Kui pärand on keeruline

Keerulise pärandiga tegelemine ei seisne kõigest päritolu-uuringutes ja tagastamises. Tähtsal kohal on kogude kriitiline hindamine ja dekoloniseerimine.

JAANIKA ANDERSON, TIINA VINT

18. novembril toimuvat akadeemilise pärandi päeva tähistavad Euroopa ülikoolid aastaid, kuid sellest hoolimata on siinsed teadmised keerulise pärandi avarast teemaderingist piiratud. See ei ole mõeldud küll etteheitena avalikkusele, ennemini tuleb otsa vaadata endale, kes me puutume pärandi eri aspektidega kokku oma töös, ja möönda vähest või kasinat teavitustööd.

Viimasel ajal on mitut tüüpi pärandiga tegelevate asutuste sõnavaras tähtis termin „keeruline pärand“ (ingl difficult heritage) ja ka „tundlik pärand“ (ingl sensitive heritage). Nendega koos kasutatakse mõisteid dekoloniseerimine, repatrieerimine, päritolu-uuringud, kriitiline hindamine, ümbermõtestamine, eetikaküsimuste tõstatamine ja uudsete eksponeerimisviiside otsimine. Räägitakse ka eksponeerimisest loobumisest ning muuseumilt otsustusõiguse üleandmisest kogukondadele, kellele pärand on kuulunud, et tagada pärandit austav, kogukonna väärtustele kohane esitlemine.

Keeruline pärand ja ülikoolid

Keerulise pärandi teemad puudutavad paljude muuseumide kogusid, aga ka ülikoole ja nende kollektsioone. Ülikoolid on teadus- ja õppeasutustena sajandeid olnud teadmiste loojad, vahendajad ja ka ümberhindajad. Teaduslukku süvenedes mõistetakse, kuivõrd teadus on seotud suhtlemise ja kultuuride kokkupuutega. Teame, et teadmised ei teki tühjalt kohalt ega vaakumis, vaid selleks on vaja uudishimu, uurimismaterjali, analüüsioskust, katsetamisvõimalusi ja palju muudki, mis sõltub valdkonnast ja konkreetsest distsipliinist. Teadusuuringuteks vajaliku materjali moodustavad, kujutised, andmed, kellegi looming, kogutud kollektsioonid vms.

Näide Tartu ülikooli kirurgiakliiniku õppe-, teadus- jm eesmärgil loodud fotokogust ülikooli kliinikumis ravitud ja maailmas esinenud haigusjuhtumistest. Kogu koostati aastatel 1860–1918.

 Tartu ülikooli muuseum

Praegu ja ka edaspidi seisame silmitsi kogudega, mida ei saa käsitada üksnes kui teadustöö allikmaterjali. Tähelepanu pööratakse sellele, kuidas uurimistööks materjale koguti, säilitati ja kasutati ning mil viisil neid tänapäeval eksponeeritakse. Materiaalse ja mittemateriaalse pärandi puhul otsitakse järjekindlalt võimalusi eri teadusharude keerulise pärandi teadvustamiseks, dekoloniseerimiseks ja sellega ringikäimiseks. Millisel hulgal ja missugust keerulist ja tundlikku materjali ülikoolide kogudes leidub, sõltub suuresti ülikooli vanusest ning mis riigis tegutsetakse.

Paljud ülikoolid on asutatud valgustusajastul ja nende juurde on kas loodud või teadustöö tulemusena moodustunud kollektsioonid. Nende kogude tõttu osalevad ülikoolid oma muuseumide pärandiga ebamugavates aruteludes. Edinburghi ülikooli teaduskogude juhataja Daryl Green ütles hiljuti vanu ülikoole koondaval Coimbra grupi1 pärandiga tegeleva töörühma kohtumisel, et ülikoolide kollektsioonid on kui kriitiline peegel, millesse peab vaatama. Kollektsioonid on materiaalsed tõendid, mis sunnivad omanikku kaevuma arhiividesse ning tegema kriitilist uurimistööd artefaktide ja looduslike objektide päritolu, kogumisviisi ja kasutamise kohta. Nii võidakse mõnigi kogu kohta käiv arvamus ja teguviis ümber hinnata ja seda väljendatakse kogu tõlgendamise, eksponeerimisviiside ja valikute kaudu, aga võimaluse korral ka suhtluses pärandiga ühendatutega.

Kõige selle juures ei tohi unustada, et ülikoolid ja muuseumid on küll probleemsete esemete hoiukoht, kuid eelkõige haridus- ja teadustööpaik. Ajalooliste kogude uurimisvõimalused on ääretult avardunud tänu uutele tehnoloogiatele ja meetoditele ning kiiresti muutuvatele mõtteviisidele. Paljud materjalid alles ootavad kriitilist käsitlust, kuna hulk teadmisi on võrsunud sotsiaalsetest ja poliitilistest võimusuhetest. Kriitiline käsitlus süvendab arusaama materjali päritolust ja väärtuslikkusest, kuid kokkuvõttes on ühiskonnale kasulik loobuda koloniaalsest mõtteviisist ning inimeste rühmitamisest väärtusrühmadesse.

Keeruline pärand ja Eesti

Tartu ülikooli muuseum püüab vanema pärandi keerukusega rinda pista Kumu kunstimuuseumi ja Eesti kunstiakadeemiaga koostöös valminud ja Tartu ülikooli muuseumis eksponeeritud näitusel „Kunst või teadus“. See käsitleb teaduspilte ja visuaalkultuuri tähtsust ning olemust teaduse kujundamisel ja vahendamisel, kuid ka teadmiste loomisel ning kontrollimisel. Kuigi nüüd on eetikal teadusuuringutes tähtis koht, on täiesti omaette teema praegu uurimisaluste infokogumite peatne lisandumine pärandi hulka. See on keerulise pärandi diskussioonis veel vähe tähelepanu leidnud, kuid vajadus selle järele kasvab.

Ajalugu kirjutab tavaliselt võitja ja enamasti oma vaatenurgast. Praegu tõstavad häält ka vähemused ja kaotajad ning endisi võitjaid tabavad süüdistused ja süümepiinad. Eetikaprofessor Margit Sutrop märkis kevadel Kumu kunstimuuseumis näituse „Kunst või teadus“ lõpuürituse vestlusringis,2 et eetikabuum on maailmas laialt levinud. Üheks põhjuseks võib pidada, et ollakse teadlikumad oma õigustest. Elame globaalses külas, kus väärtused põrkuvad, toimub aktiivne liikumine ja seejuures paratamatult ka kultuuride kokkupõrge. Kasvanud on üldine teadlikkus inimõigustest, kultuurilisest enesemääratlemisest ning julgus ja tahe enda eest seista. Selles olukorras tundlik pärand pigem lahutab kui ühendab inimesi – üks rühm ei aktsepteeri teise versiooni, minevikus tekitatud traumad ei parane ja probleemid kerkivad uuesti päevakorda. Kriitilisest hindamisest ja uuest mõtestamisest alguse saanud päritolu-uuringud, dekoloniseerimise ja tagastamisprotsessid ning nende aluseks olevad eetilised jm kaalutlused annavad uusi teadmisi ja arusaamu.

Kuna meedias kajastatakse aeg-ajalt objektide päritoluriikidele tagastamist, siis ollakse neist küsimustest rohkem teadlikud. Nii repatrieerimine, kultuuriobjekti tagastamine rahvusriigile kui ka restitutsioon, kultuuriobjekti tagastamine üksikisikule või rühmale, vajavad päritolu-uuringuid ja endise omaniku soovi neid tagasi saada. Samasuguseid protseduure tuleb järgida ka annetusi ja kingitusi vastu võttes vältimaks hilisemat keerukat tagastamisprotsessi, kui varem teadmata omanik peaks objekti tagasi nõudma. Praegugi tegeletakse nii röövimise kui ka salakaubandusega, palju väärtuslikku ringleb mustal turul, kust nii muistised kui kunstiteosed jõuavad illegaalsel viisil kas heauskse või ka teadliku ostja kollektsiooni.

Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu (International Council of Museums, ICOM) Eesti rahvuskomitee juures tegutseb päritolu-uuringute töörühm, kelle eesmärk on harida sel teemal muuseumitöötajaid. Toimunud on esimene seminar, kus käsitleti restitutsiooni, päritolu-uuringute ja dekoloniseerimise tahke. Seminaril osales Gdański ülikooli õigusteaduse professor Kamil Zeidler, kes tutvustas restitutsiooni õiguslikke aspekte.3 Päritolu-uuringute eesmärk on välja selgitada kultuuriväärtusega objekti päritolu. Kunstiteoste ajaloo uurimine võiks välja jõuda kunstniku ateljeesse ja muististe puhul algse asukohani, kust see välja kaevati või leiti. Sageli aeg päritolu väljaselgitamist ei soosi, objektid on mitu korda omanikku vahetanud ja liikunud riigist riiki, arhiivid on hävinud, dokumentatsioon ning muud infoallikad üldse puuduvad.

On kohatud arvamust, et kuna Eesti ei ole teisi maid koloniseerinud, siis on meie kokkupuutepunktid keerulise pärandiga napid. Eesti muuseumikogude kujunemist ja nende sisu on muu hulgas mõjutanud nii Vene keisririigi koosseisu kuulumine, siinne baltisaksa eliit kui ka okupatsioonivõimud. Ajakirjanduses tõstatatud küsimusele, mida meie peame tagastama, on ometigi keeruline vastata. Paljude XIX sajandi kollektsioonide päritolu on ebaselge ja kohati juhuslik. Selleks et jõuda repatrieerimiseni, on vaja lahendada palju küsimusi, sh taastada objektide õiguslik seisund – tagastamiseks peavad olema tõendid.

Farmakoloogia kateedris kasutusel olnud vahamudel. Tinakahjustus igemetel.

 Tartu ülikooli muuseum

Mongoolia ekspeditsioonilt (1972–1974) teadlase kaasa toodud Tiibeti palveraamatud. Juhuleid.

 Tartu ülikooli muuseum

Keeruline pärand ja kehad

Keerulise pärandiga tegelemine ei seisne vaid päritolu-uuringutes ja tagastamistes. Tähtsal kohal on ka kogude kriitiline hindamine ja dekoloniseerimine. Enamasti lähtub kogu vaid selle looja vajadustest ja seisukohtadest, jättes täiesti tähelepanuta teise osapoole vajadused ja õigused. Näiteks patsientide osalusel loodud ajalooliste meditsiinikogude puhul jääb ebaselgeks patsiendi osalustahe.

Lihtsaks näiteks on õppe- ja teadustöös ning ka rahva harimiseks kasutatud vahamudelid, kuhu on jäädvustatud naha patoloogiad.4 Patsiendi haigelt kehaosalt võeti vorm, valmistati mudel. Vaatluse tulemusena lisas kunstnik sinna haigustunnused.5 Mudelid andsid visuaalset infot, millised olid nii ainetest tingitud nahakahjustused või näiteks süüfilise haigustunnused. Need mudelid tekitavad küsimusi, millele olemasoleva info põhjal ei saa vastata: kelle kehaga on tegemist? miks valiti just see inimene? millistes tingimustes mudel valmistati? Kui tegemist oli surnuga, siis kuidas sellesse suhtuti, ja kas enne surma oli inimene nõustunud? Kindel on see, et selliste mudelite tegemisel keskenduti haigusele ja selle tunnustele, mitte patsiendile, kes oli sattunud objektiks. Vormi võtmine, sageli ka haigusnähtudega privaatsetelt kehaosadelt, oli patsiendile kahtlemata ebamugav. Vastamata küsimused näitavad, et selle tegevuse puhul olid tahtevabadus ja võimusuhted ebaselged ning on seda siiani.

Ka antropoloogilised kogud sisaldavad peale fotode kips- ja vahamudeleid, mille valmistamine eeldas teise, sageli koloniaalmaa elaniku keha puudutamist. Selliseid mudeleid ja pilte valmistati sageli osalejatele ebakindlates tingimustes ning teadmatuses, neisse suhtuti kui objekti, mis võimaldab koguda huvitavat materjali. Need mudelid ja ka muud kujutised ei edasta patsientide ega teiste rahvaste esindajate, vaid võimupositsioonil isikute vaatenurka. Nii rassitunnustega mudelite kui ka intiimsetest kehaosadest süüfilise mudelite valmistamine ja levitamine aitasid kaasa haiguse stigmatiseerimisele ning rasside kriitilisele hindamisele valge inimese vaatenurgast.

On ümberhindamise näiteid, mil moel sajandite eest teadus- ja õppetööks kogutud materjaliga ringi käiakse. Padova ülikooli patoloogilise anatoomia kabinetti ehk Morgagni muuseumi, kus hoitakse erinevaid haigusnähtudega preparaate, kasutatakse peamiselt õppetööks. Seda on võimalik külastada ka väljaspool õppetööd. Sel juhul saadab külastajat spetsialist, kes annab eksponaatide kohta asjakohaseid meditsiiniajaloo alaseid selgitusi ning räägib kogu kujunemisest ja selle loojatest. Loomulikult on keelatud pildistamine. Sellise lahendusega välditakse olukorda, et eksponeeritu on pelgalt kurioosum ja uudishimu rahuldamise objekt ning nende taga ei nähta haiguse käes vaevelnud inimest.

Keerulise pärandi näiteid on leida paljudest valdkondadest ja need kõik on omanäolised. Olgu lõpetuseks toodud akadeemilisest maailmast üks näide, mis iseloomustab probleemi kasvavat ulatust, juhtumite mitmekesisust ning kogukonna ja ühiskonna survet ümberhindamiseks. Genfi ülikool võttis umbes aasta tagasi vastu otsuse, et muudetakse Carl Vogti (1817–1895) järgi nimetatud ülikoolihoone nime, kuigi hoone avati selle nimega alles 2015. aastal. Šveitsi emigreerunud saksa teadlase Carl Vogti nimi eemaldati pärast 2020. aasta diskussiooni tulemusena, kuna tänapäevase hinnangu järgi olid XIX sajandi teadlase vaated ühtviisi nii rassistlikud kui ka seksistlikud. Ülikool kommentaari järgi ei taheta ajalugu kustutada, kuid väärtused on muutunud. Ümbernimetamist on tõstatatud mitmel pool, enim kõlapinda on leidnud Astrid Lindgreni kirjanduspärand. Näiteks Pipi Pikksukas kajastub samuti pärandi keerukus ja raskus, kerkinud on vajadus Lindgreni probleemiga tegeleda ning seda ühiskonnas arutada.

Keerulise pärandiga tegelemises ei ole lihtsaid lahendusi, kõik juhtumid on ainulised ja vajavad eripära arvestavat lähenemist. Kindlasti ei tohi arvata, et meid eestlasi see küsimus ei puuduta – osaleme ümberhindamise ja dekoloniseerimise protsessides arvestades oma geograafilist, poliitilist ja sotsiaalset kohta ja kuuluvust.

1 Coimbra grupp koondab 41 pika ajalooga ja kõrge rahvusvahelise standardiga Euroopa multidistsiplinaarset ülikooli.

2 18. III 2023 Kumu kunstimuuseumis näituse „Kunst või teadus“ finissage, vestlusring „Kuidas kõneleda minevikuga: millised eetilised küsimused on praegu Eesti muuseumides aktuaalsed?“

3 Ettekanne „Restitutsioon: kellele, miks ja kuidas?” 6. II 2023 toimunud ICOM Eesti Rahvuskomitee korraldatud seminaril „Keeruline pärand muuseumides. Restitutsioon, dekoloniseerimine ja päritolu-uuringud“.

4 Vahamudelite tegemise kõrgaeg oli aastatel 1850–1950.

5 Vt nt Anu Rae, Patoloogilised vahamudelid. Jaanika Anderson, Linda Kaljundi, Kadi Polli, Kristiina Tiideberg (toim), Kunst või teadus. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2022, lk 64.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht