Värskus ja uutmoodi vana

Järjest enam ilmub muusikavaldkonda neid, kes üritavad sügavale juurdunud traditsioone lõhkuda ning meelitavad kuulajaid uute ideede ja kontserdipaikadega.

ÄLI-ANN KLOOREN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Pandeemiajärgne Eesti muusikaelu on nii külluslik, et ka parima tahtmise juures ei jõua kõike huvipakkuvat kuulama minna. Erand ei olnud ka septembrikuu, kus nii mõnigi kord tuli kaaluda, mida valida. Kõige rohkem valmistas kõrgetasemeliste ettekannete kõrval rõõmu nende mitmekesisus. Klassikalise muusika publiku pärast on muretsetud juba aastakümneid, ometigi ei ole see liik veel välja surnud, kuigi keskmine vanus on jätkuvalt kõrge. Samuti on see kuulajaskond üsna konservatiivne ning muutused selles vallas üsna visad tulema. Siiski ilmub järjest enam muusikavaldkonda neid, kes üritavad sügavale juurdunud traditsioone lõhkuda ning meelitavad kuulajaid uute ideede ja kontserdipaikadega. Enamasti on need lahendused mõeldud noorema publiku enda poole võitmiseks.

Hea sellekohane näide oli kontsert „Stereo Is King!“ klubis Hall, kus astusid koos üles ERSO kammerkoosseisud ja DJ Ivo Naries. Räämas koht oma pimedate soppide, baarileti ja saalis hõljuva suitsuvinega oli rahvast pilgeni täis ning usun, et elamuse said kõik. Kava koosnes minimalistlikus stiilis teostest, need sidus katkematuks muusikaks DJ kohapeal loodud heli. Oli meeldiv taas kuulda Steve Reichi „Drummingut“, sel korral siiski ainult esimest osa ja elektronmuusikaga seotult. Õhtu põnevaim teos oli aga Theodor Singi ette kantud Jakob TV „Grab It!“, mis on algselt kirjutatud boombox’ile ja saksofonile, hiljem aga seatud ka teistele pillidele, sh tšellole. Loole annab põhja ja rütmi vangidelt salvestatud tekst (ei ole vist raske arvata, millised sõnad olid ülekaalus), mida soolopill jäljendab. Lisatud oli vaimukas video, mille autorit ma kahjuks kavalehelt ei leidnudki.

Tavapäratule esinemisviisile rõhusid Läänemere Filharmoonikud Kristjan Järvi juhatusel, kelle kontserdi „Meresillad“ lööklause oli „Püsti ja peast!“. Õhtu keskmes oli küll klassikalise muusika kullafondist pärit teos, Kristjan Järvi tehtud Pjotr Tšaikovski „Pähklipureja“ arranžeering, kuid ettekandeviis – kogu kava mängiti peast ja püsti seistes – oli üsna tavatu. Järvi tantsisklev ja ülienergiline dirigeerimine kandus üle ka muusikutele, kellest julgemad tegid õhtu jooksul nii mõnegi tantsusammu.

Üks kuu tippsündmusi oli Erkki-Sven Tüüri kümnenda sümfoonia esiettekanne, mille tegi teoks Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Olari Eltsi juhatusel. Selleks et publik teaks, mis ees ootamas, tutvustas helilooja enne esitust lühidalt oma teost ning orkester mängis ette olulisemad teemad. Selline võte on väga teretulnud, sest uudisteose kuulamine on nagu reis teadmatusse ning sageli saab alles teisel-kolmandal korral selgema ülevaate, millega tegu.

Iris Oja sai Yxus Ensemble’i koosseisus Kuldar Singi „Surma ja sünni laule“ esitades taas hakkama vapustava sooritusega. Muusikapäeval tunnustati teda ka kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemiaga erakordsete nüüdismuusika ettekannete eest.

Rene Jakobson

Tallinna Kammerorkester oli Arvo Pärdi keskuse hooaja avakontserdile kaasanud mitte just kõige traditsioonilisema soolopilli, nimelt trombooni, mida mängis Hollandi virtuoos Jörgen van Rijen. Septembrikuu jooksul õnnestus kolmel korral kuulata Arvo Pärdi „Fratrest“: viiulil, tšellol ja sel kontserdil ka tromboonil. Kindlasti on see kõige erilisem „Fratres“, mida olen iial kuulnud. Van Rijeni mängutehnika on inimvõimete piiri peal, aga enam kui tehniline üleolek mõjus soolopartii sisuline lahendus – poleks uskunud, et trombooniga saab luua sellise polüfoonilise faktuuri. Peale selle hullutas van Rijen nii publikut kui ka orkestrit lisapalana kõlanud mitmehäälse soolobluusiga.

Üsna uus formaat on Eesti Kontserdi korraldatavad öökontserdid, kus intiimse õhustiku tagab lisaks hilisele kellaajale ja muusikavalikule teadlik suunatus väiksemale publikule. Septembrikuine öökontsert oli pühendatud Kuldar Singi 80. sünniaastapäevale ning seal kõlas üks helilooja väljapaistvamaid teoseid „Surma ja sünni laulud“ Federico García Lorca tekstile. Tegemist on omanäolise ja äärmiselt ekspressiivse laulu­tsükliga, mis on kirjutatud 1986. aastal Leili Tammelile. Seda teost on ette kantud kahetsusväärselt vähe. Nüüd sai see viga parandatud ning hilisõhtusel publikul oli võimalus kogeda täiesti fantastilist esitust Yxus Ensemble’ilt koosseisus Iris Oja, Mihkel Peäske, Tarmo Johannes, Kirill Ogorodnikov ja Leho Karin. Iris Oja sai taas hakkama vapustava sooritusega, ületades isegi oma erakordse paari aasta taguse Arnold Schönbergi „Pierrot lunaire’i“ ettekande. On äärmiselt hea meel, et Iris Oja viimaste aastate töö leidis muusikapäeval tunnustust kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemiaga.

50. tegevusaastat tähistas üks meie vanemaid muusikakollektiive Hortus Musicus, kes on oma värske ja avatud lähenemisviisiga eri muusikastiilidele kindlasti laiendanud klassikalise, eriti aga vanamuusika austajate ringi. Ansambel annab siiamaani korra­päraselt, peaaegu iga nädal kontserdi, kus kõlab teoseid keskajast täna­päevani. Estonia kontserdisaalis antud sünnipäeva­kontsert oli läbilõige nende praegustest kavadest ja võib öelda, et väsimuse märke, hoolimata soliidsest east, veel näha ei ole.

Tänu traditsioonile ei oska septembrikuud enam Pärdi päevadeta ette kujutadagi. Sel korral oli kontserte eriti rohkesti, peale Tallinna Hiiumaast Narvani. On saanud tavaks, et Pärdi päevade kontserdid Jaani kirikus on publikule hästi nähtavad lookleva järjekorra tõttu Vabaduse väljakul. Sel korral sellist publikuhuvi ei olnud. Võib-olla oli põhjus kontsertide rohkuses, aga võimalik, et oma süü on ka inimeste ostujõu vähenemises inflatsiooni tõttu. Siiski olid kõik kontserdid äärmiselt kõrgetasemelised, kuid kõige sügavama mulje jättis Eesti Filharmoonia Kammerkoori esinemine Peter Phillipsi juhatusel Rapla kirikus. Vaheldumisi olid kavas Pärdi ja renessansiaja heliloojate teosed. Kui Pärt kõlas oma tuntud headuses, siis renessanssmuusika tõlgendused olid midagi erakordset: filigraanselt välja töötatud hääleliinid, muusika vaba ja loomulik voolamine ning kõike seda Rapla kiriku suurepärases akustikas ja väikelinna vaikuses.

Samasugust vaikust ei saanud nautida Voces Tallinn oma kontserdil Jaani kirikus, mis on tuntud oma läbikostvate seinte poolest. Sel korral tekitas aga lausa eriolukorra kirikust möödunud Kuku klubi kolimise puhul peetud pasunate ja trummidega rongkäik. Sellise fooni taustal kõlasid siis Cyrillus Kreegi Taaveti laulud Pärt Uusbergi juhatusel. Tegu on mõningate kaunimate teostega eesti koorimuusikas, mida kuulamast ei väsi. Väga meeldis Pärt Uusbergi tõlgendus: tähelepanu oli pööratud horisontaalsele liikumisele ja kõik kõlas seetõttu hästi sujuvalt ja pehmelt. Kontserdi teine pool koosnes Uusbergi enda loodud Taaveti lauludest, kus eristus selgelt kaks eri stiili. 2010. aastal valminud lauludes on tunda sarnasust helilooja hitiga „Muusika“, 2021. aasta kirjutatud palad on aga mitmekesisema faktuuriga ja tehniliselt meisterlikult kirjutatud. Seal on palju kasutatud väikseid lauljate rühmi ning muusikalised motiivid liiguvad sujuvalt ühelt rühmalt teisele. Voces Tallinna tegevuse ümber on praegu palju salapära: kavadelt loeb välja, et peadirigenti kooril ei ole ja esinetakse vaid külalisdirigentide juhatusel. Tundub, et selline tegutsemine on mõjunud koori tasemele: koosseis on pidevas muutuses ning sel korral oli täiendust toodud Eesti Rahvusmeeskoorist. Häälerühmad on ebaühtlased, aldirühma kaunile sumedale kõlavärvile vastandus hoopis metalsem soprani­rühm, kellel oli pealegi intonatsiooni­probleeme.

Kauni kontserdi „Oma laul“, kus kõlas vaid kooriliikmete omalooming, andis Eesti Noorte Segakoor Silja Uhsi juhatusel, kätt said proovida ka alles õppivad dirigendid Brenda Pärtel ja Elizabeth Tähe. Noorte heliloojate looming oli sümpaatne, ehkki liigagi traditsiooniline: valitsesid heakõlaline helikeel ning lüürilised tekstid. Kõige omanäolisem oli juba kogenud laulukirjutaja Patrik Sebastian Undi „Rõõm“, hea leid oli ka veeklaasidega saade Brenda Pärtli laulus „Sina oled lumi“. Kuna koor ei tegutse pidevalt, vaid kokku saadakse ainult koorilaagrites, andis see ennast tunda teatud kohmetuses ja jäigas olekus ning häälerühmade ebakindlates sisseastumistes. Ent nagu paljudele praegustele noortekooridele omane, koosneb seegi koor väga hea häälematerjaliga lauljatest, kes sobituvad kõlaliselt hästi kokku.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht