Kas Kahhovka veehoidla tühjenemine süvendab probleemi või annab uue võimaluse?

Ühe suure veehoidla asemel tasub kaaluda mitme väiksema rajamist. See aitaks hajutada keskkonnamõju.

JAANUS TERASMAA

Kahhovka veehoidla koos kanalite süsteemiga rajati Dnepri jõele 1956. aastal stalinlikus looduse ümberkujundamise vaimus, et näidata koht kätte ameeriklastele ning toota hüdroenergiat, avada laevatee Aasovi merele ja luua hiiglaslik, miljonitele hektaritele ulatuv niisutussüsteem. Päris nii see paraku ei läinud. Täiendav, ja mõnedel hinnangutel peamine, eesmärk oli strateegilis-militaarne – takistada tulevikus Nõukogude Liidu vaenlaste edasitungimist ning vajaduse korral paisu purustades nad üle ujutada. Kasutada vett kui relva. See leidiski aset 6. juunil 2023. aastal, kui Kahhovka pais hävitati. Paisu taga olev ligi 20 km3 vett hakkas suurel kiirusel välja valguma ning võttis suuna Musta mere poole, ujutades oma teel üle sadu ruutkilomeetreid, tappes ja kaasa viies elusolendeid, pinnast ja reostust. Inimohvreid arvatakse olevat vähemalt sada.

Kahhovka veehoidla peamine eesmärk oli mõnedel hinnangutel strateegilis-militaarne – takistada tulevikus Nõukogude Liidu vaenlaste edasitungimist ning vajaduse korral paisu purustades nad üle ujutada. Kasutada vett kui relva. See leidiski aset 6. juunil. Pildil üleujutus Hersoni oblastis.

Evgeniy Maloletka / AP / Scanpix Baltics

Veega seotud konfliktid on inimkonnaga alati kaasas käinud, vanimad kirjalikult talletatud teated ulatuvad aastatuhandete taha.1 Veekonflikte koondavas andmebaasis on ainuüksi sellel sajandil registreeritud 1051 veekonflikti, millest 83 korral on kasutatud vett relvana.2 Ka Kahhovka paisu purustamine langeb sellesse kategooriasse. Vee tõhusa relvana kasutamiseks tuleb tegu pikalt ette planeerida ja luua selleks sobivad tingimused.

Peale paisu purustamisega kaasnenud otsese mõju ootab piirkonda suure veemassi kadumise tõttu ees rida täiendavaid muutusi, mille tagajärjed rahvale ja ökosüsteemile selguvad järgnevatel kuudel ja aastatel. Kahtlemata on tegu suure lokaalse katastroofiga. Ometi võib veehoidla kadumises peituda Ukraina jaoks uus võimalus toimida paremini looduse ja inimese heaks ning lähtuda millestki mõistlikumast kui stalinlikud loosungid.

Kui suur oli Kahhovka veehoidla?

Lühike vastus on, et see on suurem, kui oskame siit väikesest Eestist ette kujutada. Ei meil ega ülejäänud Euroopas ei ole midagi ligilähedaselt sama suurt kunagi rajatud. Kahhovka veehoidla oli 240 km pikk ja 23 km lai (maksimaalne sügavus 26 m, keskmine sügavus 8 m), pindala üle 2000 km2. Peipsi Suurjärve pindala (ilma Lämmijärve ja Pihkva järveta) on ~2600 km2. Seega samas suurusjärgus. Meie suurima veehoidla Paunküla veehoidla pindala on 4,3 km2.

Veemaht on samuti võrreldav. Kahhovka veehoidla ametlik ruumala oli 18,2 km3, kuid seoses kõrge veetasemega võis see paisu purustamise hetkel olla kuni 20 km3. Võrdluseks, Peipsi Suurjärve ruumala on 21,8 km3. Vastavalt värskeimatele uuringutele3 on Paunküla veehoidla ruumala 0,014 km3 ja kogu Tallinna veehaarde veehoidlate (Paunküla ja Soodla veehoidla ning reservina Männiku ja Raku järv) ja Ülemiste järve ruumala (s.t see strateegiline veevaru, mis varustab kolmandikku Eesti rahvastikust veega) kokku on 0,076 km3. Erinevus ~260 korda! Võrreldes Kahhovkaga on meie suurim veeprojekt imetilluke.

Ometi ei ole tegu kaugeltki maailma suurima veehoidlaga, pindala poolest asub see 26. kohal, ruumalalt mahub napilt esimese pooleseaja hulka, 48. kohale. Maailma suurima pindalaga paisutamise teel saadud veehoidla on Ghanas asuv Volta veehoidla (8500 km2). Ruumala alusel on suurim Sambias ja Zimbabwes asuv Kariba järv (180,6 km3). Need mõlemad hiidveehoidlad asuvad sügavas orus, kuhu sellised veehoidlad tavapäraselt rajataksegi. Ka Ukrainas asub üks Kahhovkast pindalalt veidi suurem veehoidala, samal jõel ülesvoolu paiknev Krementšuki veehoidla. Selle maht jääb Kahhovkale küll alla.

Miks Kahhovka veehoidla rajati?

Kahhovka veehoidla puhul on tegu anomaaliaga, Euroopas ja paljuski ka mujal maailmas sellistes geograafilistes oludes analoogid puuduvad. Põhjus on väga lihtne: lauskmaale suurte veehoidlate rajamine ei ole mõistlik, sest üleujutatav ala ja sellega kaasnev mõju nii inimestele kui ökosüsteemile on ebaotstarbekalt suur. Selliseid veehoidlaid rajati Nõukogude Liidu territooriumil, sest seal aeti asju loosungite vaimus ega hoolitud sotsiaalsetest ja keskkonnatagajärgedest. Nii oli Kahhovka veehoidla rajamine üks osa stalinlikust looduse ümberkujundamise suurejoonelisest plaanist ja täitis soovi olla Ameerika Ühendriikidest parem. Kes soovib tutvuda NSV Liidu ministrite nõukogu vastava määrusega, leiab selle 1950. aasta 24. septembri ajalehest Harju Elu.4

Kahhovka veehoidlale planeeriti kolm strateegilist ülesannet: elektri tootmine, niisutamine ja laevandus. Algselt oli kavas võtta Põhja-Krimmi kanal kasutusse laevatamiseks ja luua ühendus Aasovi merega. Lisaks rajati Kahhovka kanal ja Dnepri-Krõvõi Rihi kanal oma niisutussüsteemidega. Veehoidlal oli ka strateegiline eesmärk – takistada tulevikus vaenlaste edasiliikumist. Ning kui nad ikkagi lähenema peaksid, siis pais õhata ja takistada sellega vägede liikumist pikaks ajaks.5 2023. aastal see plaan siis realiseeriti.

Kuna tegu oli parteile olulise rajatisega, ehitati see valmis vaid viie aastaga. Ujutati üle sadu tuhandeid hektareid maad, sealhulgas kümneid tuhandeid hektareid elurikkaid roostikke ja märg­alasid. Lisaks pühiti maa pealt ligi sada küla, kus elas mitukümmend tuhat inimest. Nende arvamust ei küsinud keegi, nad lihtsalt sunniti lahkuma. Kahhovka paisu kasutati ka nõukogude inseneeria võimsuse turustamisel, seda näidati sinna kutsutud Egiptuse delegatsioonile, kes seejärel otsustaski tellida Assuani paisu ümberehitamise just Nõukogude Liidult.5

Veehoidla hoogtöö korras ja läbimõtlematult rajamist ilmestab see, et toodetud elektriga ei olnud midagi peale hakata, piirkonnas ei olnud piisavalt tarbijaid. Seega rajati hiiglaslik puuvilla- ja paberivabrik ning uued niisutussüsteemid puuvilla kasvatamiseks. Puuvill nõuab teatavasti väga suurt veekulu, ühe tonni puuvilla kasvatamiseks kulub 10 000 tonni vett. Paraku ei elanud piirkonnas piisavalt inimesi, et kogu puuvilla tootmiseks vajalik töötsükkel saaks kaetud. Seega oli toodangu maht väike ja tehas suleti juba mõne aasta pärast. Järgmine halb üllatus oli see, et Kahhovka veehoidlast üksi ei piisanud planeeritud mahus kogu rajatud niisutuskanalite võrku toitma. Seega rajati ülesvoolu veel mõned veehoidlad (Kiievi, Kanivi, Krementšuki, Kamjanske ja Dnepri veehoidla). See süsteem tervikuna tagab põllumajanduseks sobivad tingimused mitmesajal tuhandel hektaril. Algse plaaniga ainuüksi Kahhovka rajamisel nähti ette 1,5 miljoni hektari niisutamist ja teist sama palju Krimmi veega varustamiseks.4

Kuidas veehoidla tühjeneb?

Veehoidla korraga tühjaks ei jookse, see sõltub paisu kahjustuste ulatusest, kahjustatud ala kõrgusest, maastiku reljeefist ja paljust muust. Purustatud lõigu laius Kahhovkas oli umbes 800 meetrit. Alguses oli veetaseme alanemise tempo umbes üks meeter ööpäevas, ajaga see aeglustus. Ukraina hüdroenergiafirma juhi hinnangul oli 9. juuniks Kahhovka veetase alanenud maksimumtasemest viie meetri võrra. 11. juuni seisuga oli veetase alanenud juba 7,5 meetri võrra. Seega julgelt üle poole veehoidla mahust voolas purustatud kohast välja juba esimese nädalaga.6 Kuigi teadaolevalt oli aastavahetuse 2022/23 paiku Kahhovka veehoidla veetase tavapärasest üle kahe meetri madalam, siis purustamise hetkeks oli see saavutanud maksimumkõrguse (tavapärasest u 1,5 m kõrgema), mida pole viimased 30 aastat nähtud. Valla pääsenud veekogus oli maksimaalne võimalikust – veehoidla veemaht oli sellel hetkel hinnanguliselt kuni 20 km3. Kahhovka hüdroelektrijaama direktori Oleg Paštšenko sõnul oli juuni lõpu seisuga veehoidlast välja voolanud 14,4 km3 vett ja järele jäänud u 5,5 km3.7

Milline on mõju piirkonna veega varustatusele ja põhjaveele?

Paisu purustamise mõju ulatus on määratult suur, NASA hindas üleujutusalaks esimesel nädalal umbes 420 km2.8 See on võrreldav 2,7 Tallinna territooriumiga või näiteks kahe Muhu saarega. Dnepri jõe ääres tabas üleujutus mitutkümmend linna ja sadu külasid. Seega said mõjutatud kogu allavoolu jääv ligikaudu sajakilomeetrine jõelõik ja selle ümbrus.

Kogu piirkonna põllumajandus ja elanikkonna veega varustatus jääb pikaks ajaks löögi alla. Lõuna-Ukraina, ja eriti praeguse konflikti keskpunktis Krimmi poolsaar, on oma looduslike omaduste tõttu suuresti kuiv stepiala. Piirkonnas on väiksemaid jõgesid ja mitu soolajärve, kuid see ei ole kunagi olnud ideaalne koht laialdaseks põllumajanduseks ja suure veetarbimisega linnade ehitamiseks. Selle loodusliku takistuse ületamiseks hakati koos Kahhovka veehoidlaga ehitama Põhja-Krimmi kanalit, mis toidab Krimmi poolsaare veereservuaare ja linnu.9 Umbes 85% Krimmi poolsaare elanikele kättesaadavast veest on tulnud sealt. Ennustatakse, et ilma Dnepri jõe veeta, mida piirkond nüüd ei saa ka järgmised kümme aastat, hakkab Krimmi niigi ülekasutatud põhjavee tase alanema ja merevesi üha enam põhjaveekihtidesse tungima. Seda suundumust on märgatud juba praegu, kohati ei ole kaevuvesi enam joogikõlblik.

Kahhovka veehoidla 20 km3 veemassi kadumine avaldab otsest mõju põhjavee tasemele ka veehoidla piirkonnas. Kui viimastel aastakümnetel oli tekkinud tasakaalus süsteem veehoidla ja lokaalse põhjavee taseme vahel (veehoidla toitis põhjavett), siis see muutub. Näiteks salvkaevud, mis olid kaevatud pärast paisu rajamist, jäävad kuivale ja veetase alaneb ka puurkaevudes. Sama toimus Eestis väikses ulatuses Sindi veehoidla tühjendamise tagajärjel.10 Milline saab olema mõju piirkonnale tervikuna, seda näitab aeg. Juba praegu on veehoidla lähedal asunud küladest teatatud puurkaevudes veetaseme alanemisest kuni 15 cm ööpäevas. Mitmel pool on veevarustus katkenud.11

Milline on mõju vee kvaliteedile ja ökosüsteemile?

