Läbikukkumine või siiski mitte?

„Läbikukkumisest“ inspireeritud teosed toimivad publikumagnetina: rõõmus elevus saalis oli juba ette kindel ja kontsert mõjus 1. aprilli järellainetusena.

MIRJE MÄNDLA

Ansambel U: kontsert „URR-42. Läbikukkumine“ 2. IV ERRi 1. stuudios. Ansambel U: koosseisus Helena Tuuling (klarnet), Merje Roomere (viiul), Levi-Danel Mägila (tšello), Taavi Kerikmäe (klaver), Tarmo Johannes (flöödid) ja Vambola Krigul (löökpillid); kaastegevad Doris Hallmägi, Ekke Västrik ja Theodore Parker. Kavas Mark Applebaumi, Peter Ablingeri, Tom Johnsoni ja Frederic Rzewski muusika.

Ansambel U:, kes ei väsi üha uusi vaatepunkte leidlikult kuulajatele välja pakkumast, oli pannud kontserdile „URR-42“ esmapilgul üsna lihtsa ja tabava alapealkirja „Läbikukkumine“, mille negatiivse varjundi tõttu ei võtaks seda tõenäoliselt kasutusele ükski kontserte korraldav institutsioon. Sõna tähendusest tõukuvalt ei andnud ansambel kuulajale kätte ka õhtu tegelikku sisu ja nii võiski jääda kõlama mõte, et kontserdil vaadeldi läbikukkumisi. Kuna Ansambel U: on oma tegemistes pretensioonikalt resoluutne ning samal ajal vaimukas ja mänguline, võis kõike oodata: ehk hakkavad nad tõesti oma ebaõnnestumistes sobrama. Teisalt on küllap mõnigi loojanatuur avastanud, et idee võib olla särav, teostuski õnnestunud, kuid teos ei toimi terviklikult. Kontserdi pealkiri leiti ühe kontserdil ettekandele tulnud teose, Tom Johnsoni helitöö „Failing, A Very Difficult Piece“ (1975) järgi. Intrigeeriv teemapüstitus andis võimaluse esile tuua huvitavaid ja ekstsentrilisi looja­natuure, kelle teosed võimaldavad läbikukkumise teema siduda sõnamänguga.

Kontsert algas värvika tegelase Mark Applebaumi loominguga, Euroopa esiettekandega. Applebaumile „meeldib uurida uusi ideid ja meetodeid ning tema muusikal on isikupärane (tihti kummaline) kvaliteet“.¹

Applebaum on kirjutanud näiteks kontserdi floristile ja orkestrile ning helideta teose „Tiön“ tummade viipekeelse vaidluse ärgitusel. Heli tugevus ei ole ainult kuuldeliselt tajutav, vaid väga emotsionaalne ja psühholoogiline, on helilooja sellest järeldanud. Paljud tema teosed esitavad küsimuse muusika olemuse kohta. Applebaum peab oluliseks, et muusikateos paneks kuulaja küsima, mis see üldse oli ning kas seda saaks veel kuulata. 1967. aastal Chicagos sündinud USA helilooja on Stanfordi ülikooli heliloomingu ja teooria professor. Ta on õppinud heliloomingut California ülikoolis Brian Ferneyhough, Joji Yuasa, Rand Steigeri ja Roger Reynoldsi käe all. Applebaum on kirjutanud muusikat Kronos Quarteti, Paul Drescheri ansambli, Antwerpeni Champ D’Actioni, Müncheni festivali „aDevantgarde“ jpt tellimusel. Ta on esinenud lugematutes kohtades džässpianistina ning pälvinud Lõuna-California džässiühingu preemia.

Applebaumi „Pre-Composition“ on loodud 2002. aastal kaheksakanalilisele lindile või kaheksale lugejale. Linditeosena loodud teosele valmis 2006. aastal partituur. Teose on tellinud festival „Electronic Music Midwest“. Idee on tõukunud paljude (sealhulgas ka tema enda loodud) klišeelike ja tüütute teoste kuulamisest elektroonilise muusika festivalidel. Teoses on kaheksa eri figuuri, originaalversioonis on kõik need sisse lugenud Applebaum, kes kehastus kaheksasse eri iseloomuga rolli: organiseerija, diplomaat, kriitik, rumalate küsimuste esitaja, tehnik, intellektuaal, esoteerik, rumalate mõtete esitaja. Kõik need tegelased osalevad muusikalises protsessis, kus otsitakse uut ja originaalset ideed uue teose loomiseks. Iga persoon reageerib vastavalt oma tüübile verbaalselt, vahepeal esitatakse sünkroonselt vokaalset materjali näiteks m-häälikul. Partituuris on täpselt määratletud, millal algab verbaalne osa ning lisaks tekstile kuuleb teoses veel sissehingamist, väljahingamist, häälitsust „khm“, köhatust, kurgu puhastamise heli, nuusutamist, haigutamist, ohkamist ja naermist.

See muusika on inspireeritud n-ö helilooja peas kõlavatest häältest: need on kolleegid, mentorid, kriitikud, sõbrad ja sugulased. Nagu Applebaum partituuris tõdeb, on nende inimeste seas elavaid ja lahkunuid, lähedasi ja võõramaid, muusikuid ja mittemuusikuid, tõelisi ja kujuteldavaid tegelasi. Nende seas on hüpoteetilised koostööpartnerid ja võlutud publik, kelle meele järele helilooja väidetavalt püüdis olla või keda proovile panna. Applebaum selgitab, et tunneb ennast kameeleonina. Teose kaastekstis on ta kirjutanud: „Igasugune originaalsus või vähemalt ainulaadsus on tulnud minu muusikasse teadlikult kaasatud „vanematekogu“ tõttu, nagu seda on tabavalt nimetanud Matthew Shlomowitz. Ma olen välja arendanud omalaadse mehhanismi, kutsun vajadusel mõne nõukogu liikme endale nõu andma. Kompositsiooniprotsessis on hetki, mil Roger Reynolds võiks mulle mentaalselt müksu tagumikku anda, justkui oleksin tema juures tunnis. Teinekord tahan teada, mida mu ema arvab.“

Kaheldes oma terves mõistuses, püüab Applebaum meid veenda, et just selline on tema loomeprotsess. Satiirilise teose kaheksa tegelase esitatavat tekstimassiivi sai ansambel U: kontserdil kogeda ansambliliikmete ühisloomingus sündinud tõlkena eesti keeles. Applebaum annab küll teose eessõnas kätte oma loomeprotsessi võtme, kuid teisal võtab ta oma sõnad tagasi ja tõdeb, et tema tegelik nõuandev „vanematekogu“ pole sugugi see, keda ses teoses esitletakse. Helilooja on teose annotatsioonis arutlenud ka selle pealkirja üle: „See on naeruväärne, sest tegelikult ei eristu prekomponeerimine komponeerimisest.“

Teose esitamisse olid peale ansambel U: liikmete kaasatud Doris Hallmägi, Ekke Västrik ja Theodore Parker (Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel – EMA; ansamblisse kuuluvad ka U: liikmed Taavi Kerikmäe ja Tarmo Johannes). Huvitav, et elektroonilise muusikaga süvitsi tegelejatel ei olnud probleeme verbaalse partituuri muusikaks vormimisega. Kuigi Applebaumi enda häälega originaal pakub vaimuka elamuse, jõuab eesti keelde tõlgituna teose verbaalne osa detailides veelgi paremini pärale. Omaette huvitav on see, et nii see kui ka ülejäänud „läbikukkumisest“ inspireeritud teosed toimivad publikumagnetina. Rõõmus elevus saalis oli juba ette kindel ja kontsert mõjus 1. aprilli järellainetusena.

1959. aastal Austrias sündinud helilooja Peter Ablingeri loomingust oli ansambel kavasse valinud teose „Weiss/Weisslich 4“ klaverile ja saateansamblile (1992). Ablingeri loomingulist isiksust ilmestab ehk tema enda kogemus 1986. aastast: „Kord – arvan, et see oli 1986. aasta kesksuvel, kõndides üle põldude Viinist ida pool Ungari piiri lähedal – Haydni sünnikodu oli seal lähedal –, sattusin millegi imeliku peale. Vili oli koristamiseks küps. Kuum suvine idatuul puhus läbi põldude ja järsku kuulsin kahinat. Kuigi seda on mulle korduvalt selgitatud, ei oska ma siiani öelda, mille poolest nisu ja rukis erinevad. Aga ma kuulsin erinevust. Ma arvan, et kuulsin esimest korda väljaspool esteetilist konteksti kontserti. Või oli see esimene kord, kui ma üldse midagi kuulsin? Midagi oli juhtunud. Olid olemas eraldi seisvad kategooriad „enne“ ja „pärast“ ning need ei olnud omavahel seotud. Vähemalt nii mulle tollal näis [—] Kõik minu pärast seda kirjutatud teosed on selle kogemusega seotud.“² Ansambel U: oli kavasse valinud sobiva teose ilmestamaks muusikute elus hetki, kui tuleb klaveril ette kanda erakordselt vaikses (ppp) dünaamilises skaalas n-ö harali seisvaid noote ja sellega kaasnevat pinget ning on lõputult võimalusi eksida. Kas selle käigus surmkindlalt tekkiv viga on esteetika osa või ränk eksimus, jääb kuulaja tõlgendada. Teosesse on kaasatud ka müra, kuigi mitte liialt invasiivselt.

Pärast vaikselt ja kammerlikult kõlanud neli minutit kestva Ablingeri teost jõudis järg järjekordse publikumagneti kätte: kõlas Tom Johnsoni teose „Läbikukkumine“ („Failing, A Very Difficult Piece“ for solo string bass, 1975) versioon soolotšellole (teoses kasutatava tekstimassiivi on tõlkinud Tarmo Johannes). Interpreet, Tallinna kontserdi puhul tšellist Levi-Danel Mägila, selgitab verbaalselt (tekst on noodis kirjas), mida ta teeb, ja esitab samal ajal oma instrumendile kirja pandud muusikat. Erinevalt originaalist, kus instrumentaalpartii on kontrabassile, kippus tšello mahe tämber siin Mägila enda hääletämbriga aeg-ajalt sulanduma (seda küll ainult saalis, aga mitte otseülekandes). Mis seal salata, ilmselt tuli tõesti ka mõni n-ö viga sisse. Teose tekst pakub mõtlemisainet: kõrvuti ja korduvalt esinevad sõnad „õnnestumine“, „edukas“, „ebaõnnestumine“ ja „läbikukkumine“.

Kontserdi lõpetas Frederic Rzewski (1938–2021) teos „Les Moutons de Panurge“ ehk „Panurge’i lambad“ (1969) mis tahes arvule muusikutele meloodilistel pillidel ja mis tahes arvule mitte­muusikutele millel tahes. Rzewski kompositsioonid on spontaanse improvisatsiooni ja valmis kirjutatud instruktsioonidega partituuri sulam. Teose pealkiri võiks viidata Rabelais’ kirja pandud loole, kus Panurge ostab müüjalt lamba ja viskab selle kättemaksuks merre. Teised karja lambad järgivad eeskuju, samuti müüja, kes on viimase lamba selga hüpanud, ning kõik upuvad merre. Rzewski kirjutab partituuri kaassõnas, et teose aluseks on 65 noodist koosnev helirida (korduv sekvents, kus esitatakse noote lähtuvalt helilooja ettekirjutustest teatud korduvuse printsiibil), muusikud esitavad noote unisoonis ning vigade tekkimine on kiireneva tempoga teose kontseptsiooni osa ja nii kujuneb heterofooniline faktuur. Kuna teose kulminatsioonis kaasatakse publik (selles esituses rütmipillidel), on see ideaalne, mõneti isegi meelelahutuslikke parameetreid eviv kontserdi lõpulugu. Ühtlasi pakub teos veel ühe võimaluse muusikaline viga loomulikul viisil muusikateosesse lõimida.

Viimane lugu viskab õhku küsimuse, kas, millal ja kui palju kordi on igaüks meist olnud Panurge’i lammas – kas oleme milleski kunagi läbi kukkunud?

1 Richard Shane Reeves, The Eccentric Compositional Style of Mark Applebaum: An Analysis of His Acoustic Percussion Works. University of South Carolina, 2017. https://scholarcommons.sc.edu/cgi/viewcontent.cgi?article=5373&context=etd

2 Peter Ablinger – English texts. https://ablinger.mur.at/engl.html