Tartu Ülikooli botaanikaaed 220

XIX sajandil pakkus uurimisainest kogu taimemaailm ja selle kujunemislugu, seetõttu korraldati ekspeditsioone ja vahetati botaanikaaedade vahel taimi.

HELDUR SANDER

Koos esimeste ülikoolide asutamisega rajati ka botaanikaaiad, mis aitasid teadlastel jõuda taimemaailma sügavusteni ja kuhu koondati teadaolevad ja avastatud taimed. Nii oli Tartuski, kus 1802. aastal taasavati ülikool. Taimemaailm oli suurte avastuste ootuses ja botaanikaaedadest oli saanud taimede tutvustamise ja teadusliku säilitamise peamine koht.1 Botaanikaaia organiseerimine sai Tartu ülikooli esimese loodusloo (botaanika) professori Gottfried Albrecht Germanni ülesandeks, kelle sünnist 8. detsembril 1773 möödub peagi 250 aastat.2 Otsus rajada Germanni juhatusel ja järelevalvel toimiv botaanikaaed tehti 12. detsembril 1802. 1803. aasta eelarves oli selleks ette nähtud 800 rubla ning peale selle veel 1200 rubla.

Praeguses TÜ botaanikaaias on taimi kasvatatud vähemalt 215 aastat, kui võtta alguseks 1808. aasta,
mil siia toodi esimesed taimed vanast aiast.

Sillerkiil / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Germannist saigi botaanikaaia loomise korraldaja, kes otsis sobiva koha ja pani tööd käima. Kuid Germann oli hõivatud õppe- ja teadustööst ning oma reisidest,3 tema suureks unistuseks oli koostada Liivimaa taimestiku ülevaade. Nii jäi aia rajamine eelkõige õpetatud aednike tööks. Praktilistes töödes abistasid Germanni aednikud Johann Friedrich Kieser, Johann Peter Bueck ja 1805. aastast Johann Anton Weinmann.4

Botaanikaaia algseks asupaigaks sai varasema omaniku nime kandnud Pistohl­korsi krunt Vanemuise (endine Aia) ja Tiigi tänava vahel. Tollal oli see kaupmees Jacob Johann Seebachi omanduses. 19. septembrist 1803 läks ala koos hoonetega ülikooli omandusse ja botaanikaaia rajamine võis alata. Germanni eestvõttel osteti Tähtvere mõisnikult juurde maad koos tiigiga ning sellega olid esmased eeldused aia rajamiseks loodud. Kohe algas ka taimede istutus ning aasta pärast (1804) loendati juba 1121 nimetust taimi.

1807. aastal avaldas Germann aia taimede nimekirja koos loodusliku päritoluga, kuhu oli kantud 2367 nimetust.5 Aia kirjeldus on 1808. aastast: „Aia pindala oli 91 000 ruutsülda (ca 4 ha), millest kolmandiku hõlmas nn Pistohl­korsi plats ja 7600 ruutsülda (0,3 ha) vesi. Ülejäänud ala oli 4000 rubla eest ostetud Tähtvere mõisalt. Pistohlkorsi 20 aastat kultiveeritud aed silmapaistva hulga õuna-, ploomi- ja kirsipuude ning tikri- ja sõstrapõõsastega oli maksnud 7650 rubla. Territooriumil asus kaks viietoalist elumaja – üks kivist, teine puust –, kelder, vankrikuur ja tall kaheksale hobusele. Juba oli ehitatud nelja köetava elutoaga kasvumaja ning koos 200rublase väravaga 1400 rubla maksnud piirdeaed.“6

Aiad

1806. aasta kevadel sai ülikool kingituseks Anna Maria Rosenkampfile annetatud krundi. 7. mail 1806 kohustas ülikooli nõukogu Germanni koostama algse kava ning tegema ettevalmistusi ala kasutuselevõtuks ja botaanikaaia ülekolimiseks. 1807. aastal koostas aednik Anton Weinmann uue botaanikaaia rajamise kava. Kasvuhoone valmis
1807. aasta oktoobriks ja see avati pidulikult 7. oktoobril. 1808. aasta sügiseks oli Weinmann olemasolevad taimed uude kohta üle viinud.

Kuid mitte kõiki taime ei viidud uude kohta, mitmel põhjusel jäi osa maha. Suure tõenäosusega kasvab vanal alal siiani vene lehis (Larix arhangelica).7 Pärast taimede üleviimist toimus
28. oktoobril 1808 vana alale oksjon ja see müüdi maha. Selle ala järgnev ajalugu alles ootab oma lugu. Professor Germann suri 28. novembril 1809 ja tema uue aia valmimist ei näinud.

Weinmanni 1810. aastal koostatud aiataimede põhjaliku nimestiku järgi leidus uue asukohaga botaanikaaias 4586 nimetust taimi 968 perekonnast, neist 16% soojas ja 33% jahedas kasvuhoones ning 51% avamaal.8 1811. aastal, mil ehitustööd akadeemilises botaanikaaias olid lõpule viidud, koostati Weinmanni eestvõttel ka Index Seminum.

XIX sajandil pakkus uurimisainet kogu taimemaailm ja selle kujunemislugu, seetõttu korraldati rohkesti ekspeditsioone ja vahetati botaanikaaedade vahel taimi, et uurijate põlvkond laieneks, taimi määratletaks veatult ja areneks taksonoomia. Rohkesti rajati ka puukoole ja needki vajasid korrektset taksonoomiat, mida ülikoolid suutsid botaanikaaedade abil ka pakkuda. Tartu botaanikaaiast sai Venemaa impeeriumi juhtiv asutus, sest alles 1823. aastal korraldati Peterburis Aptekarski saare meditsiinitaimede aed ümber ja nimetati keiserlikuks botaanikaaiaks, millest edaspidi kujunes Venemaa tähtsaim taimede kogumis- ja uurimistöö keskus.

Tartu ülikooli botaanikaaeda laekus ülikooli kasvandikelt, professoritelt ja teisteltki ekspeditsioonidel kogutud elustaimi ja seemneid. Kõik see viis botaanikaaia taimede isendite ja nimetuste arvu kiirele kasvule. Esimene suurem laekumine oli professor Ledebouri ekspeditsioonilt, mis viis 1826. aastal Altaisse ja selle ümbrusesse. Kahe aasta jooksul saadeti Tartusse 42 kasti elustaimi ja seemneid, kokku 1300 liiki taimi, millest 500 ei oldud varem botaanikaaias kasvatatud. Koostati ka 1600 liigiga herbaarium.9

Säilinud andmete järgi laekus XIX sajandi esimesel poolel kõige rohkem taimi ja seemneid 1840. aastal (3985 nimetust) ja kõige vähem 1850. aastal (629). Taimi laekus kogu maailmast ja Tartust läksid need ka üle maailma laiali. Aastatel 1826–1903 oli botaanikaaias kasvatavate taimede hulk väga kõikuv, aastate lõikes enam kui kaks korda.
1827. aastaks oli taimede arv suurenenud 10 449-ni, suurim oli see 1833. aastal – ligikaudu 16 000 nimetust ja väikseim oli see 1895. aastal, 3940 nimetust.
1913. aastal toimus suur tõus 10 130-ni. Millest selline kõikumine tingitud oli, ei ole teada.

Aednikud

1918. aastaks oli enamik maailmast läbi uuritud, valdav osa taimedest määratud ning talletatud ülikoolide botaanikaaedadesse ja teistesse kollektsioonidesse. Eks see kõik andis tunda ka TÜ botaanikaaias.

1919. alustas tööd eestikeelne ülikool ning botaanika professoriks ja botaanikaaia kuraatoriks (direktoriks) sai professor Fedor Bucholz, kes pidas botaanikaaia kui teadusasutuse funktsioneerimiseks hädavajalikuks koolitatud ülemaedniku (õpetatud aedniku) rakendamist. Too pidi olema üheaegselt botaanik ja aednik. Botaanikuna pidi ta kindlasti valdama taimesüstemaatikat ja -geograafiat, aednikuna aga tundma praktilist taimekasvatust, seega pidi tal olema akadeemiline haridus. Algselt olid nendeks head praktikud ja botaanikahuvilised Jaan Ranna ja Ants (Hans) Kingo, hiljem rootslane Erik Lundström ja sakslane Franz Erich Boerner ning aiandusteadlasena tuntud Jaan Port ja Harjo Sandur.

Teise maailmasõja järgse taastamisega alustas 1944. aastal kuraatoriks saanud August Vaga, järgneva arenguga tegelesid Ants Kingo kõrval praktilise poole pealt August Miljan ja Vello Veski.10

1964. aastal loodi eraldi uudne iseseisev direktori ametikoht, koha sai Tartu ülikooli botaanikuna lõpetanud Elli Lellep. Praegu moodustab botaanikaaed ülikooli loodusmuuseumiga ühise üksuse, tegevjuhatajana on ametis Jüri Sild.

Pika ajaloo jooksul on tegutsetud eri oludes, uuendatud kollektsioone, käidud ekspeditsioonidel taimi toomas, koostatud ja talletatud kollektsioonide ülevaateid. On rekonstrueeritud ja uuendatud botaanikaaia hooneid, rajatud katseaed, arendatud loodusharidust ja oldud kohaks, kus külastajad saavad tutvuda maailma taimestikuga, üliõpilastele ka õppebaasiks. Botaanikaaia 3,5 ha suurune territoorium on suurima liigirikkusega ala nii väiksel pindalal, seal leidub rohkem kui 11 000 nimetust taimi.11

Lood

Tartu ülikoolis botaanikaaia inimeste ja teistegi aiale pühendunute autasustamiseks on loodud Germanni-nimeline aumärk. Edaspidi võiks selle välja arendada Germanni-Weinmanni nimeliseks aumärgiks või isegi medaliks. Sest just tänu õpetatud aedniku Anton Weinmanni pühendunud tegevusele sai botaanikaaed rajatud tema praegusele asukohale.

Aia algsesse asukohta Vanemuise (Hurda) parki istutati tähtpäeva tähistamiseks Bunge saar (Fraxinus bungeana A.DC. 1844). Kuigi valik tekitab küsimusi, sest algse asukohaga ei seo seda miski.12 See tagasihoidlik, meil haruldane kuni viis meetrit kõrge puuke või isegi põõsas kasvab looduslikult Põhja- ja Ida-Hiina mägedes. Külmakindel, aga meil ilmselt lühiealine puu. Liigi kirjeldas esmakordselt 1844. aastal Šveitsi botaanik Alphonso Louis Pierre Pyramus de Candolle13 ja andis sellele nime Tartu ülikooli ühe silmapaistvama kasvandiku, Alexander von Bunge sen (1803–1890) auks, kes oli botaanikuna tuntud kui Aasia taimestiku uurija. Olgu selle puukese istutus Vanemuise parki austusavaldus Bungele, kelle sünnist möödub selle aasta 23. septembril samuti 220 aastat.

Praeguses TÜ botaanikaaias on taimi kasvatatud vähemalt 215 aastat, kui võtta alguseks 1808. aasta, mil siia toodi esimesed taimed vanast aiast. Seega on aed nagu laboratoorium, kus on võimalik selgitada üksikute liikide ja isendite järjepidevust, neil kõigil on oma lugu, seos ajaloo ja taimemaailmaga. Puudelgi on oma saatus, mis kulgeb läbi kultuuri- ja loodusloo ja on mitmekesine nagu inimestelgi.

Siit minu soov aia inimestele, püüdke oma põhitöö kõrval kirjutada, uurimuslik loometöö arendab, kujundab isiksust ja laiendab maailma. Kasutamata teadmistest ei olegi suurt kasu ja hea oleks neid hariduslikel eesmärkidel jäädvustada kirjasõnas. Kõigeks selleks annab võimaluse aia rikkalik ajalugu.

1 Annegret Kriisa, Tartu ülikooli botaanikaaia rajamine ja kujunemine 19. sajandi esimesel poolel. Magistritöö, Tartu 2016.

2 Heldur Sander, Toivo Meikar, Mati Laane, Tartu Ülikooli esimene loodusloo professor Gottfried Albrecht Germann (1773–1809). – Eesti Loodus 2009, (70)10, lk 46–50.

Heldur Sander, Toivo Meikar, Tartu Ülikooli botaanikaaia algaastad ja esimesed taimekogud. Tiina Tammet (toim), Eesti parkide almanahh 2. Keskkonnaministeerium, Muinsuskaitseamet, Tallinn 2009, lk 72–85.

Heldur Sander 2019. The life and activities of professor Gottfried Albrecht Germann, the first natural history Professor at the University of Tartu. – Acta Baltica Historiae et Philosophiae Scientiarum 2019, (7)3, lk 58–124.

3 Heldur Sander, Gottfried Albrecht Germann ja tema reisid. – Akadeemia 2018, 30(6), lk 1041–1054.

4 Heldur Sander, Toivo Meikar, Anita Magowska, The learned Gardeners of the Botanical Gardens of the University of Tartu and Their Activities (1803–1918). – Acta Baltica Historiae et Philosophiae Scientiarum 2014, (2)1, lk 53–110.

Heldur Sander, Toivo Meikar, Wolfgang Ilg, Aednikust botaaniku Johann Anton Weinmanni elu ja tegevus. – Akadeemia 2014, 26(6), lk 1103–1138.

5 Gottfried Albrecht Germann, Verzeichniss der Pflanzen des botanischen Gartens der kaiserlichen Universität zu Dorpat, im Jahr 1807. M. Grenzius, Dorpat 1807.

Gottfried Albrecht Germann, Kirjutan teile Tartu Ülikooli botaanikaaiast. – Akadeemia 2014, 26(6), lk 1121–1128, tlk Laine Kilk.

6 Malle Salupere, Tartu kahest botaanikaaiast. – Postimees 6. IX 1997.

7 Heldur Sander, Lehise lugu ehk Üks puu Tartu ülikooli botaanikaaia endises asukohas ja sellest lähtuvad loomerajad. – Sirp 16. X 2020.

8 Johann Anton Weinmann, Der botanische Garten der Kaiserl. Universität zu Dorpat, im Jahre 1810. Dorpat, M. G. Grenzius 1810.

9 Heldur Sander, Toivo Meikar, Botanical garden of the University of Tartu (Dorpat) and the botanical network in the first half of the 19th century. – Baltic Journal of European Studies. Journal of Tallinn University of Technology 2011, 1(9), lk 230–256.

10 Toivo Meikar, Heldur Sander, Tartu Ülikooli Botaaanikaaia õpetatud aednikud (1919–1944). Dendroloogilised uurimused Eestis II. Tallinn 2000, lk 197–218.

11 Botaanikaaia taimekogud.

12 Aime Jõgi, Kus asus Tartu ülikooli botaanikaaed 1803. aastal? Mitte Emajõe ääres, vaid Hurda pargis! – Tartu Postimees 27. VI 2023.

13 Plants of the world online. Royal Botanic Gardens Kew. Fraxinus bungeana A.DC.

De Candolle, 1844. Prodromus systematis naturalis regni vegetabilis, lk 275. Pars VIII, Typis Crapelet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht