Puhta muusika ideaal Keremi loomingus

Mihkel Keremi viiulikontserti võib pidada omas žanris üheks mõjusamaks helitööks. Selles nõudlikus žanris oma sõna ütlemiseks ootas Kerem kaua, et kirja saaks midagi väärtuslikku ja veenvat.

TAAVI HARK

Mihkel Keremi autorikontsert 28. I Pärnu kontserdimajas. Triin Ruubel (viiul) ja Willem Stam (tšello), Pärnu Linnaorkester, dirigent Mikk Murdvee. Kavas Mihkel Keremi viiulikontsert ja tšellokontsert ning sümfoonia nr 6.

Helilooja Mihkel Keremi loomingu hulka kuulub kena kolmekohaline arv teoseid, mistap võib teda pidada oma põlvkonna üheks viljakamaks komponistiks. Enim leiame Keremi teoste hulgast kammermuusikat, kus kesksel kohal keelpillid. Sümfoonilise muusika ja instrumentaalkontsertide kõrval sisaldub Keremi kataloogis koguni kümme keelpillikvartetti, oluliste orkestriteoste korpuse moodustavad kaheksa sümfooniat ning viiuli- ja tšellokontsert. Sellest kõigest on põhjust juttu teha, sest jaanuari viimasel laupäeval tõi Pärnu Linna­orkester Mikk Murdvee dirigeerimisel kuulajateni Mihkel Keremi autori­õhtu kolme suurteosega, neist nüüd järgemööda lähemalt.

Alustades peateosest. Mihkel Keremi viiulikontsert (2018) üllatab esmalt oma vormilise ülesehituse poolest: kahe aeglase osa vahele on lükitud kiire osa, mis on klassikalisele instrumentaalkontserdi skeemile risti vastupidine lahendus. Keremi kontserdist ei leia ka ainsamat sooloviiuli kadentsi – viiul on üks suure sümfoonilise terviku asendamatu osa.

Juba teose alguses kujunevad välja selgelt eristuvad arhetüübid, mis jaotuvad pillirühmiti. Puhkpillide kanda jäävad tujukad ja turtsakad repliigid, ulatuslikke meloodiakaari jagub neile napilt. Keelpillid on julgustavad toetajad, kes värvivad lopsakaks tausta, mille mõjul paistab sooloviiuli partii kord üleva lauluna, kord tujuka mässuna, teisal aga hoopis täieliku koosmeele pitserina.

Avaosa (andante) iseloomustab lüüriline kõnnak, mille taustal on karakteerne orkestratsioon: kord keelpillide pehmed akordipadjad, teisal vaskpillide jonnakad ohked või puupuhkpillide nipsakad remargid. Aeglane tempo ja rohke laulvus ei tähista siin midagi staatilist, otse vastupidi. Tunda on meloodilise ja rütmilise alge konflikti, millest väljub veendunud võitjana meloodiline kantileen. Hoolikalt läbikuulatud detailide ja suurte ideekaarte üheaegsus jätsid tugeva mulje.

Teises osas (vivo) avaneb virtuoosne ja halastamatu skertso, mille hoog ei paku toredat naljalugu, vaid südametut ja ärevalt muigavat rondot. Tehniline ja muusikaline tulevärk on siin esil äärmuslikus kirevuses, mille viiuldaja Triin Ruubel mängis välja täie veenvusega.

Kolmas osa (lento) haarab kõlalise põnevusega kohe algusest saati – hellale ja kahanevale akordile järgneb pinev rütmide mäng keelpillipartiides, mis juhib harmoonia pooltoonide haaval teisenedes järgmisesse akordi. Koos­kõlade muutuse suunajaks saavad peagi liuglemised erisuguste värvikate akordide vahel. Kõige selle kohal hõljub kõrges registris sooloviiuli pikk kantileen. Puhkpillipartiides toimuv kõlaline tihenemine juhib aktiivsemasse episoodi, mida markeerivad madalate vaskpillide kiirelt piano’st forte’sse plahvatavad signaalid. Heiastub ka avaosa materjal, misjärel lahustub kõik taevalikult lummavatesse lõputaktidesse.

Siin sisaldus lausa hingematva kauniduse hetki, mida tahtnuks nautida kauemgi. Triin Ruubeli meisterlik toonivaldamine ja hingestatud mäng joonistasid Keremi muusikaliselt mitme­kesise kujutluste teekonna tõeliselt elamuslikuks. Dirigent Mikk Murdvee oskas orkestrist välja voolida meeldivalt toetava ja parajalt detailse pannoo, mis andis solisti kindlatele fraseerimispüüdlustele tiivad.

Mis siin salata: Keremi viiulikontserti võib julgelt pidada üheks mõjusamaks helitööks selles väga nõudlikus žanris. Õnneks on asjalood nii, et ka korduva kuulamise soov saab peagi võimalikuks. Nimelt salvestati kogu kontserdi kava, mis loodetavasti saab juba lähemas tulevikus plaadina oma lõpliku kuju.

Konkreetne, kiire ja kiuslik. Tšello­kontsert, mis sel õhtul kõlas esiette­kandes, on viiulikontserdi lüürilise ja avara joone täielik vastand. Karakterilt on see teos pigem robustne ja halastamatu, mingi kitsikuse kiuste edasi kiirustav masinavärk. Avaosa on laetud närvilise energiaga, milles on spartalikku nappust ja otseütlemise jõudu, ilukõnele ega hellusele pole kohta. Teine osa peatab hoo, ent selles seisakus pole rahu ega leppimist, äng on kestev ja melanhoolia varitseb peatujat iga meloodilise käänaku juures. Kolmas osa aga jahmatab ereda humoorikusega, milles on toredas tasakaalus grotesk ja siiralt naeruline poolus.

Orkestri värvigamma on siin piiratud vaid keelpillidega, mille aktsentidega rikastatud motoorne jõud ähvardab solisti enesele allutada. Tšellist Willem Stam taltsutas seda vägevat stiihiat enese­kindlalt, ent pidi mõnel juhul meloodia avarama ulatuse või kiiremate sõrmesööstude juures tegema mõningaid kompromisse intonatsiooni puhtuses. Väga hästi ja usutavalt tabas ta aga teose karakterite komplekti kogu selle raevukas mitmekesisuses, milles võis mõnigi kuulaja leida Jaan Räätsa või Dmitri Šostakovitši helikeele sugemeid.

Parandamatu pessimisti päevaraamat. Mihkel Keremi sümfoonias nr 6 (2020) saavad tõsises keskustelus kokku kahe eelnenud teose juhtivad omadused – lüüriline ja motoorne muusikaline mõtlemine. Siiski ei sula need üheks, vaid jäävad ka koos olles ikkagi lahku otsekui ühe mündi kaks külge. Kaheosalise suurvormi esimene osa (lento maestoso) on sissevaatav ja aina ühesuguse tundetooniga mõtete kallal mäletsev. See on ilmselt parandamatu pessimisti päevaraamat, mis kinnitab iga uue lausega sama: inimolu on rusuv, väljapääsu pole, otsitavat ei õnnestu leida. Näilise rahu taga varitseb aina kõhklus ja võimaluste eitamine. Vaskpillid teevad ikka uusi püüdlusi üsna sama materjaliga, aga mõistavad peagi, et endise tegevuse nüri kordamine ei ole pääsetee. Timpanite laiendatud väljenduslikkusega partii kord kinnitab tõdemusi ja kord vaidleb kõlava narratiiviga.

Teine osa (grave – furioso) joonib topeltjoonega alla, et tegelikkus ongi tume, lohutu ja määndunud. Aga vähemalt näib olevat mingit lootust selles edasi toimida, lisada kiirust, panna vastu. Keremi kuuenda sümfoonia kaheosaline vorm meenutab poola helilooja Witold Lutosławski teise sümfoonia (1967) kaheosalist plaani (hesitant ja direct), kus sarnaselt Keremi sümfooniaga on avaosa otsiv, kahtlev ja küllalt napi materjaliga, ent järgnev osa kindlameelne ja trööstitu; mõlema sümfoonia algust valitsevad vaskpillide repliigid. Üpris ootamatult ja hoolega ehitatud ettevalmistuseta saabub lõpp, milles on ka midagi lahtist: igaüks võib oma sisemise soovi järgi kujundada peas „oma“ lõppakordi, olgu see siis hell ja mažoorne, vihaselt minoorne või midagi märksa ebamäärasemat.

Kui mõte läheb mujale. Kuulates ilmutas end korduvalt mõte, kuivõrd tuntav on Keremi loominguõpetajate ideeline hingus tema enesegi loomingus: aulisel kohal seisavad traditsioonilised vormi­võtted ja puhta muusika ideaal. Ta hoidub targu udustest programmidest, poeesiast nõretavatest pealkirjadest ja ülepingutatud maailmapäästmise elevusest. Jaan Räätsa käekirja meenutab rütmiline erksus ja kõlavärvide karedus, Mati Kuulbergi mõjust annavad tunnistust pillipärane kirjutamine ja karakteerne kujundiloome. Sarnaselt Räätsa ja Kuulbergiga ei ole Mihkel Kerem muusikaline ülemõtleja – tema partituurid ei upu vaevu kuuldavatesse finessidesse. Need kõnetavad selge muusikalise keele kaudu, mistap suudab ta uusi teoseid luua üsna ladusalt. Selles näilises lihtsuses on siiski üks erand: viiulikontserdi žanris oma sõna ütlemiseks ootas Kerem kaua, pisut nagu Johannes Brahms oma esimese sümfoonia puhul. Ikka selleks, et kirja saaks midagi selgelt väärtuslikku ja veenvat. Saigi. Pärnu Linnaorkester väärib jätkuvat kiitust uute ja uusimate kodumaiste instrumentaalkontsertide publikuni toomise eest. Loodan, et see sisukas rida ei katke ka pärast uue peadirigendi ametisse astumist.