Ajutine tühjus

Niivõrd suure seltskonna loomingulise tegevuse kokkuvõtmine lõpeb nagunii heas mõttes laialivalguvuse ja kõikehõlmavusega, mis haarab kõikvõimalikke maaližanre ja -stiile.

TRIINU SOIKMETS

Maalikunstnike liidu näitus „Ajutine pind“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 30. V. Näituse korraldustiim Jaan Elken (kuraatoritekst ja kujundus), Tiiu Rebane, Marie Virta (UKM) ja Linda Elken.

Näituse teema osutab millelegi ruumilisele ehk pinnale, ent ka selle sõltuvusele ajast ehk ajutisusele. Niiviisi võiks taandada kogu ettevõtmise konstantseks hõljumiseks aegruumis, kus me kõik nagunii paratamatult viibime, füüsikaliseks ja filosoofiliseks mudeliks, mille inspiratsiooniallikad on loovhingele ju alati olemas olnud. Mis siis nüüd siin näitusel teistmoodi peaks olema?

Ootuspärasus ja muutusemärgid

Kuraator Jaan Elken pole ajutise pinna all siiski silmas pidanud niivõrd lihtsustatud taandustehet ega sõnamängu, vaid „maalide eksponeerimise paika“ ehk Pärnu uue kunsti muuseumi uut asukohta ning „autoripositsioonide muutumisi või ka kehtima jäämisi olukorras, kus meie tegevusi füüsilises ruumis dikteerivad koroona ja sellest tulenev vaimne surutis“. Asukoha ajutisuse suhtes jääb vähemalt muuseumijuht eriarvamusele. Mina ise jään eriarvamusele selles osas, kas vaimse surutise mõju autoripositsioonile kui millelegi väga isiklikule on adekvaatselt vaadeldav niivõrd mastaapse grupinäituse formaadis.

On ilmselt ootuspärane, et niivõrd suure seltskonna loomingulise tegevuse kokkuvõtmine lõpeb nagunii – olgu kuraatoriteema milline tahes – heas mõttes laialivalguvuse ja kõikehõlmavusega, nagu ka see, et selline valgumine ja hõlmamine haarab kõikvõimalikke maaližanre ja -stiile väljakujunenud proportsioonis. Nii koguse kui küllap ruutmeetrite poolest võidutsevad näitusel võimsad abstraktsioonid, kus vähemalt elava klassiku staatuse kandjate (Jaan Elken ise, Vano Allsalu, Kristiina Kaasik, Mari Roosvalt) senine autoripositsioon saab templi „jääb kehtima“. Kvaliteedistabiilsus on ühest küljest muidugi tervitatav, teisest küljest … noh, ootuspärane! Ootuspäraseks võib pidada ka Margus Tõnnovi nn maitsete seeriat, kuid varasemaga võrreldes tundub see, vähemalt mulle, usutavama ja isiklikumana, sest valikusse on lisandunud betoon ja pojeng. Esimene murdis mu küüned kevadistel talgutöödel ja teisest kavatsen igasuvist siirupit keeta. Seega võin kinnitada, et mõlemad sobivad hästi illustreerima nii pinda kui ka selle ajutisust, muidugi skaala eri otstes.

„Ajutise pinna“ küsimuses saavad saaliseina äärde lükatud maalingutega kaetud koduorel ja kõnepult ehk Pärnu uue kunsti muuseumi püsikollektsiooni pärlitest õigustatud kaasarääkijad.

Triinu Soikmets

Mesitarusid mul (veel) ei ole, kuid Liis Koger on teinud need samuti usutavaks ning veelgi enam – ta ei ole siinkohal ootuspärane, vaid üllatab: tema senine ekspressionism on justkui üle minemas impressionismiks, kriiskavad värvid muutumas pastelsemaks, jõulised jooned pehmemaks. Samamoodi üllatavad Ivika Luisk ja Mati Kütt, keda olen tundnud tunduvalt naivistlikuma laadi järgi, kuid kelle nüüdsed lennu ja tolmu tõlgendused ei mõju mitte üksnes värskelt, vaid tõepoolest ajutiselt, efermeerselt, millenagi, mida on võimatu haarata. Kas need üllatused on vaimse surutise või autori arenemise ja katsetuslusti märk, selgub loodetavasti juba personaalnäitustel.

Abstraktsionismile järgneb mahult, samuti ootuspäraselt, kõikvõimalik figuratiivsus, mille seast võiks puht­esteetilistel kaalutlustel tuua esile efektse joker-face-duo (Lola Tehver ja Katrina Kolk) ja klassikaliste portreede paari (Tobias Oblikas ja Silver Laadi), kuid esteetikaga asi antud kontekstis piirdubki. Teatav kujunduslik tervik on saavutatud ka nn intiimnurgakeses (Marko Mäetamm, Lilian Mosolainen ja Ulvi Oro), mille puhul võinuks lisada punti ehk veel ühte koma teist (Andrus Joonas, Rait Rosin ja Siiri Jüris). Tulemus oleks läinud tõenäoliselt igas mõttes üle võlli, kuid arvestades, et kuraator ise osutab „positiivse dopingu“ ja „koduse elu vürtsitamise“ väärtustele koroonamasenduse vastu võitlemisel, oleks selline täismaja mõjunud kindlasti inspireerivalt ja innustavalt. Ja kui täpiks i peale lisada komplekti veel Maarja Nõmmiku purunenud muna, täieneks kogu rivi armu- ja elumängude aspektist hoopis teise, haprama nurga alt.

Kolmanda grupi moodustavad vaimusilmas kõikvõimalikud maastikud ja välisvaated ning neljanda tubased vaikelud. Ühelt poolt ühendab kõiki neid motiive selgelt tajutav ruumilisus ja seeläbi on ka „pind“ põhjendatud, teiselt poolt on nende puhul „ajutisusest“ rääkimisel suur oht langeda läbinähtavusse, klišeedesse – aga mis siis? Klišee paistab olevat midagi, mida paljud kunstnikud pelgavad või põlgavad isegi siis, kui publik neid armastab. Võtkem või Veiko Klemmeri leegitsev eramukvartal helesinise basseini ääres kaunil päikeselisel pühapäeval või Kalli Kalde nukker paarike ilmselt sulava jäämäe kõrval viisaka restoranilaua taga einestamas. Need pinnad neis stseenides on ilmselgelt ajutised ja seda ajutisust ei pea tunnetama ega intellektualiseerima, sest see on silmaga näha. Selletaolist narratiivi ei näe ma küll Herlet Elvisto rannavaatel, kuid näen tema järjepidevust Konrad Mäe eeskujude kohandamisel ja punast täppi töö kõrval sildil – see on ära ostetud. Midagi väga võluvat on sellises lihtsuses just seetõttu, et see on ambitsioonitu.

Ninanipsud

Vahepalana meenub üks lähisugukonna lugu. Isa ja poeg, mõlemad täiskasvanud mehed, ehitusalal kuldsete kätega ja erudeeritult terava keelega, elasid kõrvuti kruntidel. Isa juba pensionär, poeg kohalikus omavalitsuses juhtival kohal. Parasjagu olid vastu võetud seadusetäiendused selle kohta, millised ehitised eraisikute territooriumil eeldavad projekte ja dokumente, kooskõlastusi ja kinnitusi, alates millisest pindalast ja kuni millise kõrguseni. Bürokraatiast pääsesid põhimõtteliselt vaid „ajutised rajatised“. Samal ajal pani isa kõnealuses loos enda aeda püsti uut kuuri, vundamendiga ja puha. Poeg käis kuuri kerkimist kiikamas, sonkis kinganinaga saalungi ümber liivas ja uuris isalt vaikselt, pilk maas, kas tegu on ikka ajutise rajatisega – pabereid selle kohta polnud tema mahalöödud silmad oma ametnikulaual veel näinud. „Kõik me oleme ajutised!“ turtsatas isa pojale mokaotsast ja rühmas edasi. Kuur sai püsti ja püsib siiani, selle projekteerija-ehitaja ise on nüüdseks oma ajutiselt rajalt igavikuteedele suundunud.

Tundub, et näituse „Ajutine pind“ kuraatoriteemale on lähenetud umbes sama üldfilosoofiliselt ja ühtlasi tautoloogiliselt – kõik siin ilmas on ajutine. Nii mitmelgi puhul on teema ja teoste vahel raske mingit otsesemat seost leida. Ja mõnel puhul oleks see oletatav seos lausa vastuoluline, näiteks kassi portreteerides (August Künnapu). Kassil on teadupärast üheksa elu ja ta ei taha kohe kuidagi sobida ajutisuse vapiloomaks. Võib ju oletada, et üks neist kassidest, keda autor on rohkelt maalinud ja mitmes kontekstis eksponeerinud, teebki selles konkreetses kohas just oma surematusega kuraatoriteemale teadliku ninanipsu. Või siis on tegu lihtsalt märgiga, et Künnapu on hoolimata koroonasurutisest autorina kassidele truuks jäänud.

Maarja Nõmmik. Eluvärk. Akrüül, lõuend, 2020.

Marie Virta

Sellises nipsumeetodis, kus sõnumi illustreerimiseks või võimendamiseks tuuakse mängu antisõnum või mõni muu kontrastne element, polegi ju ometi midagi uut ega erilist, kuid siin näitusel näikse selle rolli enda kanda võtvat hoopis juhuslikumat laadi taiesed: saaliseina äärde on lükatud maalingutega kaetud koduorel ja kõnepult ehk Pärnu uue kunsti muuseumi püsikollektsiooni museaalid. Faktist, et maalingute autorid Evald Okas ja Jüri Arrak on juba iseenese kehastusega tõestamas kunsti igavikulisust, kõnekam on ehk hoopis asjaolu, kuidas muuseumijuht neid kultuuriloolisi väärtusi ühelt pinnalt teisele kaasas kannab: mitte tagataskusse poetatuna, vaid uhkelt õiena nööpaugus. Kui mõnel muul juhul võiks seda lüket pidada näituse üldmuljet segavaks, siis „ajutise pinna“ küsimuses saavad just püsikollektsiooni pärlitest õigustatud kaasarääkijad. Mis tahes institutsiooni olemuse määrab ära selle sisu, mitte vorm.

Ma ei kiirustaks teema ja teoste nõrka sidet vormistama siiski kriitikaks, sest tõenäoliselt on asi vaataja silmades. Võib-olla on minus endas liiga palju detailsust ja liiga vähe üldistust, liiga palju süsteemi ja liiga vähe fantaasiat? Vaadates, kuidas teiste kaunite kunstide liikide puhul, näiteks kirjanduses, ühisülesastumisi kureeritakse, ei saa samuti väita, et seosed kantakse kandikul kätte. Näiteks kirjanduslike kolmapäevade sarja „TÜHI saal“* viimane üritus kandis samuti koroonasurutisele ja publiku puudumisele viitavalt laiendatud pealkirja „Tühjas saalis“ ning kutsus luuletajaid ja literaate sellest inspireerituna esinema. Eteldi tuultest, lainetest ja maastikest, kosmosest ja kaduvusest, varjudest ja viirastustest, tühjusest ja täiusest, ilust ja igavikust, haavatavusest ja haprusest, inimlikkusest ja solidaarsusest, põgenemisest ja meeleheitest, hirmust ja üksindusest, lootusest ja ootusest, õnnest ja armastusest, kannatlikkusest ja kannatusest, elust ja surmast, ajast ja ajaloost, enese­imetlusest ja -õõvastusest – ühesõnaga kõigest sellest, millest võiks etelda mis tahes teemaga kirjandusõhtul või maalida mis tahes teemaga kunstinäitusel. Sõnumi edastaja valib vahendi, seos tekib selle vastuvõtjas.

Valgeks vareseks sellises üldsõnalisuse ja kaudsete seoste rivis oli kirjandusõhtul ehk Daniele Monticelli ette kantud Juhan Viidingu lugu suures hallis kaubahallis keksivast üksikust varblasest. Tühja saali kontekstis viskab ka varblane ninanipsu: kaubahall on head-paremat ja siginat-saginat täis, varblase kõht tõenäoliselt samuti täis. Mis tal siis puudu on ja kus see tühjus siin on? Miks teda jälgides „vaev on vaikida, valus vaadata“? Kirjamees vastab – varblane tahab välja. Tahab omade sekka, umbes sellisesse seltskonda, nagu maalikunstnike liidu näitusel on kujutanud (liitu mitte kuuluv) Per William Petersen oma skulptuuril, mis koosneb üksteise nokapindadele toetuvatest metalsetest lindudest. Nii et kokkuvõttes võib vaid konstateerida fakte, mis aegade algusest teada: üksindus ei tähenda üksildust ja täius ei välista tühjust ning, mis pindadesse puutub, just ajutised lahendused on tihti need kõige püsivamad.

* Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi (TÜHI) ja Eesti kirjanike liidu koostöös korraldatav sari, mis tavaliselt toimub Kirjanike Maja Musta laega saalis ja kus esinevad TÜHI üliõpilased, õppejõud ja vilistlased.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht