Narruse kiitus

Armastusega, teadagi, ei mängita. Iseasi, kas sedasorti buffo’sid tarvitseks üldse ajaviite lustist enamaks pidada ja jante armastuse nimega rüütada.

KATRIN ALLER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

‘ Estonia ooperi „Falstaff“ kontsertettekanne 3. XI Vanemuise kontserdisaalis. Helilooja Giuseppe Verdi, libretist Arrigo Boito (Shakespeare’i näidendite „Windsori lõbusad naised“ ja „Henry IV“ ainetel), muusikajuht ja dirigent Arvo Volmer, koormeister Heli Jürgenson. Osades Miša Kiria (Falstaff), Leonardo Neiva (härra Ford), Ani Yorentz (proua Ford), Elena Bražnik (Nannetta), Helen Lokuta (Meg Page), Maria Streijffert (proua Quickly), Heldur Harry Põlda (Fenton), Mart Madiste (doktor Caius), Mehis Tiits (Bardolfo), Raiko Raalik (Pistola), Rahvusooper Estonia koor ja sümfooniaorkester.

Estonia kunstiline juht ja peadirigent Arvo Volmer valis oma juubeli tähistamiseks Verdi „Falstaffi“ kontsertettekande1, millest mul oli au osa saada külalisõhtul Tartus. Mõistetavail põhjusil rahvus­ooper kuigi tihti siia ei satu, ent seda eredamaks vahelduseks nende tulek kujunes. Et teost mängiti Vanemuise kontserdimajas, mitte etendusena teatris, läks tahes-tahtmata kogu tähelepanu puhtalt muusikalisele küljele. Ooperi kontserdivorm pole küll mingi imeasi, kuid seekord tajusin vahet eriti erksalt. Oletamisi rihtis muljeid ka „Falstaffi“ helikeele ja ülesehituse iselaadsus Verdi ülejäänud loomepagasis.

Alustan esitusest. Start oli hiilgav! Hallis novembriõhtus mõjus äratus seda vägevamalt ja kõrgendet toonus püsis lõpuni. Orkester kõlas igas tugevuses (aga eriti forte’s) imekaunilt, forsseerimisvabalt. Just pillirühmade tasakaal vaimustas enim, sest minu kogemusis jääb sageli keelpillide ühtsus ja ümarus tutti-lõikudes puhkpillide jõulisuse varju. Estoonlased olid aga meeldivalt balansis ja vaserühm pani terviku tõeliselt särama. Samuti paelusid oboe ja pikoloflöödi rütmitäpsed ja kõlanõtked repliigid. Ei mingeid jälgi keerukast ajast.2

Paraku osutus seesama energialaeng teisal ka väikeseks miinuseks, lämmatades kohati vokaali. Hõredama faktuuri ja tasaste episoodide puhul mitte, kuid kulmineeruvail hetkil kippusid nii solistid kui ka lauljate ansamblid pisut uppuma pulbitsevasse sümfoonilisse voogu. Võib-olla tulenes mainitu asjaolust, et tavapärases asetuses on lauljatel ülal laval ja mängijail orkestriaugus paika loksunud omavaheline dünaamiline tunnetus, aga siin oli see tugevussuhe moonutet.

Koori osakaal on „Falstaffis“ võrdlemisi teisene, sestap on keerukas suuri tähelepanekuid teha. Kõik toimis, aga tämbraalset üllatust ei sündinud. Võimalik, et lavastuse ruumilises liikuvuses mõjunuks toekam vokaalliin võrreldes solistide omaga kontrastsemalt, kuid kontsertversioonis sulas kõlapilt omamoodi piirideta tervikuks, n-ö lahustus orkestri paleti üheks, sõnadega esitet värviks.

Solistidest võlusid mu täielikult Ani Yorentz proua Fordi rollis ja eriti Miša Kiria nimiosas. Nende enesestmõistetavale tehnilisele võimekusele lisandusid lavaloleku vabadus, näitlejameisterlikkus isegi miinimumi kahandet oludes ning väga peened detailid häälevarjundeis, miimikas ja liigutusis. Ka Maria Streijffert proua Quickly ja Elena Bražnik Nannettana avanesid õhtu jooksul üha enam ansamblilises mõttes ning leidsid näitlemisvõimaluse puudumiselgi sisu edastamiseks pasliku lahenduse minimaalsete žestide ja sundimatu suhtluslaadiga.

Noodist mängimise fännina ei suuda ma tavaliselt aktsepteerida kategoorilist peast esitamise nõuet, ent nüüd tabasin ära olukorra, mil noodis kinni olek tõesti häirib: ei saa luua tõsiseltvõetavat dialoogi, kui end partnerile ei ava. Just eespool loetletuilt pärines elavaim reaktsioon kõigile tegelaskujudele, kellega neil tuli süžee kohaselt suhelda, kuna mõni teine, tõsi, väheke sekundaarsem osatäitja piirdus pigem oma partiiga, haakumata teistega piisaval määral. Võib-olla on see siinse kooli suunis või isegi temperamendi eripära, sest Eesti päritolu solistid jäid kindlaks mõneti staatilisemale maneerile.

Solistidest olid kõige võluvamad Miša Kiria (Falstaff) ja Ani Yorentz (proua Ford). Nende enesestmõistetavale tehnilisele võimekusele lisandusid lavaloleku vabadus, näitlejameisterlikkus isegi miinimumi kahandet oludes ning väga peened detailid häälevarjundeis, miimikas ja liigutusis.

Veljo Poom

Lustlik bufonaad ja nukrutsev publik

Üpris kummaliselt toimis idee jalutada teatud stseenides mitte osalevaid tegelasi edasi-tagasi ka siis, kui nende ette­astete vahe oli lüheldane. Selline meesrollide saalimine näis oma paraadlikkuses (seda süvendas kontserdiõhtust lähtuv ühtne pidulik riietus, mitte aulise isanda või alama kannupoisi kostüüm) suisa naeru­väärne, mõne naisrolli puhul lõhkus kontsaklõbin muusika kulgu. Saaks ju pareerida, et ka näitlemine võib müra tekitada, aga etenduses on see loomulik. Kontsertlikkus muudab minu arvates miljööd ja nihutab sedasorti sobilikkuse piire. Teisalt, mida see voorimine andis või miks ei saanuks pauseerivaid soliste lihtsalt toolidele istuma sättides tegevusliinist sümboolselt välja lülitada?

Etenduse ja kontserdi võrdluses jätkates jõuan vahest kõige problemaatilisema aspektini. Nagu öeldakse, märkame kõike alles siis, kui see puudub või ei toimi ootuspäraselt. Nii nentisin, kui keeruline oli teatrisaali tiitrimasina vahetust tõlkest ärahellitatuna süžeerajal püsida, sest mis teha, kui itaaliakeelse, nüansirohke ja lennuka teksti jälgimisega mõistvat sinasuhet ei teki. Ja egas ma olnud ainus. Libretist Arrigo Boito sõnamängud möödusid nähtavasti valdavast osast publikust väärika distantsiga, sest naerulaginaid à la Verdi „muusika kirjutamisse tuleb sageli paus teha, et helilooja võiks südamest naerda“,3 minuni küll ei kostnud.

Samuti ei olnud ju abiks visuaali, kus kogu lavakujunduse atribuutika dekoratsioonidest kostüümideni hõlbustab sisu palju täpsemat vastuvõttu. Erinevalt numbriooperi selgepiirilisest liigendusest on sidusas koes muusikadraama nagunii justkui edasijõudnute tase, mis sunnib kuulaja pidevale meeleerksusele. Kui korraga on kõik väline abi ära võet ja sa hulbid armetu lootsikuna sümfoonilise ooperi laineil, taipad oma nõtrust ja paljust ilmajäämist. Või seda, miks ooperi kodu on teater.4

Naljal lõpp!?

Põhjalikku ja tõeliselt kaunist kavaraamatut lugedes – suur tänu koostaja Liina Virule ning kujundaja Reili Evartile! – hakkab korduvalt silma „Falstaffi“ koomilise tuuma rõhutamine. Muidugi, eks riukalikud plaanid ja libekeelsed armuotsingud, millele pakuvad värvikat tuge arvukad maskeeringud ja intriigid, annagi tubli portsu rammusat nalja, aga … Esmalt va italiano. Resümee oli kavas küll igati korralik, kuid ometi ei paistnud vahetu tõlke näljas publikule tükk naljakas tunduvat, kuna vaikus saalis peegeldas, nagu olnuks käsil surmtõsine draama. Loomulikult leidus sõnade kõrval naeru Verdi muusikaski, kas lausa otseselt, koketsetes falsettides või peene leidlikkusega orkestratsioonis, ja see kindlasti jõudis ka jälgijateni, aga jäi kübeke aseaineks.

Äkki on osa tänapäeva publikust muutunud haiglaselt poliit-, isiksus-, verbaal- jne korrektseks ega tahagi enam reageerida komöödiažanri igandite peale? Markeerivad ju Falstaffi (ja kõiki teisi oma kiiksudega!) epiteedid, nagu korpulentne, vananev, oma võlusid ülehindav, maiste rõõmude janune natuur. Ülik veel pealekauba. See võiks ju padumoraalseis komblusvalvureis tekitada tõsise vajaduse kuulutada säänne sündmatus esituskõlbmatuks või vähemasti jäägitult soo-, ea-, välimus-, karakteri- ja seisusneutraalseks nudida. Samal ajal, ehk tuleks Falstaffi ettevõtlikkust rahamurede lahendamisel hoopis eeskujuks seada?

No ja kas tunnete proovilepanek vähem libe tee on! Armastusega, teadagi, ei mängita. Armastus on hirmkeeruline fenomen, kus äratundmine pole mitte kahe osapoole asi, vaid kirjas normatiivides. Iseasi, kas sedasorti buffo’sid tarvitseks üldse ajaviite lustist enamaks pidada ja jante armastuse nimega rüütada. Võib-olla on kohati tervet mõistust minetav ühiskond jõudnud nii tõsiväärikasse arenguetappi, et lihtne nali näibki totrusena, ennastunustav armastajapaar esindab halvasti varjat lodevust ning nunnu maskeerumis­huumor ajab haigutama.

Hääd lugejad, kui mu jutt lõpupoole teid ka nörritas, siis tegelikult pole mul sugugi soovi pahurdada: nimetet puudusi välja arvates oli estoonlaste külakostiks toodu kõiges muus väga vitaalne ja hea. Mind hoopis kurvastab, et juubeli­õhtust nii vähe osa saadi. 1893. aasta esietendusel olnud La Scala röögatutest piletihindadest hoolimata pilgeni täis ning huvi ajaleheveergudel juba pikalt ette keemistemperatuurini tõstet. Vanemuises võisin aga end tervel külgrõdul kui privaatloožis sisse seada, rahuldades mitu korda kõik ehteestlaslikud isikliku ruumi vajadused. Loodetavasti ei tähenda see, et Estonia mitmeti keerukatel aegadel edasistest gastrollidest sootuks loobub.

Ehk on mul kahju sellest, et juubilari isik seekord kasinamalt tähelepanu pälvis. Ent teatritöö nõudlikkust arvestades jõudis Volmer nüüd ikka, millest dirigendikarjäär alles õige hoo sisse saabki ja tehnilisele vilumusele lisandub moraalne voli eripäraseks enesekehtestamiseks.5 Meie võime selle vilju nautida – ja õnnitleda ikka ka!

1 Vorm, mis on Volmerit köitnud juba aastakümneid, selgub kõige varem tema vestlusest Kaja Irjasega. Vastab Arvo Volmer. – TMK 2001, nr 12.

2 Kersti Inno, Arvo Volmer: selleks, et kunsti teha, peab olema ka aega ennast tuulutada. – Klassikaraadio, ERRi kultuuriportaal 28. IV 2022. https://kultuur.err.ee/1608579250/arvo-volmer-selleks-et-kunsti-teha-peab-olema-ka-aega-ennast-tuulutada

3 Tsitaat kavalehelt.

4 Samalaadne mõttekäik ka Arvo Volmeri intervjuust Tiina Mattiseniga. Arvo Volmer: kultuur ei teeni, kultuur teenindab. – Muusika 2021, nr 3.

5 Mõtteots vestlusest Tiina Õunaga. Vastab Arvo Volmer. – TMK 2010, nr 8-9.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht