmentaarsus iseloomustabki kogu Kadri loomingulist teekonda. Ta tegi kogu elu üht tööd, järgmine kasvas välja eelnenust. Ei mingeid alguse ja lõpuga seeriaid või kontseptuaalselt konstrueeritud loomingu kehandeid. Kadri kui uduteadlane, tabamatuse taltsutaja.

Ja udu! Mu igavene sõber. Kust ta tuli, kuhu kadus. Kuidas suutis mähkida kõik ümber enda? Vaatan teda siiani arusaamatuse ja aukartusega.

Olen alati imetlenud Kadri kartmatust. Kuidas küll saab olla nõnda, et Kadri on oma loomingus ja väljaütlemistes värskem ja pungim kui tema loomingulised lapsed? Kadri üllatas pidevalt pööraste ideede, rutiinivabade käikudega. Talle meeldis mäss, õilsate põhimõtetega vastuhakkajad talle istusid. Samasuguse veenva isepäisusega kujundas ta ka oma elu ja loomingut.

Kadri põhjalikkus oli kohati hirmuäratav.

Lisaks oli mul juba siis hüpertrofeerunud kohusetunne, mis oli ilmselt pärilik või külge kasvatatud. Sa pead!

Kui Kadri tahtis midagi, siis seda ta ka sai. Ta otsis välja kümne aasta tagused märkmed, tegi kulisside taga oma seisukohtade kaitseks lobitööd, võttis elukogemuse ühes ning kui siis läks lahinguks, jäi sellise strateegilise põhjalikkuse peale vastastel vaid õhku ahmida. Kadri viis ellu oma õpetaja Leili Kuldkepi õpetust, et põhjalik ettevalmistus on võidu tagatis.

Me teietasime teineteist elu lõpuni. Hea kasvatus ja aristokraatlikud ideaalid olid Kadrile lähedased. Demokraatia oli talle pigem argine paratamatus ja selles navigeeris ta kõige kiuste, hoides ligi ideaale ja väärtusi, mis võisid näida kabinetis haridust tabelitesse vormivatele tegelinskitele arusaamatud. Kadri vihkas bürokraatiat ja tegi kõik, et seda ka naeruvääristada, piiratud ametnikud temalt juba armu ei saanud. Olles ohverdanud oma elu Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonnale jälgis ta hariduse bürokratiseerumist erilise tundlikkusega. Ta oli tulnud ajast, kus karismaatiline professor võis loengu ajal jääda napsisena tukkuma. Haridus kui inimlikkuse kool kogu oma keerukas kirjususes. Andekas sai palju enam andeks.

Kadri oli jõud. Visionäär, kes suutis õhulossilikud nägemused eluks vormida. Tarkuse, töö ja pühendumisega. Ja hoidku, kui keegi teda sel teel takistada püüdis või avaldas kahtlust, kas nii ikka saab ja võib. Kadri mõttelennul ei olnud piire, kolklikku mõõtkava ta ei seedinud. Ikka suurelt ja raginaga.

Kadri oli ööinimene. Sõpru hindas ta muuhulgas ka selle järgi, kes ei peljanud vastu võtta tema kell 4 öösel saabuvat telefonikõnet. Sõprus oli Kadrile meeletult tähtis. Sõpru ta hoidis, olles valmis kalli inimese eest tulle viskuma.

Kõik on hea, kui ta on uus, ent sõber – kui vana.

Inimeste inimesena ei olnud Kadrit võimalik hoida lahus oma sõpradest. Eks nüüdki, viimastel elukuudel püüdsime arstide abiga mõjutada Kadrit loobuma Euroopa-turneest. Kuid südames ju mõistsin Kadri soovi emmata viimast korda oma hingesugulasi üle ilma. Nii võttiski ta viimastel elukuudel ratastooli aheldatuna ette reisid Lissaboni, Amsterdami, Münchenisse, Paduasse, Tartusse. Kadri võis ju romantiseerida üksiolemist ja eraklikkust, kuid elus ei saanud ta inimesteta. Kadri ümber oli alati inimsuhete nähtamatu niidistik – sõbrad, kallimad, õpilased, hingesugulased. Igaühe tarvis väike kingitus, toetav kaardike, kolm õnnetoovat kivi.

Kui 1997. aastal sõitsin Amsterdami õpingutele, sain kaasa lihvimata teemandid, et jääksin ahvatluste kiuste iseendaks. Iseolemist pidas Kadri oluliseks, pugejaid ta ei seedinud. Kadri tuli Amsterdami külla veendumaks, et minuga on kõik hästi. Sealse akadeemia jõulupeol oli tal kena hoog sees, õnnistades kõiki kohaletulnuid: ta kastis punase roosi veepokaali ja lajatas siis õnnistavalt otsaette. Euroopalik ontlikkus polnud rituaalsusega harjunud, irratsionaalsus ja nõidumine tekitas segadust. Kadri kehtestas ennast šamaanina. Pöörane must naine põhjaidast.

* Kursiivis lõigud on Kadri kirjadest, raamatust „Õpetaja“ ja intervjuust, mida alustasime 2021. aasta novembris. Paraku jäi intervjuu pooleli.

Kadri Mälk 27. I 1958 – 1. I 2023