On hinnatud, et vette sattus vähemalt 600–800 tonni naftat, mis triivis Dnepri jõkke ja seal edasi Musta merre. Hersoni piirkonnas kirjeldati õlilaike tulvavee pinnal juba esimestel päevadel. Juurde peab arvestama veepuhastitest, septikutest, kas või käimlatest kaasa uhutav bioloogiline saaste, hukkunud loomade ja lindude korjused, prügilatest pärit saaste jne. See kokteil, mis Musta mere poole liigub, ei muutu tee peal kindlasti puhtamaks, vaid aina kogub reostust. Veega on kaasa läinud ka suures koguses miine ja laskemoona.

Kahhovka tühjenemisega kaasnes kalade, karpide ja teiste veeorganismide hulgaline suremus ja ulatuslik elupaikade hävimine.12, 13 Mõju on kahetine, kiire veetaseme alanemisega suudab kaasa liikuda ainult osa elusolendeid. Kuivanud veehoidla põhi on täis surnud kalu. Teiseks hävitas tulvavesi teele jäänud linnupesi ja uputas teisi olendeid. Veega kaasa läinud mageveeorganismid kanti Musta merre, kus soolases vees ellujäämine ei ole paljudel juhtudel mõeldav. Tulvaveega kaasa tulnud reostus, hõljum ja tavapärasest suurem kogus magedat vett on omakorda laastava mõjuga Musta mere ökosüsteemile, kuigi sel puhul saab prognoosida pigem lokaalset mõju suhteliselt vähe avamerele avatud lahes, kuhu Dnepr suubub.

Peale kirjeldatu on üheks märkimis­väärseks keskkonnamõjuks ka aasta­kümnetega paisu taha kogunenud setete uhtumine allavoolu. Seal on akumuleerunud toitaineid ja saasteaineid, mis nüüd korraga suures koguses vabanesid. Palju sellest materjalist settib ilmselt üleujutusalal põldudele ja tänavatele, kuid kindlasti jõuab ka Musta merre. On pakutud, et tulvavesi kannab edasi ka veehoidla settesse ladestunud Tšornobõli tuumakatastroofist tekkinud radioaktiivset saastet.12 Kõik need on oletused, sest eelnevad uuringud nii veekvaliteedi kui setete koostise kohta puuduvad.

Milline on mõju toiduga varustatusele?

Kahhovka oli ühe Euroopa suurima niisutussüsteemi osa. Sealt tuleb nisu, mais, päevalille- ja sojasaadused, puu- ja köögivili.14 Ukraina Pravda andmetel muutus kasutuskõlbmatuks vähemalt 30 niisutussüsteemi, millega oli kaetud 584 000 hektarit põllumaad. Veeta on jäänud 94% Hersoni, 74% Zaporižžja ja 30% Dnipropetrovski niisutussüsteemidest. 2021. aastal saadi sellelt alalt 4 miljonit tonni vilja ja muid põllumajandussaadusi koguväärtusega 1,5 miljardit dollarit. Ukraina põllumajanduskoja hinnangul saab Kahhovka paisu purustamise tõttu prognoosida Ukraina teraviljaekspordi vähenemist 10–15%. Ukraina on maailmas suuruselt viies teravilja eksportöör, seega on mõju globaalne. Otseselt on üleujutusest kahjustatud vähemalt 20 000 ha põllumaad.

Taimekasvatus pole ainuke löök rahva toiduga varustatusele, Ukraina põllumajandusministeeriumi hinnangul on Kahhovka tühjaksjooksmise hinnaks ka 95 000 tonni kala kadumine toidulaualt.12 Kui tõepärased kõik need arvud on, ei tea ilmselt keegi. Pigem võib tegelik mõju olla algselt prognoositust väiksem.

Milline on mõju energiasüsteemile?

Kahhovka hüdroelektrijaam tootis aastas elektrit kuni 1,4 teravatti,14 varustades sellega tuhandeid peresid ja tagades energiasüsteemi stabiilsuse ja paindlikkuse. Kogu Ukraina elektribilansist on see pelgalt 0,7%.15 Seega on tähtsus lokaalne ja see on suhteliselt kergesti asendatav. Tervikuna on hüdroenergia osakaal Ukraina energiabilansis 9–10%, pea pool kogu elektrist tuleb tuumaenergiast. Ka sellesse jättis paisu purustamine oma jälje, juba 8. juunil seisati Zaporižžja tuumajaam. Kuigi otsest kohest ohtu tuumajaama jahutusele Kahhovka paisu purustamine kaasa ei toonud, on risk veevarustuse häirete tõttu olemas. Seega viidi tuumajaam ooterežiimile, milles ta käimasoleva sõja loodetavasti üle elab.

Kas mõjud on pöördumatud?

Vastus sellele küsimusele sõltub vaadeldavast ajaskaalast. Kahhovka veehoidla rajati ligi 70 aastat tagasi. Selle ajaga on piirkonna veestik, nii pinna- kui põhjavesi, saavutanud uue tasakaaluseisundi. Ökosüsteem on kohanenud, kadunud elupaikade piirid on nihkunud, saavutatud on uus tasakaal. Piirkonnas elab rohkem neid inimesi, kellele veehoidla on alati olemas olnud kogu nende eluea vältel, kui neid, kes selgelt mäletavad elu enne seda. Seega oli hiigelsuur tehisjärv saanud tegelikkuse osaks. Unustatud on sajad kadunud külad ja ümberasustatud kümned tuhanded inimesed, hävinud märgalad ja vaesunud ökosüsteemid. Viimatiste põlvkondade vaates on just nüüd kogu nende elu peapeale pööratud, varem akna taga loksunud lained on kadunud silmapiiri taha. Kui küsida praeguste 80-90aastaste käest, siis võib vastus olla, et taastumas on varasem elukorraldus.

Ukraina rahandusministeerium on hinnanud,16 et paisu taastamine endisel kujul läheb maksma vähemalt miljard dollarit ja võtab vähemalt viis aastat. Millal ehitamiseni üldse jõutakse, on eraldi küsimus. Saame rääkida ilmselt viie kuni kümne aasta pikkusest perioodist ilma Kahhovka paisuta. Hea võimalus aeg maha võtta ja sügavalt kaaluda, kas sellisel kujul taastamisel on üldse mõtet. Samal ajal teeb Kahhovka hüdroelektrijaama hallanud ettevõte juba ettevalmistusi paisu taastamiseks endisel kujul, pidades Maailmapangaga rahastus­läbirääkimisi ja planeerides esmalt rajada ajutine pais veetaseme tõstmiseks.7

Selle asemel võiksid nad kõigepealt vaadata ajalukku ja seejärel endalt küsida, kas sellise mastaabiga rajatis on tänapäeval üldse mõistlik. Veehoidla arvelt on saadud tagasi põllumaad, tasapisi hakkaksid taastuma ka jõeäärsed märgalad. Prognoosida saab virgutavat mõju elurikkusele ja vee kvaliteedile, seda eriti jõe suudmes. Sellises mahus Dnepri vee kinni hoidmine on olnud väga suure mõjuga. Arvutuste järgi peaks aastas Dneprist Musta merre jõudma 63–67 miljardit kuupmeetrit vett, aga jõuab poole vähem, 35–38 miljardit kuupmeetrit.17 Jõe suudmeala ökosüsteemid on degradeerunud. Tugevalt on kannatanud jõe veekvaliteet ja kogu piirkonna põhjavee kvaliteet, sest Kahhovka veehoidla toidab seda, ning mitte kõige puhtama veega. Dnepri kalastik on viimastel aastakümnetel tugevalt vaesunud ega näita taastumise märke.

Ühe suure veehoidla asemel tasub kaaluda hoopis mitme väiksema rajamist. See hajutaks keskkonnamõju, lubaks luua ja alles jätta sobivaid elupaiku ning äkki isegi taastada endisel kohal mõned külad või linnad. Piirkonna ökosüsteemid ja sotsiaalsed olud saaks stabiliseeruda kusagil kahe äärmuse – veehoidla täielik puudumine ning varasem hiidveekogu – vahel. Hästi planeerides oleks veehulk piisav niisutussüsteemide vähemalt osaliselt töös hoidmiseks. Sellises looduslikult kuivas, väheste sademete, kuid suure aurumisega piirkonnas on pideva kastmise tagajärjeks muldade degradeerumine ja üha kuhjuvad soolad. Vesi aurab ära, aga veega kaasa tulnud kraam jääb alles. Mõnes piirkonnas annab see juba tunda. Piirkonna põllumajandustegevus tervikuna vajaks ümbermõtestamist, mida üldse saab ja tasub seal kasvatada, et see saaks ka pikas perspektiivis jätkuda. 2010. aastal tehtigi tookordsel ümarlaual ettepanek viivitamatult midagi ette võtta ja esimese meetmena pakuti jagada Kahhovka veehoidla kaheks, seejuures alandada allavoolu jääva madalama osa veetaset 8-9 meetri võrra.17 Eeldused mitme väiksema veehoidla rajamiseks on head. Nii oleks tagatud Dnepri laevatatavus, vajaduse korral saaks toota piirkonnale piisavas koguses hüdroenergiat, tagada Zaporižžja tuumajaamale jahutusvesi, niisutada piirkonna põlde ja anda ökosüsteemidele võimalus vähemalt osaliseks taastumiseks.15

