Eesti ansamblite liug Kaunases läbi värskete muusikailmade

TUMA ja EMA nakkav entusiasm vihjab puhkevale skeenele, mis on kohe-kohe edu saavutamas.

PETER KIRN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tallinna Uue Muusika Ansambel (TUMA) ja Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel (EMA) Balti muusika päevadel „Iš arti“ ehk „Lähedal“ 6. – 19. XI Kaunases.

Kontsert „Virpėjimai“ ehk „Vibratsioonid“ 6. XI Drobė tehases. EMA: Doris Hallmägi, Ekke Västrik, Mihkel Tomberg, Taavi Kerikmäe, Tarmo Johannes ja Theodore Lee Parker. Kavas Malle Maltise, Áki Sebastian Frostasoni, Alise Rancāne, Udo Kasemetsa ja Doris Hallmäe muusika.

Kontsert „Vizijos“ ehk „Visioonid“ 7. XI Kaunase Riiklikus Filharmoonias.

TUMA: Karolina Leedo (flööt), Chiara Percivati (klarnet), Toomas Hendrik Ellervee (viiul), Talvi Nurgamaa (vioola), Paul-Gunnar Loorand (tšello), Talvi Hunt (klaver), kunstiline juht ja dirigent Arash Yazdani. Kavas Märt-Matis Lille, Elis Halliku, Justina Repečkaitė, Santa Bušsi ja Sami Klemola muusika.

Millised ka polnud kuraatorite kavatsused pealkirjaga „Iš arti“ ehk „Lähedal“, äratas Eesti muusikute kohalolek Balti muusika päevade teema ellu, neist õhkus ehtsat lähedust. Valitses kartmatu eksperimenteerimise õhkkond tänu sellele, et üksteist mõisteti poolelt sõnalt. Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel (EMA) ja Tallinna Uue Muusika Ansambel (TUMA) liuglesid kahel õhtul läbi Baltimaade kõige värskema või esiettekandel muusika.

Need kaks kontserti vastandusid nii esinemispaiga kui ka lähenemisviisi poolest. Eesti EMA avas festivaliprogrammi pühapäeval, 6. novembril galeriilaadses ruumis Drobė tehases, endises laohoones, mis on ümber ehitatud klanitud stuudioteks ja tööruumideks. Ansambel teostab muusikapartituurid, kasutades elektroonilisi instrumente, mille loomise taga on iga mängija ise. Mõned kasutavad tarkvara ja virtuaalseid instrumente, mõned kirjutavad ise koodi, mõned koguvad riistvaralisi süntesaatoreid ja müratekitajaid, et järgida helilooja graafilisi ja kirjalikke juhiseid. See on ebatavaline valem, nii kaugel klassikalisest elektroonilisest n-ö lindimuusikast kui võimalik – iga mängija tõepoolest leiutab omaenda pilli. Ja kuigi muusika elektrooniline esitus on üle maailma saanud tavaliseks, on klassikalise kontserdi­muusika ja uusimate elektrooniliste helide hübriid ikka veel uus.

Tallinna Uue Muusika Ansambel esitas eeldatavas vormis kontserdimuusikat, isegi kui täitis selle vormi uutmoodi energiaga. 7. novembri kontsert viis kuulaja Kaunase Riikliku Filharmoonia uhkesse, 1920ndate kõrgelennulise arhitektuuriga renoveeritud saali. Kaunas oli tollal Leedu asenduspealinn ning Leedu ja Eesti raadio edastasid paralleelseid saateid. Esitatu oli tavapärasem: vaid üks eelsalvestatud heliga elektrooniline pala, enamasti dirigendiga teosed, mille partituuris on esindatud laiendatud tehnikate tavapärane valik. Kuid ansambli energia ei olnud seepärast vähem spontaanne ja dünaamiline. Nendegi mängijate puhul oli tunda, et oma tehnika surutakse äärmuseni.

Läti helilooja Alise Rancāne avas elektroonilise kontserdi, puhudes sellele õrnalt elu sisse. Klahvidega katkestatud muusika vool oli pehme ja õrn, peaaegu nagu marimbaansambel.

Vahest kõige veidram paljastus – ja selle noore ansambli võlu avaldus – oli islandi helilooja Áki Sebastian Frostasoni teose „U6 – Across the Wall“ esitus, millega tuli välja elektrooniline ansambel. Teos vihjab näiliselt reisile „Üle müüri“, mis jälgib endise Ida- ja Lääne-Berliini jagunemist. Kuid metroosõidu helide taasesitus koos uste sulgemise kellade ja teadaannetega – esimesed Casio klaviatuuril, teised megafoniga – mõjub iseenesest meditatsioonina. Teose tõmbenumber oli habras käsitsi ehitatud masin: see väntas läbi paberirullile kantud partituuri, märkides rajad maha.

Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel avas Balti muusika päevad 6. XI galeriilaadses ruumis Drobė tehases, endises laohoones, mis on ümber ehitatud klanitud stuudioteks ja tööruumideks. Teosed esitatakse mängijate improviseeritud elektroonilistel instrumentidel. Fotol Doris Hallmägi, Theodore Lee Parker ja Ekke Västrik.

Matas Gineika

Eesti helilooja Malle Maltise „Variations on White“ ehk „Variatsioonid valgele mürale“ mõjus mängijate personaalsetesse kõlaritesse paigutatuna ruumiliselt, rütmilised mürapuhangud ja biidipurinad raksusid nagu murdlained. Ookeanipäraselt algas ka ansamblimängija Doris Hallmäe programmiline helimaal „Majakas“. Teos eemaldus lõpuks oma pealkirjapildist ja asendus õudsete, nihkuvate kõlade ja praginate, puhaste helikõrguste klastrite ja meeletute žestidega. Tema muusika kõhe minimalism meenutab Bebe Barroni ja Louis Barroni filmimuusikat.

Udo Kasemets oli küll Kanada kodanik, kuid sündinud, kasvanud ja õppinud Tallinnas. Emigratsioonis sai temast Cage’i ja Duchampi sõber. Tema meisterlik looming anti ainulaadselt edasi ansambli DIY-pillidega. 1997. aasta teos „David & David & Larry & James“, mis osutab tema tollal uutele sõpradele, sisaldab omavahel põimunud külmi tämbreid, kõnet, hingeõhku ja kobrutavaid helisid, ohkavaid tuuli ja haigutavaid helikuristikke.

Leedu seosena tõi ansambel esiettekandele ka Mantautas Krukauskase uue teose. Abstraktsete helide puhangute ja sööstudega ning tööstusliku kaja plahvatustega viis teos koosseisu energilise finaalini, justkui oleks masin mäest alla veerenud.

Aga kui improvisatsiooni roll oli elektroonilises ansamblis selge, siis oli see keskne ka TUMA ning selle tulise dirigendi ja kunstilise juhi Arash Yazdani iseloomus. Selle tähendas ka kiiret kavamuudatuse tegemist, kui võõrustajasaalis ettevalmistatud klaveri kasutamise suhtes kiuslikuks muututi (Leedus esinesid projektansambli koosseisus flööt, klarnet, viiul, vioola, tšello ja klaver).

Asendus oli silmapaistev: Santa Bušsi „sinonimi [Canzoniere GXXXIII]“ nõudis flöödi, vioola ja klarneti puhul laiendatud tehnikaid, nagu viiksumist, paugutamist ja ähkimist, justkui vanaaegse multifilmi heliefektide meistrilt. Ansambel, kes luges noodist, kuna oli partituuri näinud alles samal pärast­lõunal, tõmbas partituuri jõuliselt läbi.

Muidu rajas ansambel omale teed läbi mitmesuguste nõudlike helimaailmade. Märt-Matis Lille „Põgenemine“ sisaldab tungivaid ostinato-laineid ning ägisevat tšellot ja bassklarneti pedaalinoote. See lõi meeleolu sisekaemuslikule, emotsionaalsele teosele. Selle parim näide oli Elis Halliku tabav „Like a Swan“ ehk „Nagu luik“. Häguselt langevate harmooniate, määrdunud glissando’de, meloodiafragmentide ja murtud mollkolmkõla liikumistega tundus see otsekui igavesti maa sisse vajuvat. Sain alles tagantjärele aru, et see oli kantud Ukraina sõjaga seotud tunnetest, seos tekkis siiski, kuigi seda ei mainitud.

Soomlase Sami Klemola „Canvas IIb“ on 2022. aasta teos, kuid selle võib kergesti segi ajada Tristan Murail’ ja teiste tema kaasaegsete heliloojate klassikalise spektraalmuusika kompositsiooniga. Keelpillide ja puhkpillide puhul on kasutusel koperdavad, korrapäraselt jaotatud intervalliklastrid, mis on elektroonilise taustaga puhaste kõlade taustal valesti häälestatud. Tegemist oleks justkui õli ja veega, mis väldivad lahustumist. Elektroonika kaalub lõpuks pillid üle, kuid nende kahe suhe jääb küsimusena õhku rippuma. Kuulaksin seda uudishimuga uuesti raadiost, kus akustilise ja elektroonilise heli segu on minu arvates teistmoodi tasakaalus.

Justina Repečkaitė „Acupuncture“ ehk „Nõelravi“ oli kompositsiooni poolest kava kõige pingelisem. Pealkirjale kohaselt on see teos teravate atakkide ja lööklaineid sisaldavate helikõrgusklastrite abil teostatud meloodia hõljuv skelett, mis algab suurendatud kolmkõlaga ja variseb kokku dissonantsematesse kõlakokkupõrgetesse. Spiraalselt ülespoole liikudes – Halliku langevate glissando’de kena vaste – lõpeb teos lõpuks vibreerivas, nasaalses ülemises registris.

Mõne teise ansambli käes oleks Repečkaitė teos võinud välja tulla torkiv ja akadeemiline. Kuid need mängijad tuiskasid entusiastlikult sellest mugava kerguse ja joovastusega läbi, pigem teose vooluga kaasa minnes kui sellega võideldes.

Sellise mulje jätsid mulle ülekaalukalt need ansamblid ja nende kavas olnud muusika. Iga partituuri tuum leiti üles ning tervitati mõnuga iga pimedat nurka ja abstraktset kontseptsiooni. Entusiasm on nakkav ja vihjab puhkevale skeenele, mis on kohe-kohe edu saavutamas. Baltimaade koostöö nüüdismuusika valdkonnas on siiski suhteliselt algusjärgus, vaatamata mõne muusiku rahvusvahelisel skaalal CV-le. Tundub paratamatu, et osa selle piirkonna skeenest on varsti valmis muutuma üleilmseks ja tooma oma visiooni inimestele lähedale ka mujal.

Tõlkinud Maria Mölder

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht