Isegi kui taevas on halli värvi

Rapla kirikumuusika festivali lõppkontserdil esiettekandele tulnud Pärt Uusbergi suurteos „Regiväli“ jutustab pühadusest, sõjast ja inimeseks olemisest.

MARGE-LY ROOKÄÄR

Kammerkoori Head Ööd, Vend 15. aastapäeva kontsert „Regiväli“ 15. VII Rapla Maarja-Magdaleena kirikus. Kammerkoor Head Ööd, Vend, kammerorkester Collegium Consonante, dirigent Pärt Uusberg.

31. Rapla kirikumuusika festivali lõpetas kammerkoori Head Ööd, Vend 15. aastapäeva kontsert. Selleks puhuks oli koori looja ja dirigent Pärt Uusberg kirjutanud suurteose „Regiväli“ segakoorile ja keelpilliorkestrile.

Viisteist aastat tagasi kutsus Pärt Uusberg oma venna Uku Uusbergi lavastuse „Head ööd, vend“ (esietendus Kanuti Gildi saalis 6. IV 2008) tarvis kokku samanimelise kammerkoori, mis jäi koos laulma ka pärast lavastuse mängukavast maha minemist. Lavastuse armastusega oma kahele vennale pühendanud Uku toona vaevalt adus, et teatrisündmusega oli meie koorimaastikule tekkinud kooslus, millest sai Pärt Uusbergi loominguline laboratoorium ja südamekollektiiv.

Koori sünnipäevateose loomine algas varem (!) kui töö äsja möödunud XIII noorte laulupeo „Püha on maa“ kontserdiga. Heliloojal oli regilauludele toetuv teos mõtteis juba neli aastat. Teosel on kaheksa osa, igaühe aluseks regilaul mõnest Eestimaa kihelkonnast. Uute punupaeltega üheks teoseks kokku köidetuna tõuseb neist, esivanemate jõu­allikast, esile inimelu tühisuse tunnetus.

Kuigi teose „Regiväli“ esimene sõna on „püha“, ei teki siin otsest seost sellesuvise lausutuima lausega „püha on maa“. Uusbergi valituna sööstis see helevalge purjekana siledale merepinnale ja laiutas seal lainejooniseid vastavalt kuulaja mõttejõule. Pühadus, millest teoses räägitakse, on üks inimkonna ajatutest teemadest – kuidas leppida olemasolevaga? Argipäeva pinnapealsusest, kähmlemisest ja surelikkusest tõusevad kõrgemale leplikkus, tänulikkus ja alandlikkus. Inimesed on kui nekrutid ajaliinil, igaühel oma saatus, lugu ja surelikuks olemise paratamatus. Regilaulud räägivad kuulajaga kesk sõda mina-tegelase kaudu. Ja kuigi omal kombel võib sõda toimuda meie südames ja suhetes iga päev, lisab praegune sõda Euroopas muidki värvivarjundeid. Otse loomulikult mõjutas kestev sõda ka kontserdile tulnute tajumeeli.

Kui kombekohased kontserdieelsed kõned peetud, rivistusid altari ette koor ja orkester ning Pärt Uusberg seisis teose algusvaikuses tavatust kauem. See oli pikk sisehäälestus, mida märkasid mitmed. Ja siis hakkas eikusagilt vaikselt vuhisema tuul, tõusid rahulikud lained ja sahises õrnalt pilliroog. Fonogrammi abil looduspilti astunud publik vakatas poolüllatunult ja tõstis pilgu.*

Regilaulude järgi nimetatud teose osad on kõik iseseisvatena vaadeldavad: selged karakterid, julged kujundid, meelemaitselised regilaulutõlgendused ja kompaktsed vormid. Uusberg toob regilaulu esile nii selle arhailisele esitusviisile viidates (eeslaulja ja koor) kui ka nüüdismuusika kompositsioonivõtteid kasutades. Muusika, mis on Uusbergile iseloomulik, oli „Regiväljas“ edasi arendatud ja sügavamale kaevandatud, vaid aeg-ajalt võis kohata turvalisena mõjuvaid uusbergilikke klastreid. Regilaulule on helilooja lähenenud pieteeditundega, eksponeeritud on eelkõige vana, Uusberg on otsekui akvarellistina selle ümber maalinud tämbreid, mis hoolega valitud teksti abil kauni regiviisi ülendavasse, otse pühasse seisusesse tõstab.

Teost kuulates otsisin endas sidekaari, mis ühendaks sõnu „püha“ ja „sõda“. Neis on ju tohutu vastuolu. Või kas ikka on?

Teose „Regiväli“ alguses fonogrammi ja mõttepauside abil teosesse sisenedes kuuleme, kuidas pühas puhastunud mees on viidud sõjarajale ja et nekruti rada on kodust kaugele minnes raske („Metsaligled, metsalagled“). Teine osa „Sõjalaul“ on vastuvaidlemist mittesalliva halastamatu, julma joonega – sõbrad langevad püssikuulist tabatuna. Orkestripartii tumedad liinid tekitavad kohati hüljatuse tunde, neid mahendavad üllatavalt pehme tämbriga vokaalpartiid, diktsioon vaibub sosinaks, tekst on selge ja loomulik. Teose kolmas osa „Miks on ilmake udune“ on kõige müstilisema sisuga, justkui toonitades elu paradoksaalset paratamatust. Selle kujutluspildina haakub palve – palvetan, et mõista ilmaelus toimuvat. Neljandas osas „Mis maksab muretsemine / Piis pikka pilliroho marja“ köitis tähelepanu ühtlane ja voolav meesrühmade partii. Osa teine pool on Uusbergile ebaharilikult käbedama rütmiga, mis tõmbab kuulaja korraks hardusest välja ja tõukab edasi liikuma. Üksnes orkestrile kirjutatud „Taevane kiik“ sätib kuulaja suuremate filosoofiliste mõttekäikudega kohakuti: pikkade meloodialiinidega kaasuvad aja kulgemise tajumatuse tunne või lootuse ja lootusetuse samaaegsus. Kuues osa „Mari kulda“ on koori ja orkestri omavaheline sisemäng, kullaliselt heikleva vokaaliga edasiantav armastusest jutustav tekst on imeline, kohati suisa intiimne. Koori meesrühm toetas naislauljaid toekamalt, kui seda tegi orkester – koor kuulas end häälerühmiti paremini, arvatavasti harjumuse jõul. Üks kuulaja elas muusikale nii kaasa, et ta käsi lõtvus ja peost libises põrandale esinejatele mõeldud kaunis lillekimp. Sedavõrd haarav oli kuuldu! Seevastu eelviimane osa „Hällilaul“ oli harjumuspärastest suigutamise lauludest märksa raskema joonega, liikudes otsekui iga hingetõmbega sammukese surma poole. Teose lõpetas aegadeülene mõistulugu Tähemõrsjast.

„Regivälja“ mõne osa vahel on peatuspunktid, väli, mis loob võimaluse rahunemiseks ja kuuldu üle mõtisklemiseks. Väikse märkusena olgu öeldud, et fonogrammi üleminek vaikusesse võiks olla sujuvam, ehk sobiks selle isegi järgmise osa sisse hajutada?

Kammerorkester Collegium Consonante ja lopsaka koosseisuga kammerkoor olid heas tasakaalus. Paar väikest intonatsioonilist vääratust instrumentidelt võib liigitada pühakojas pillide hääles püsimise arvele. Koori ettevalmistus ja materjalist üleolek oli suurepärane, mitte ühtegi muuseas või muidu lauldud silpi, kõik oli esitatud kontsentreeritult heliloojast dirigendi käe järgi.

See oli puhastav kuulamine, looklev kulgemine, milles ma tahtsingi pärast unustamatut noorte laulupidu olla. See oli uuesti allika juurde tulemine, käed palves ja hinges tänutunne vaarisade poole. „Regiväli“ on kauaks meelde jääv muusikateos, mis võiks meid panna mõtisklema ligimesearmastuse ja rahu, relva- ja hingerahu üle. Nii lühike sõna, kuid tähendab nii paljut. Rahu on püha.

Publik Rapla kirikus oli hiirvaikne, kuulati silmad kinni ja teineteisele naaldudes. Isegi lapsed, keda ma kontserdil kohata kardan (sest kommipaberikrõbin, jooksmine või muidu nühkerdamine on garanteeritud), istusid vagusi ja imetlesid suurisilmi uneledes ühtaegu kiriku säravaid lühtreid ja kodust kaasa võetud kaisulooma. See oli teistmoodi kuulamise vaikus, mida kohtab harva. Rapla kirik on helilooja hinges erilisel kohal ja pühakoja suurepärane akustika andis kontserdile omakorda võlu juurde.

Pärt Uusbergi suurteos „Regiväli“ jutustab pühadusest, sõjast ja inimeseks olemisest. Mõtlesin, et taevas sõjatandri kohal on alati halli värvi. Mõned üksikud heledad laigud kumavad kaugemalt kui ootusaja jäik lõppematus ja päikesekiirtes heiastuvad kallima pehmed palged. Kuid just need üksikud heledad toonid loovad lootust ka lootusetus olukorras ja suudavad halligi taevakaare upitada kõrgemale.

Teel Raplast koju mõtlesin, et ma ei ole kunagi pidanud kammerkoori Head Ööd, Vend kontsertide loomingulises kvaliteedis pettuma. HÖV on enamat kui lihtsalt kammerkoor, see on ühine vaimne pingutus, vokaalsete värvide lõputu otsimine, lauljate tämbripillide arendamine ja kooskõlade timmimine. See on ühiselt muusika teenimise ilu juba 15 aastat. Kammerkoor kui eluvorm, jüngrite järgnemine oma dirigendile, elu, ilu ja valu mõtestajale muusikas. Veel mõtlesin, et Pärt Uusbergi loomingu kuulamine on nagu muuseumi minek – seda ei saa teha ülepeakaela, peab olema kindel soov uks avada ja üle läve astuda. Alles siis hakkad loodut mõistma.

„Inimene, kes laulab, palvetab kahekordselt“ (Püha Augustinus), ütles kontserdi alguses piiskop Tiit Salumäe. Sel õhtul me laulsime kõik kaasa. Üksainus lühike sõna – püha – alustas ja lõpetas teose ning ring sai täis.

* „Tõsta pilk ja ava süda“ on Rapla kirikumuusika festivali korraldaja, Pille Lille Muusikute Toetusfondi heategevuskampaania tunnuslause.