Jaanus Terasmaa on Tallinna ülikooli ökoloogia keskuse ökohüdroloogia professor.

1 Haleh Hatami , Peter H. Gleick, Chronology of Conflict over Water in the Legends, Myths, and History of the Ancient Middle East. In „Water, war, and peace in the Middle East“. – Environment 1994, 36(3). Washington, Heldref Publications.

2 https://www.worldwater.org/conflict/map

3 Egert Vandel, Tiit Vaasma, Marko Vainu, Jaanus Terasmaa, Eesti väikejärvede batümeetria alased tööd ökoloogia keskuses 2022.

Jaanus Terasmaa, Laimi Truus, Are Kont, (toim.), 30 aastat keskkonnaökoloogiat. Ökoloogia keskus 1992-2022, lk 135−150. Tallinna Ülikooli Ökoloogia Keskuse Publikatsioonid XIII. Tallinna Ülikool 2022.

4 NSV Liidu Ministrite Nõukogus. Dnepri jõele Kahhovka hüdroelektrijaama, Lõuna-Ukraina kanali ja Põhja-Krimmi kanali ehitamisest ning Ukraina lõunarajoonide ja Krimmi põhjarajoonide maade niisutamisest. – Harju Elu 23. IX 1950.

5 Іван Савчук, Каховське водосховище. Остання велика будова комунізму в Україні. – localhistory.org.ua 21. X 2022.

6 Burç Eruygur , Ukraine says water level at Kakhovka Reservoir at ‘dead’ point ‘We can no longer withdraw water for settlements and for the Zaporizhzhia Nuclear Power Plant,’ says head of Ukraine’s hydropower company. – www.aa.com.tr 9. VI 2023.

7 Пресслужба Укргідроенерго, Директор Каховської Гес Олег Пащенко: „Ми відбудуємо станцію після теракту“. – uhe.gov.ua 30. VI 2023.

8 Megan Zaroda, Navigating The Kakhovka Dam Collapse: NASA Harvest Consortium Assesses Agriculture Impacts With Satellite Imagery. – www.planet.com 12. VI 2023.

9 Suurehitus Dnepril. – Stahhaanovlik Töö. EKP Kiviõli Rajoonikomitee ja Kiviõli Rajooni TSN häälekandja 21. VIII 1951.

10 Sarah Adamson, Sindi paisu lammutustööd jätavad mitu majapidamist veeta. – Delfi 30. VII 2019.

11 Российские оккупанты заявили, что через 30-40 дней питьевая вода в скважинах Каховки на Херсонщине может полностью исчезнуть. – investigator.org.ua 2. VII 2023.

12 Rait Piir, Ukraina teadlane: Kahhovka üleujutus võib laiali kanda Tšornobõli saastet. – ERR 9. VI 2023.

13 Chris Baraniuk, The Kakhovka Dam Collapse Is an Ecological Disaster. – www.wired.com 8. VI 2023.

14 Igor Kossov, What are the consequences of the Kakhovka dam’s demolition? – kyivindependent.com 6. VI 2023.

15 Agatha Gorski, Kakhovka dam destruction disrupts water, power supply but offers sustainable reset. – kyivindependent.com 2. VI 2023.

16 Юлія Свириденко, Підрив Каховської ГЕС загрожує катастрофічними наслідками для всього світу. – www.me.gov.ua 6. VI 2023.

17 Григорій Михайлович Романенко, Каховська ГЕС – екологічна катастрофа для нижнього Подніпров’я. Каховська ГЕС-2 – посилення та консервація негативів. – www.eco.ks.ua

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht