Elus ja äge värk

„Biotoopial“ on eeldusi, et seal realiseeruks nii konverentsinduse kui ka kunstinäituse utoopia.„Biotoopia“ päevakajalisus saab ajas ainult kasvada.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Biotoopia“ Viinistu kunstimuuseumis 26. – 28. VIII, korraldajad Peeter Laurits, Kelli Turmann, Jila Svicevic, Herkko Labi, Martin Rästa ja Saara Soasepp.

„Biotoopia“ kuldvõtmeke visati lauale millalgi esimese konverentsipäeva poole peal: „Aga mis on siis selle, millest te rääkisite ja new age’i erinevus?“ – „Noh … See, et see, mida ma räägin, põhineb otseselt teadusel.“ – „Olgu! Ei, see oligi kõik, mida ma tahtsin küsida. Aitäh teile!“

„Biotoopia“ konverents on sedapidi naljakas. Kui ei teaks, kes esinevad, ja teha järeldused pelgalt konverentsile eelnenud vestluste põhjal, võinuks arvata, et Viinistul on tegu meeldiva hipiliku kokkusaamisega. Seevastu kohal viibides, ettekandeid, vestlusringe ja kunstiprojekte seirates-vaagides, joonistub välja ettevõtmine, mille päevakajalisus saab ajas ainult kasvada. Kuigi globaalküla mõjub viimase kümnendi mõranevat poliitilist konteksti arvestades iganenuna, anti „Biotoopial“ sellele uus hingamine. Kõik me oleme naabrid elus püsimise lõputuna kulgevas ridakülas.

Kui soovida kuidagi eelmise lõigu pateetikat mahendada, võiks täpsustada, et „Biotoopia“ peamine lähtepunkt on posthumanistlik mõtlemine. Lühidalt kokkuvõetult – mõtterakurss, kus ei trooni universumi, elu ja kõiksuse püramiidi tipus inimene, vaid mis hülgab sellise püramiidi täielikult egalitaarsemate eluvaatlemise struktuuride vastu. Milline saab olla inimese suhe teiste elusolemise vormidega? Kuidas kuulata, mida räägib väli või põlluniit, nõnda et ei kuule ainult oma peast kostvat spiritualismi kalduvat uhuu moodi häält? Nendele küsimustele suudeti „Biotoopial“ enam kui tänuväärselt vastata, tõestades sellega nii oma ülimat asjalikkust kui ka vajalikkust ajal, kui lähenemine loodusele lõpeb harva kuldsel keskteel, vaid ikka ekstreemumites, mis ei aita edasi ega tagasi.

Keskustest mere äärde

„Biotoopia“ on taaselustatud projekt. 1995. aastal kureerisid Sirje Helme ja Eha Komissarov Sorosi kaasaegse kunsti Eesti keskuse näituse „Biotoopia. Bioloogia. Tehnoloogia. Utoopia“. Kuigi olin ise selle näituse toimumisajal kunstimaailmast kaugel, peamiselt mähkmetes, joonistub arhiivimaterjalidest välja üks maailmatuma äge kunstiprojekt. Näitus, mis ajas jätked eripalgelistele pindadele, üheksakümnendate keskpunkti kunstimaailma who’s who väljas oma teostega ning teemakäsitlus, mis pole kaotanud aktuaalsust 25 aastat hiljemgi. Sellele kõigele lisaks veel näitusega ühes käinud rahvusvaheline konverents. 2021. aasta „Biotoopial“ paistsid olevat ette antud kaunis suure numbriga kingad, mis tuli välja kanda.

Õnneks on uue „Biotoopia“ peakorraldaja nii stiilne mees, kes võib seda teha. Peeter Lauritsa nimi vaevalt vajab Eestis pikemat sissejuhatust ning tema viimase kahe kümnendi kunstiloome põhjal on raske mõelda kedagi, kes oleks paslikum seda ettevõtmist organiseerima. Mida kauem Lauritsat tunda, seda enam saab selgeks, et konverents oli tema nägu. Seda nii ettevõtmise üleüldises esteetikas, teatavas boheemlaslikus meeleolus kui ka professionaalsuses, mis tehniliste lahenduste ja organiseerituse astmelt välja paistis. Kuigi ametlikult kunstiprogrammi kuraator, mõjus rohelise pintsakuga vestlusest vestlusse hüppav Peeter Laurits kogu ettevõtmise hinge, väsimatu mootori ja esindusnäona.

„Biotoopia“ vältas Viinistu kunstimuuseumis kokku kolm päeva. Esimesed kaks olid peamiselt konverentsi ja kunstiprogrammi päralt, kolmas orienteeritud jalutuskäikudele ja allesjäänud publiku omavahelisele suhtlusele ja läbikäimisele. Nagu Viinistut väisanutele teada, on sealne kunstimuuseum juba iseenesest hunnitu paik ükskõik milliseks koosviibimiseks. Avar ruum, avatus merele ning üllatavalt palju sopikesi üksildasemateks mõtisklusteks. Igati paslik „Biotoopiale“.

Teadlik kureerimine ja osav ruumiplaneerimine aitasid sümpaatsele tervikmõjule veelgi kaasa. Kogu muuseum oli konverentsi toimumise aegu külastajatele pea täielikult avatud ning kunstiprogrammi teosed olid põhiekspositsiooni elegantselt põimitud. Teisisõnu, polnud keeruline mõne ettekande ajal, mis väga ei haaranud, muuseumis tunnike ekselda ja ennast hästi tunda. Võib-olla vähe kohatu, kuid tõsistele konverentsihuntidele arvatavasti oluline detail, mida märkida ja välja tuua.

Kunstnik ja konverents

Ettekandeid peeti kunstimuuseumi müüditeemalises peasaalis. Võrreldes seda oma ja ka vanemate kolleegide konverentsikogemustega, peab nii Lauritsa kui ka tema tiimi ees mütsi maha võtma. Konverentsi ja ettekannete esitlus oli maailmaklassi tasemel. Kolm eri kaamera­nurka ja geniaalne valgustus – küllap jäi kõigile online-kuulajatele tänu taktikaliselt asetatud projektoritele mulje, nagu Viinistul oleks valitsenud kuldsete suvede ema – näitlikustasid suurepäraselt kunstnikusilma voorust korralduse juures.

Parimaks näiteks läbimõeldud terviklikkusest on suursponsor Click and Grow automaataiakesed, pikitud lavale ja ka üle muuseumi. Harvaesineval kombel olid lampidega plastikaattündrid suudetud panna toimima märksa rohkem kui lihtsalt reklaam, sest need mõjusid hea uue ilma nägemuse orgaanilise osana. See võib paista küll veidrana, mida eraldi välja tuua, kuid oskust põimida sponsorid ja nende tooted orgaaniliselt konverentsi, ei esine sageli. Sponsorid jäävad rohkem tänukõnede ja roll-up’i tasemele. „Biotoopia“ tiimi võimekus luua kõigist elementidest tervik paneb mõttes küsima: kas siis, kui konverentsi korraldab kunstnik, peaks konverentsi kohtlema kui kunstiteost?

Kunstiprogramm oli konverentsist siiski eraldi. Pikitud Viinistu kunstimuuseumi ekspositsiooni, ulatus see jätketena ka muuseumi kõrvalhoonetesse.

 

Teoste asetus oli iseenesest tundlik, kvaliteetne ja kohaspetsiifikat arvestav, kuid sellegipoolest said suurima tähelepanu osalisteks ikkagi need kunstnikud, kelle teosed olid paigutatud nn kõndimisradadele, tagasihoidlikumale mõjule pääsesid soppidesse peidetud teosed. Sestap pole üllatav, et näituse meeldejäävaim teos on Kristina Õlleki „Powered by“, mis võttis külastajaid vastu muuseumi klaasist eestoas. Eelnevalt EKKMis eksponeeritud teos mõjus „Biotoopial“ rafineerituma ja intensiivsemana. Kristina Õllek juhatas tüsaanobakteri ja toksilise tarbimise käsikäes käsitlemisega kaunilt sisse konverentsi, aga pakkus ka autonoomset ja erkjat kunstikogemust.

Õli ja vesi

„Biotoopia“ üldeesmärk oli tiimi sõnutsi kunstnike, teadlaste ja filosoofide lähendamine, dialoogipinnase pakkumine. Sestap peab vististi kureerimise pihta väheke kriitikanooli loopima. Konverentsi publik oli tõesti meeldiv interdistsiplinaarne ja eripalgeline seltskond, kelle puhul oli avatud meele kohalolu tajutav samavõrd, nagu selle puudumist võib oletada mõnel sisepõlemismootoritele pühendatud koosviibimisel. Seetõttu polnud tarvis kunstiprogrammi ja ettekandeid nii kiivalt lahus hoida.

Peeter Lauritsa fotoinstallatsioon lõi Tünnigaleriis ürglooduse tunnetuse ja vaimsuse.

Morrow Shoots

Päevakava oli orienteeritud ettekannete kuulamisele päeva esimesel poolel ning kunstivaatlusele teisel. Kahjuks oli kava kõnelejate poole kreenis: planeeritud sündmuste vahele jäi kunsti kogemiseks ainult tunnike ning õhtu möödus konverentsidele omaselt veiniklaasi taga vesteldes. Kuigi kunstiprogramm ei jäänud konverentsil vaeslapse ossa, oli tema positsioon ettekannete kõrval siiski vähe kehvake. Lootes ka tulevastele „Biotoopiatele“ samavõrd avatud meelelaadiga publikut, võiks kaaluda pikemate kunstipauside ettevõtmist ja ka kunstilise programmi pealavale toomist. Mõne näitusel osalenud kunstniku performance-ettekannete vahel oleks saanud samavõrd tõsise vastukaja kui kõnelejad ning poleks, kunstnike ja teoste üleüldist kvaliteeti arvestades, mõjunud kohatult või frivoolse vahe­palana.

Praegu jäid kunsti- ja ettekande­programm eraldi nagu salatikaste, kus õli ja vesi pole segunenud. Maitsel pole seejuures midagi viga. Teosed olid head ning hästi esitatud. Jääb vaid veidi mõru küsimus, kuidas oleks ikkagi saanud kunsti ja konverentsi tervikuks siduda. Publik oli selleks igati valmis.

Tundlikud omailmad

Kui nõrk sidusus kõrvale jätta, oli tegemist suurepärase väljapanekuga, kus ei tekkinud kordagi tunnet, nagu oleks mõni kunstnik või tema teos olnud tõrjutud nurga taha. Isegi teosed, mis esimesel pilgul kippusid tähelepanust kõrvale jääma, näiteks nagu Timur Si-Qini ja Tuomas A. Latineni videoteosed kunstimuuseumi aatriumi ümbritsevas galeriis, said hingamisruumi ja toimisid nii, et muuseum neid ei ahistanud ega ka alla ei surunud. Ühegi teose puhul ei tekkinud tunnet, nagu peaks seda kuidagi teistmoodi vastu võtma.

Särasid aga eelkõige need teosed, mis olid saanud oma, spetsiifilise mõjuga ruumi, mis andis seal eksponeeritud kunstile uusi, võluvaid tähendusvarjundeid. Kärt Ojavee kabelis eksponeeritud vetikatest valmistatud kangad haakusid mere lähedusega ja tekitasid niiske, ligase, bioloogilise tundmuse, esitamisviisis oli pühakojale omast pieteeditunnet. Peeter Laurits ja Uku Sepsivart suutsid Tünnigaleriis metsakontekstiga mängides luua ürglooduse tunnetuse ja vaimsuse. Norman Orro düstoopiline videoteos, asetatuna XIX sajandi akadeemilise kunsti konteksti, mõjus tõesti rajult.

Eriliselt südantsoojendav oli näha, millise kergusega keskkond nüüdiskunsti omaks võtab. Ojavee tekstiiliväljapaneku kroonijuveeliks oli vetikakangast kokku lõigatud, pisikesi niiskusepiisku eritav kalurimüts. Kabeliruumi keskel, vastakuti aknaklaasile veepritsmeid pilduva merega tekkis väljapanekule otsekui lisakihistus müütilise rannakaluri figuuri näol. Lauritsa ja Sepsivardi installatiivsete fotode juures tekkis tõru ja tammepuu võrdlus.

Kogu muusika

Tõenäoliselt pälviksin „Biotoopial“ osalejate tõsise pahameele, kui jätaksin täiesti mainimata konverentsi saatnud muusikaprogrammi. Jättes kõrvale laupäevaõhtuse vanamuusikakontserdi, suutsid ansambel U: ja Norman Orro üllatada mõlemal päeval avangardse muusikaga.

Ansambel U: virtuaalreaalne kontsert tekitas hunnitu dissonantsi, sest kuulajat ei viidud, VR prillid, ees fantaasia­maailma, vaid paarkümmend meetrit eemale poolsaare tippu. Orro etteaste viis looduse mõistmise ja mittemõistmise kogemuse vägivaldsele vahealale. Tema puhul tekkis kahjutunne, et olukord ei soodustanud tantsimist.

Kahjuks ei jõudnud lähemalt tutvustada töötubasid või mõtiskleda meelis­esinejate mõttekäikude üle või jagada toredaid hetki, mis aitasid kaasa „Biotoopia“ atmosfääri loomisele. Kas või see, kui sattusime kõrvalistujaga täpselt samal ajal guugeldama, mida tähendab objektile orienteeritud ontoloogia.

„Biotoopial“ on potentsiaali, et seal realiseeruks nii konverentsinduse kui ka kunstinäituse utoopia.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht