Populism

Populismi johtub praegusest kommunikatsiooniolukorrast enesest. See on strukturaalne.

MARGUS OTT

Populismi tõusule on otsitud mitmesuguseid seletusi: majanduslikud põhjused seoses sellega, et kasvab ebavõrdsus (sugude, piirkondade, ühiskonnaklasside, rahvuste vahel) ja laiade rahvahulkade elatustase langeb, stagneerub või prekariseerub; sotsiokultuurilised põhjused seoses sellega, et traditsiooniliselt privilegeeritud gruppides (n-ö vehmades, valgetes eesti heteromeestes) tekitab ängistust „traditsioonilise korra“ (s.t see, kus nad olid eelisseisundis) lagunemine; rassism või üldisemalt heterofoobia (teiseviha, teistsugusepelg); kurjade jõudude sekkumine (Putin, Finkelstein, Soros, Cambridge Analytica jne). Ilmselt kõik need sisulised põhjused mängivad oma rolli, aga peamine põhjus ja mootor peitub mujal.

Selleks on minu hinnangul lihtlabaselt tänapäeva infotehnoloogia või, täpsemini, infotehnoloogia vastasmõjus muude ühiskondlike struktuuride ja institutsioonidega, mis olid loodud varasema infoolukorra tingimustes ega ole uue tehnoloogiaga (veel) kohanenud. Praegune infoliikumise vorm määrab paljuski info sisu.

Praegune lävimisolukord

Toon praeguses infovahetamise olukorras välja neli aspekti: kiirus, detsentraliseeritus, spetsiifilisus, afektiivsus.

1) Info levib kiiremini ja laiemalt kui kunagi varem. USA sisepoliitikat puudutav meem on hetkega üle kogu maailma.

2) Info on detsentraliseeritum kui kunagi varem (vähemasti nii suurel skaalal): internetis ehk võrguvahenduses pole üksik sõlmpunkt pelgalt passiivne info tarbija nagu paberlehe või televisiooni puhul, vaid ka info tootja.

3) Info on suunatum ja spetsiifilisem kui kunagi varem. XX sajandi hädad johtusid suuresti sellest, et arenes edasi massikommunikatsioon, eeskätt raadio, millega sai edasi anda ka häält, mis on kehastunum, afektiivsem kui kirjasõna.1 Selle abil loodi seni olematuid inimmasse, kus levitati afekte ennekuulmatu kiiruse ja ulatusega. See aga – nagu ka televisioon – tundub praegu vaadates suhteliselt nüri tööriistana: see on suunatud hästi avarale auditooriumile ja annab neile ühesugust sisu, lootes neid selle sisu järgi painutada. Paljud painduvadki, aga hulk ressurssi jääb kasutamata, ja pealegi on info tarbijad siin passiivsed, mis tähendab, et nad ei pruugi olla seesmiselt angažeeritud, ning massikommunikatsiooni ähvardab võõrandumine. Kas keegi iial luges Rahva Hääle avakülgedel trükitud NLKP keskkomitee peasekretäri täismahus kõnet? Sellist ühist või standardset või ametlikku inforuumi enam ei ole, või kui on, siis tema osatähtsus on tublisti kahanenud. Igaüks elab oma inforuumis, näeb Facebookis, Amazonis, Taobaos ja Google’is personaliseeritud infovoogu. Kuna infotootmine ja ka võltsimine on samas nii lihtne, siis võivad sama koha elanikud elada täiesti erinevates, segregeeritud inforuumides ning isegi kui neis ruumes on samu sündmusi, siis kodanike arusaam nendest võib olla täiesti vastandlik.2

4) Afektid. Tehes inimesed aktiivseteks infoloojateks ning võimendades nende personaliseeritud fiidi (News Feed), s.o sümboolset igapäevast leiba, on inimene afektiivselt rohkem kaasa haaratud, angažeeritud. Ja kuna info saab levida kiiresti, siis saab selle kergesti pöörata ringi: levitada infot, mis levib kiiresti (veel kiiremini). Seda saab kõige paremini tekitada afektiivselt laetud meemidega. Postitad mõne sellise Facebooki ja saad kiirrahulduse (instant gratification) meeldimiste, jagamiste, kommentaaridega. See on adiktiivne ja põhjendatav hormoonidega (FB, Instagram, Wechat jms on tavainimese heroiin). Kõige kiiremaid reaktsioone tekitavad hirm ja viha. Ürgajal olid need tarvilikud igapäevases ellujäämises – võitle või põgene – ja nõudsid kohe reaktsiooni. Muud afektid (kurbus, jälestus, rõõm) on ka olulised, aga nende ajalisus saab olla aeglasem, nendega pole nii pakiline kui hirmu tiivul tiigri eest ärajooksmisega.

Andres Koort. Murmur, Murmur 11, Murmur 33. Segatehnika, 2017.

Populismi levik tulenebki sellisest kiirest, detsentraliseeritud, täpselt sihitud segregeeruvast afektiivsest infovahetusest. Ja domineerivad just kiirafektid, millega tegelevad aju n-ö primitiivsemad osad, kuna peenem infotöötlus nõuaks rohkem aega ja rahu. Muidugi mängivad oma rolli ka alguses mainitud lisategurid, mis loovad soodsat pinnast, aga peamiselt levib populism lihtsalt seepärast, et see vastab meie lävimisviisile. Äärmuslus on rohkem Mark Zuckerbergi kui Ronald Reagani või Hugo Cháveze nägu.

Volatiilsus ja lühinägelikkus

Häda ühiskonnale tuleneb sellest, et selline lävimine muudab ühiskonna volatiilsemaks ja lühinägelikumaks. Volatiilsus, heitlikkus oligi üks tegureid, mis sai saatuslikuks Vana-Kreeka demokraatiatele. Kerge oli tekkima rahvajuht, kes ässitab rahvahulka eliidi vastu ning kes demokraatiat kukutades hakkas türanniks. Sestap on tänapäeva demokraatias antiiksega võrreldes rohkem stabiliseerivaid ja aeglustavaid mehhanisme: mitte otse-, vaid esindusdemokraatia, rahvaesindajate sõltumatus valijatest, suhteliselt pikk aeg (Eestis neli aastat) ümbermängimise vahel valimistel jm. Nendest mehhanismidest aga uues majandus-infoolukorras ei pruugi piisata.

Volatiilne rahvamass võib jällegi ajendada lühinägelikku riigijuhtimise praktikat. See on probleem olnud juba sestpeale, kui ärihalduse mudelid kanti üle poliitikasse, nii et poliitiline kampaania sai põhimõtteliselt täpselt samasuguseks kui mis tahes turunduskampaania; kui riigijuhtimise horisondiks sai valimistsükkel (samal ajal kui paljud teemad vajavad pikemat perspektiivi, nt demograafia ja eriti keskkonnateemad); kui muutub võimatuks langetada ebapopulaarseid, aga pikas perspektiivis kasulikke otsuseid jne. Nüüd on see läinud äärmusse: populistlikus poliitikas seos faktide ja tõsieluga sageli lõdveneb ja pakutakse lausa deliirseid ühiselu korraldamise ettepanekuid. Selle deliiriumi kohta on leiutatud koguni omaette sõna, „libafaktid“. Libafaktid pole faktid, vaid seigad deliirses mõistuses, mis liigub peaasjalikult kiirafektides.

Aeglustus

Ses mõttes ei tähenda populism tingimata rahva (populus’e) jaoks kokkuvõttes ja pikas perspektiivis kasulike ja vajalike otsuste tegemist ja poliitikate juurutamist, vaid sageli otse vastupidi: lobigrupp teeb rahvale turunduskampaania ning pakub ka rahvasaadikutele meelehead ning elanikkonnale kahjulik otsus võetaksegi vastu. Kui kõik käib kiirafektide peal, siis on rahvast kerge manipuleerida, kuna puudub järelemõtlemisruum.

Demokraatia ja hästi toimiva ühiskonna (ja tegelikult kogu inimkonna) säilimise huvides on seetõttu luua aeglustust.3 Maailm, ühiskond, majandus on nii keerukad, et lihtsatele kiirreaktsioonidele, kõhutundele tuginedes teeme halbu valikuid (mis keskkonna osas võivad meile ka liigina saatuslikuks saada). On vaja aeglustust, et saaksid esile tulla ja mõju avaldada nähtuste mitmekesisus ja keerukus.

Ühest küljest on vaja angažeerida afekte, mis mobiliseeriksid inimesi vastu seisma nondele alguses mainitud teguritele, mis afekte kiirendavad ja kuumutavad (nt vastuseis ebavõrdsuse liiga suureks kärisemisele, mis viib muidu vältimatult pingete ja konfliktideni; „maksud, millega saaks koolitada ja ravida su lapsi, kanditi Panamasse ja hr X ostis selle eest luksusjahi“). Ja mis puudutab keskkonda, siis siin on populism ja afektid hädavajalikud, et me mõistaksime olukorra tõsidust, ärkaksime tardumusest ja loidusest (nt Greta Thunberg, kes ütleb, et seoses kliimamuutusega tahab ta tekitada paanikat), taipaksime seda kurbust, millega inimkond iga päev afekteerib loendamatuid teisi olendeid.

Teisest küljest on vaja suunata jõupingutused aeglustusmehhanismide välmimisele. Ma ei oska öelda, millised need täpselt olla võiksid; alustuseks võiks näiteks olla hea põhiseaduse §124 rakendamine, mis jahutaks mõningaid kõige kuumemaid ja riiakamaid afekte. Võib-olla võiksid need aeglustused olla seotud ka mingi tegevuslikkusega, näiteks nagu „Teeme ära“ on üks vooruslik viis astuda korraks maha tootmise ja reostamise rattalt ning vahepeal kasida selle tagajärgi.5

Populism on strukturaalne

Kokku võttes, populismi puhul ei tule niivõrd pead murda selle üle, mis on valesti tehtud, et äärmuslikud jõud on populaarseks saanud, vaid mõista, et see johtub praegusest kommunikatsiooni olukorrast enesest. See on strukturaalne. Kõigi Valgamaa ja Narva elanike sissetulekute suurendamine 500 euro võrra ei kaotaks populismi ega äärmuslust (kuigi võiks ehk muuta inimesi sellele vähem altiks). Ja kindlasti ei tule äärmuslust lepitada. Näiteks arvates, et „Eesti pole veel homoabieludeks valmis“ ja et „ootame veel mõned aastad“; „eestlastele ei meeldi migrandid, seepärast hoiame piirid kinni“ jne. Sellega homo- ja ksenofoobiat mitte ei vähendata, vaid tugevdatakse. Kui pidada rahulikku ja argumenteeritud debatti, siis on ülekaalukad argumendid homoabielude kasuks6 ning samuti saab faktidele tuginedes näidata, kuidas Ukraina tööjõud on Eesti majandusele kasulik või kuidas see on maast leitud raha, kui Eestisse tuleb elama inimesi, kes on juba täiskasvanud ja kelle 18aastaseni üleskasvatamise kulud on kandnud mõni teine riik (see, et riikidevaheline majanduslik ja turvalisuse ebavõrdsus võiks olla väiksem, on veel omaette teema).

Ilmselt tekitasid need näited mõnes lugejas kiirafekte. Aga oot! Võtame aja maha ja räägime sellest sisuliselt! Räägime, milline on ühiskond oma keerukuses ning millist ühiskondlikku ja looduslikku keskkonda me soovime endale ja ligimestele. Olulisem kui üksmeelele jõudmine on siin vestlus ise, mis hõlmaks ka teise kuulamist.7 Ja lõpuks, kui selline vestlus on liiga raske, siis äkki me sellegipoolest saame üheskoos midagi teha. Talgutel või haabjaehitusel võib selguda, et „nendel“ on samuti pea ja kere, võib-olla neilegi meeldib male ja matkamine nagu sulle. Äkki olete infosegregatsioonist hoolimata isegi lugenud sama raamatut või vaadanud sama filmi. Või näinud sama helmikat, kuulnud sama lõokest. Ärge nõustuge teineteisega, aga vaadake, nuusutage, kuulatage, sepistage.

Hõimkondlikke kiirafekte mahendades ja aeglustustsoone tekitades saaksid välja tulla inimeste individuaalsem eripära ja võimed ning seeläbi oleks ühiskond sidusam, rõõmsam ja ka majanduslikult edukam.

1 Muutused infotehnoloogias on alati tekitanud ühiskondlikke mullistusi, vrd ka näiteks trükikunsti kasutuselevõtt Euroopas, millele järgnes reformatsioon ja erakordselt verised ususõjad.

2 Vt „Infomullid ja laastustsükkel“, Margus Oti teoses „Poliitilised esseed. Väekirjad 4“, Tallinn, EKSA, lk 143–146, vrd Margus Ott, Mis nüüd saab? – Sirp 18. XI 2016.

3 Margus Ott, Aeglustustsoonides sünnib sügavusemõõde. – Müürileht 17. I 2018.

4 Eesti Vabariigi põhiseaduse §12: „Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.“

5 Vt „Talgud ja vaaraod“, Margus Oti teoses „Poliitilised esseed. Väekirjad 4“, Tallinn: EKSA, 2017, lk 93–100, vrd Margus Ott, Talgud ja vaaraod – 5. VIII 2011.

6 Vt „Kuidas tugevdada perekonda ja hoida traditsiooni“ Margus Oti teoses „Poliitilised esseed. Väekirjad 4“, Tallinn: EKSA, 2017, lk 293–318.

7 Vrd Aare Pilv: „probleemi erinevaid aspekte tähtsustavad inimesed ei saa enam omavahel räägitud“, vt Nüansimeele kriis. – Postimees, 17. I 2016 ja Tarmo Jüristo, Teadmatu, rumal ja pahatahtlik ehk eksimise eeldustest. – ERR, 21. XII 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht