Minu Läänemeri

Läänemeri on noor, pidevalt muutuv ja arenev elukeskkond ja inimene on Läänemere ökosüsteemi üks osa.

RANDEL KREITSBERG

Ma olen Pärnu poiss. Meri oli osaks mu identiteedist ja teadvusest, isegi kui iga vaba hetke mere kaldail ei veetnud. Mäletan, kuidas üliõpilasaastateks Tartusse kolides imestasin, kuidas siin ilma õhuta katlas elada on võimalik. Pärnus on mereõhk.

Tartuga harjununa ja seda armastama hakanud, avastasin, et kogu Eesti on üks paras mereäärne kant. Ei pea kõik mere- ja maadeuurijad admiral Bellingshauseni eeskujul tingimata Saaremaalt pärinema – nii meenub iga kord, kui Hellenurme mõisast (Alexander von Middendorffi elu- ja surmakohast) jalgratta või autoga mööda sõidan.

Tugevalt liigendunud rannikuga Läänemeri on mitte vaid rannikul asuva inimasustuse, vaid kohati lausa Valgevene, Ukraina ja Slovakkiani ulatuvate maa-alade ja seal elavatest inimestest mõjutatud.

Väike ja kinnine

Läänemerd peetakse üheks maailma reostunuimaks mereks, mis tundub esmapilgul uskumatu – eriti inimesele, kes on näinud Põhjamere nafta­maardlaid, Hamburgi kaubasadamaid või Kagu-Aasia prügistatud merelahtesid. Sellele on kaks selgitust. Esiteks, reostusest rääkides pannakse ühte patta nii laevaliikluse, linnade olmeheitvee ja tööstuse reostus kui ka põllumajandusest pärinev toitainekoormus. Kui esimesed on seotud konkreetsete toksiliste ainetega, siis toitained iseenesest midagi mürgist pole ja mõjutavad keskkonda kaudsete protsessidega. Siiski aitavad liigsete toitainete tekitatud hapnikupuudus, veeõitsengud jm stressorid tugevalt võimendada toksilistest ainetest ja allikatest pärinevate mürkide mõju. Teiseks, Läänemeri on kinnine meri ja siinset veekogumit korra mõjutanud ained ja probleemid on visad taanduma. Nii võib tänapäevalgi Läänemere põhjasetetest leida märke putukamürgi DDT kasutamisest, hoolimata sellest, et aine ise on siin kallastel juba aastakümneid keelustatud.

Kemikaalikokteili sees elavad Läänemeres ujuvad kalad, kuid elab ka inimene. Nii tekib õigustatud küsimus: kas peame muretsema?

Mäletan, kuidas kümmekond aastat tagasi olin Salme-nimelise uurimislaevaga keset Soome lahte. Filmisime Eesti Televisiooni võttegrupiga „Osooni“ saate jaoks seda, kuidas Nord Streami esimest gaasijuhet ehitati. Mereteadlane Urmas Lips selgitas tookord laeval, et nende mõõteriistade andmetel levivad gaasijuhtme ehitamisel tekkivad setted kümnete kilomeetrite kaugusele – Läänemeri on väga väike meri ja ühe naabri tegevus mõjutab otseselt teisi.

Mõni aasta hiljem purjelaevaga Läänemerd ületades tundus see meri juba tüki maad suurem. Paarimeetriste lainete ja lähenevate tormituultega pimedal ööl Bornholmi ja Ölandi vahel merd kündes ei olnud mustal pimedusel otsa ega äärt. Sealjuures isegi lohutas teadmine, et igal ajahetkel seilab Läänemerel üle 2000 suurema reisi- ja kaubalaeva, millest valdav enamik laseb oma reovee ilma puhastamata merre. Lohutav oli ahtrist näha, kuidas lähenev tuledes „monstrum“ radaril purjejahti kohates kõrvale „reastus“, 15sõlmelise kiirusega paari miili kaugusel möödus ning hiljem meie vööritulede ette tagasi tuli. Tallinna Sadam avas esimese Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) nõuetele vastava reovee vastuvõtupunkti 2016. aastal ja alles 2021. aasta juuni on ametlik tähtaeg, mil reisi- ja kruiisilaevad enam reovett töötlemata kujul merre lasta ei tohi.

Vee-elukate tervisekontroll

Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon (HELCOM) tegeleb Läänemere keskkonna seisundi hindamisega pidevalt ning haldab rikkalikku andmebaasi raskmetallide sisaldusest ebaseadusliku õlireostuseni. Mina uurisin oma magistritöö raames Nõva ja Keibu lahel 2006. aastal toimunud naftareostuse pikaajalisi mõjusid. Isegi tookordse suhteliselt väikese reostuse, 40 tonni raske kütteõli mõju oli setetesse mattununa ja kalu mõjutavana nähtav tervelt poolteist aastat pärast reostuse teket. Kuna suurem osa klassikalisest naftareostusest (kütused, õlid, toornafta) on elusorganismide keemiliste reaktsioonide abil „töödeldav“ ja kehast väljutatav, siis on võimalik maksa tööd kala keha puhastamisel mõõta ja näha, kui suures toksikoloogilises stressis mingil hetkel selles keskkonnas elav kala on. Nii nagu inimesed on evolutsiooni käigus kohastunud alkoholiga ja meil on ensüümid alkoholi mõju vähendamiseks, samamoodi on ka kalade ja naftaga. Inimene ja kala ei ole nii väga erinevad. Tõsi, nii nagu alkoholism põhjustab maksakahjustusi ja hulga teisi tervisehädasid, siis samamoodi on kaladel nafta ja kütteõlidega. Krooniline mõju võib viia suurte muutusteni ökosüsteemis.

Mulle meeldib mõelda, et olen justkui kalatohter, kes vee-elukatele tervisekontrolli teeb. Kui inimene läheb arsti juurde, siis ei uurita, kui palju kahjulikke aineid tema kehas on, vaid seda, kas inimene on terve. Samamoodi teen mina kaladega. Keskkonnas ja Läänemeres on kümneid tuhandeid toksilisi aineid ning ka inimene puutub pelgalt tänaval jalutades kokku neist kümnete ja sadadega. See on üks osa keskkonnast ja üks stressor, millega kõik elusorganismid, amööbist inimeseni, peavad toime tulema. Sellepärast ei maksa ka väga imestada näiteks eelmisel suvel avalikkust kohutanud uudise peale, mil seiretööde käigus leiti Pärnu jõe veest 40 ravimi jääke. Vaadates apteegiriiulitel leiduvat kemikaalirohkust tuleks pigem imestada, et neid sealt nii vähe leiti.

Euroopa Liidus reguleerib kemikaale parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1907/2006, milles käsitletakse kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH-määrus). Näiteks Euroopa Kemikaaliametis (European Chemicals Agency, ECHA), kus töötatakse REACH-määruse täideviimise kallal, on praeguseks registreeritud enam kui 25 000 kemikaali. Võimatu on neid kõiki mõõta. Keskendudes elusorganismide tervisele näeme tervikut ja saame hinnata nii elustiku kui ka keskkonna tervist. Arsti juures tervisekontrollil annab inimene vere- ja uriiniproovi, tal mõõdetakse pulssi, hingamist, lihaste jõudu ja palju muud. Samamoodi saab tervist hinnata ka kaladel ja laiendada neid tervisenäitajaid ümbritsevale elukeskkonnale.

Keskendudes elusorganismide tervisele näeme tervikut ja saame hinnata nii elustiku kui ka keskkonna tervist.

Toksilised ained jagunevad eelneva jutu põhjal kaheks: need, millega on elusorganismid evolutsioonis kokku puutunud, nt nafta, ja inimtekkelised ained, mis ilmusid keskkonda mõningate aastate ja aastakümnete eest, nt dioksiinid. Nende viimaste puhul elusorganismide kaitsemehhanismid nii efektiivselt ei tööta – teinekord ei tööta üldse mitte. Sellepärast on ka dioksiinid, mitmed inimeste loodud pestitsiidid, plasti lisaained jm uue aja ained niivõrd mürgised. Toimub pidev võidujooks kemikaalide väljatöötajate-tootjate ning reguleerijate-teadlaste vahel. Paljud pikaajalise kasutamise tagajärjel tekkivad kahjulikud mõjud ilmnevad viibega (nt seesama kurikuulus DDT näide: palju kiidetud ja Nobeli auhinna saanud avastus osutus hoopis nuhtluseks), samuti pole võimalik laboris testida kõikide nende kümnete tuhandete ainete koos- ja vastastikmõjusid. Kogu selle kemikaalikokteili sees elavad nii Läänemeres ujuvad kalad, kuid elab ka inimene. Nii tekib õigustatud küsimus: kas me peaksime muretsema? Või esitame pigem mõne lihtsama küsimuse: kas Läänemere kala kõlbab süüa?

Lühike vastus on: „Jah, kõlbab küll.“ Olen ka ise oma teadustöö tegemise käigus püütud ja analüüsitud kala ülejäägid (kuna proovid võetakse peamiselt siseelunditest, siis lihakeha jääb üle) rahumeeli ära söönud ja nii nagu kinnitavad paljud teadustööd, siis on kalast saadavad kasulikud ained kahjulike ainetega võrreldes ülekaalus. Huvitav fakt: samalaadseid teadustöid on tehtud ka teistes valdkondades, nt kas linnas rattaga sõitmine on tervislik või tervist kahjustav. Antud juhul leiti samuti, et rattasõidu plussid kaaluvad miinused üles. Tõsi on, et eriti suured ja vanad kalad, nt üle 20 cm pikkused räimed, sisaldavad rohkem kahjulikke kemikaale, kui toitumissoovitused ette näevad, kuid kui võtta arvesse keskmise eestlase kala söömise aktiivsus ja kogused, siis pole muretsemiseks põhjust.

Mündi teine külg on seotud nendesamade kalade tervisega. See, et kala süüa kõlbab, ei tähenda, et ta ise terve on. Kui kalal on pidevast toksilise ainete doosist tekkinud maksa sidekoestumine, siis ei takista see kuidagi temast supi keetmist, küll on aga ohumärk, mis kirjeldab keskkonna seisundit.

Merereostus ja vähiteke

Kõik kalade haigused pole tingimata seotud veereostusega – ka kaladel on bakteriaalsed ja viiruslikud haigused nagu inimeselgi, lisaks on neil hulk parasiite, looduslikud vaenlased ja pidev olelusvõitlus. Üks kohati ootamatuna tunduv haigus, mille põhjused on peale geenide ja eluviisi ka näiteks keskkonna reostatuses, on vähk. Vähk kui rakkude kontrollimatu paljunemise haigus on sama vana kui hulkraksus ise. See tähendab, et sadu miljoneid aastaid on loomad pidanud vastamisi seisma mõnede „hulluks läinud“ rakukogumitega, mis takistavad isekalt ümbritsevate kudede ja organite tööd ning võivad lõppeda ka organismi surmaga.

Randel Kreitsberg: „Mulle meeldib mõelda, et olen justkui kalatohter, kes vee-elukatele tervisekontrolli teeb. Kui inimene läheb arsti juurde, siis ei uurita, kui palju kahjulikke aineid tema kehas on, vaid seda, kas inimene on terve.“

Randel Kreitsberg

Tartu ülikoolis töötame Tuul Sepa juhtimise all praegu selle kallal, et panna merereostus ja vähi teke ühte võrrandisse koos evolutsiooniliste kohastumustega – soovime teada saada, kas Läänemere ja Põhjamere kaladel on pika aja jooksul reostunud merevees elades tekkinud mõni eriti kaval rakusisene mehhanism organismi vähi eest kaitsmiseks.

Teada on, et tugevate stressorite mõju all elades võib isegi paarikümne põlvkonna jooksul toimuda äärmiselt kiire evolutsiooniline kohastumus. Näiteks on Läänemere avavee lestakalade alampopulatsioonid kohastunud eri piirkondadele omase veesoolsusega, nii et marjaterad ikka ujuks parasjagu põhja kohal ega mattuks setetesse. Teada on ka juhtum Ameerika Ühendriikidest, kus pisikesed kalad, fundulused, suutsid kohastuda keemiatehase reostatud jõe toksilise veega ja nii vältida maksakahjustusi, mis tavapäraselt sellises olukorras peaksid tekkima.

Oleme viimase aasta jooksul uurinud sadu Läänemere ja Põhjamere lesti: meie jõelesta (Platichthys spp.) ja Põhjameres levinud soomuslesta (Limanda sp.), kellest just viimasel on eriti tihti (kuni 30% uuritud kaladest) leitud naha- ja maksakasvajaid. Eestlasi rõõmustava infona võib öelda, et kõige vähem leidub kasvajaid just Läänemeres elavatel jõelestadel ning kõige rohkem Põhjamere soomuslestadel – neil, kes asustavad suurte Lääne-Euroopa jõgede suudmealasid ning Põhjamere arvukaid merre ehitatud nafta- ja gaasimaardlaid.

Läänemere kaladelgi jagub katsumusi, kuid sellegipoolest olen optimistlik. Keskkonnamürkide põhjustatud madalseisust on välja tulnud nii meie hülge- kui kotkaliigid. Kliimamuutustega kaasnevad uued raskused – jää puudumine. Nii lisandub eelkirjeldatud reostuse ja suletud merekeskkonna probleemidele veel kolmaski mõõde. Inimese ja looduskeskkonna vastastikmõjus toimuvaid protsesse oskavad teadlased mingil määral kirjeldada, vaevalt et ennustada – nii ei saa kindlasti öelda, et meres toimuv on teadlastele teada.

Üks ja ainus maailmameri

Mu isa oli traallaeva meremees ja mäletan, kuidas ta poisipõlves mulle ookeanilt kõikvõimalikke kuivatatud mereelukaid koju tõi. Küll oli seal merisiilikuid ja -tähtesid, kerakalu ja haihambaid, mõõkkala mõõk ja merilõvi kihvad – kaugetest maadest pärit aarded, mis tekitasid huvi selle salapärase veealuse maailma vastu. Nüüd, olles tutvunud veealuse maailmaga maailma meredes, näen, et ka niivõrd suured ja stabiilsed ökosüsteemid, õigemini ongi meil vaid üks ja ainus mereline ökosüsteem – maailmameri, on inimtegevusest haavatavad. Läänemeri on noor, pidevalt muutuv ja arenev elukeskkond ja inimene on Läänemere ökosüsteemi osa. Kui liikuda pea mageda veega Läänemere idakallastelt Taani väinade suunas, siis koos soolsuse suurenemisega muutub suuresti ka mereelustik: Läänemeres uitavad delfiinid ja haid, siia on eksinud mõõkkalugi, Taani väinade liigirikkus on aga juba Põhjamere-sarnane. Olles pea paarkümmend aastat selle mereeluga tutvust sobitanud, on alles nüüd hakanud mulle joonistuma pilt selle süsteemi komplekssusest (klišeelik, aga tõsi). Mulle need liivased, mudased, pilliroostikulised, kivised ja kaljused Läänemere kaldad istuvad – ja rohekas-kollakad-sinised-hallid lained ka, sest see on ju minu Läänemeri.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht