Putukad lugemissaalis – teadusraamatukogu uus reaalsus

Näitusele jõudnud veerandsada ürikut pakuvadki moodsa entomoloogia kujunemisloo XVI sajandi natuurteoloogiast XIX sajandi eluslooduse süstemaatikaks.

JOHANNES SAAR

Näitus „Baltisaksa entomoloogia piltides“ Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus. Näituse töörühm: Anton Küünal, Johannes Saar. Avatud kuni 15. I.

Illustratsioon Lorenz Okeni „Üldisest loodusloost“. Stuttgart, 1843–1845.

 Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu

Tallinna ülikooli akadeemilises raamatukogus on talve lävel lahti läinud raamatunäitus putukateaduse sünniloost, mis pakub baltisakslaste vaatenurga teadusharu ajaloole. Vitriini on jõudnud valik Saksa trükikodade uusaegseid teaduspublikatsioone. Baltimaade õpetlaste ja koolipedagoogide tellimisel ja/või pärandustest laekusid need täiendama siinseid kiriku- ja kooliraamatukogusid, aegudes leidsid aga XIX sajandil varjupaiga Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukogus. Sellest näituse iseärasus. Visandamata suurt teadusloolist üldpilti, pakub see ometi lokaalset teadusmiljööd, raamatuloolist sissevaadet sellele, mida siinkandis loeti Rootsi ajast rahvusliku ärkamiseni ja kuidas siinses Läänemere-äärses raamaturingluses kujunevast eriteadusest võidi aru saada. Sama võib väita ka näituse sünnitanud baltika kogu kohta ülikooli raamatu­kogus – see aitab, kas või fragmentaarselt ja Tartu ülikooli raamatukoguga käsikäes, rekonstrueerida baltisaksa maailmavaadet, teadus- ja kultuuritunnetust, praeguseks kadunud maailma.

Uusaeg on maailmavaateliste kontrastide teravnemise ajastu. Vabameelsemas Põhja-Euroopas õilmitseb ratsionalism ja empirism, luterlusest tõugatud individualism – usuleige kapitalism kaugeneb keskaegsest ladina kultuuriruumist. Paavsti kuuria reageerib katoliiklike dogmade tuhmumisele inkvisitsiooni ja vastureformatsiooniga, lõppeks ka Kolmekümneaastase sõjaga. Midagi ususõdade halastamatusest ja radikaalsusest jõuab ka tolle aja teaduskirjandusse. Ka siin ohjavad usk ja jumalakartlikkus loodusteaduslikke huvisid. Kartus Giordano Bruno märtrisurma ja Galileo Galilei alanduse ees hingestab XVII sajandi publikatsioonide pikemaid sissejuhatavaid apoloogiaid oma teadushuvide usupuhtusest ja tänusõnu kroonitud peadele ning teistele kõrgestisündinud patroonidele. Ent mitte ainult Vahemere maades, ka briti entomoloogid uurivad näiteks mesilaste elu eeskätt monarhia toetuseks ja Jumala kiituseks. Tõsi, uusaja loojangul, eriti XIX sajandi algupoolel, saab Darwini-eelne entomoloogia „valmis“, nt René Antoine Ferchault de Réaumur Prantsusmaal, William Kirby Inglismaal, Johann Friedrich Gustav von Eschscholtz ja Karl Ernst von Baer Vene impeeriumis. Osa küpses asiseks rakendusteaduseks, abiks näiteks mesinikele, teine aga populaarseks ajaviiteks liblikavõrkudega hobiteadlastele, silmarõõmuks lastele pildialbumites. Ent kolmandalt vaateveerult on tõsi, et reverend Kirby ja teiste pastorist loodusteadlaste jaoks jäigi putukate elu ka XIX sajandil vaieldamatuks tõendiks Jumala vaimustavast kätetööst.

Skolastiline natuurteoloogia

Näitusele jõudnud veerandsada ürikut pakuvadki moodsa entomoloogia kujunemislooks aeglase metamorfoosi XVI sajandi skolastilisevõitu natuurteoloogiast XIX sajandi eluslooduse süstemaatikaks. Ent erinevus alguse ja otsa vahel pole suur, need on laias laastus kõik taksonoomiad, mis kalduvad käsitlema elusloodust jumalike seaduspärasuste suletud süsteemina, milles igal asjal ja issanda loomakesel on „oma koht“. Ometi painasid elu ja liikide tekkimise küsimused sedagi teadusparadigmat ja just putukate sünnis kahtlustati esiti kuradi karvast vahendajakätt. Kujuneva entomoloogia probleemiseade keerles tihti ka, paljuski alkeemikute innustusel, putukate metamorfoosi ümber. Vastsete moonded liblikaiks, vaklade moonded putukaiks, protsess, mida nüüd tunneme histolüüsina, ei lasknud ka uusaegses Euroopas hääbuda islami ja juudi alkeemia traditsioonidest pärit katsetel pruulida katseklaasis inimelu. Häid näiteid kristluse, alkeemia, riigitruuduse ja loodusteaduste harmoonilistest suhetest pakub väljapaneku eakaim trio, Ulisse Aldrovandi (1522–1605), Joseph Warderi (1688–1718) ja Friedrich Christian Lesseri (1692–1754) mahukate ülevaateteoste kolmik. Ei piisa siin tõdemusest, et entomoloogia pole veel eraldunud botaanikast ja teistest loodusteaduste harudest. Aldrovandi, Bologna vaesunud aadlist tõusnud täht mitmete loodusteaduste ajaloos, pakub paavstile endale renessanslikult laia ja universaalset ekspertiisi, mis ulatub drakonoloogiast entomoloogiani. Näitusele on jõudnud tema arvututest kirjatöödest siiski vaid 1623. aastal Frankfurdis postuumselt taastrükitud „Putukate elu … “, ladinakeelne kompilatsioonikuhjatis kõikidest putukakirjeldustest, mis alates Aristotelese täheldatud kärbeste ja ämblike paaritumisrituaalidest olid talle näppu puutunud. Warder, Inglise krooni truu alam ja sügavalt usklik loodusteadlane kuninganna Anne’i aegadest, publitseerib 1693. aastal oma vaatlustulemused mesilaste elust pealkirja all „Tõelised amatsoonid ehk Mesilaste monarhia …“. Kaanekiri lubab sedapuhku otsustada raamatu sisu üle. Truualamlik teadlane asetab kuninganna „jalgade ette“ põhjaliku uurimistöö poliitilise moraali, kinnituse sellest, et Jumal on pannud monarhistliku riigikorra mesilaste õnnistuseks tööle samamoodi, nagu ta on seda teinud inglaste meeleheaks. Ka loeme, et truude amatsoonidena valvavad töömesilased mesilasema täpselt nii, nagu inglased oma Jumala armust troonile tõusnud ainuvalitsejat. Arvukatest kordustrükkidest on näitusele jõudnud 1718. aastal Hannoveris ilmunud saksakeelne tõlge.

Lesser seevastu, luteri pastor Kesk-Saksamaalt, esindab natuurteoloogilist lähenemist loodusele, ratsionaalsete põhjenduste ja vaatlusandmete kogumist tõendamaks Jumala mõõtmatu armu ulatumist kõikjale, ka krabide, tigude ja putukate väheuuritud mikromaailma. Siit ka insektoteoloogia mõiste tema 1738. aastal Frankfurdis ilmunud peateose pealkirjas, mis tõotab jõudmist „elava teadmise“ juurde entomoloogilistes väliuuringutes. Nendele autoritele heiastub väikeses alati suur, putukas on alati metafoor ja moraalne näide, selle eluviis aga jumalatõestus.

Valgustuse, populariseerimise ja illustratsioonide aeg

Maria Sibylla Merian. Papagoitulp, priimulad ja punased sõstrad koos tähnikvaksiku, tema rööviku ja nukuga.

 Valérie75 / avalik omand / Wikimedia Commons

Ent XVIII sajand on ka valgustuse ja ilmaliku pragmatismi sajand. Warderi „mesilaste monarhiale“ sekundeerivad näitusel neli saksa mesinduse taskuraamatut XVIII sajandi teisest poolest, kõik iseloomustamas apidoloogia modernset kurssi mee tööstuslikule tootmisele ja hobimesinike kasvava armee vajadust praktiliste käsiraamatute järele. Teoloogilised ja poliitilised reveransid kaovad kirjaridadest, asemel ilmuvad joonised, skeemid, diagrammid, illustratsioonid ja piltlikud kasutusjuhendid. Mesindus muutub igamehe majapidamise osaks, selle seotus jumaliku kosmoloogia, monarhia õigustamise ja alkeemiaga asendub vajadusega ühendada see kolme­väljapõllundusega. Trükitehniliste võimaluste jätkuv täiustumine ja odavnemine toob nüüd jõulisemalt esile loodusteadlaste koostöö kunstnikega, kes lisavad teadlase tööle illustratsiooni, visuaalse võimenduse ning võib vast öelda, et teatraalsegi lavastuse. Thomas Mouffet’ 1634. aasta koguteos (taas süsteemitu kompilatsioon kaasaegsete ja varasemate autorite välimäärangutest) kannabki pealkirja „Theatrum Insectorum … “ (ld ’putukate teater’), mille etümoloogia meenutab lavastuslikkuse rolli teaduse arengus, nimelt perioodiliste etenduste korraldamist uusaegsetes anatoomikumides ja (al)keemialaborites. Just siis, teadusteatri lapsepõlves, võttis maad teaduse demokratiseerumine ja populariseerimine, avanemine võhikust publiku lihtsakoelisemale huvile ning ka teaduspublikatsioonide rikkalikum illustreerimine. Looduse pildiraamatute ja -ajakirjade sissemarss laia lugejaskonna lauale algab XVIII sajandi lõpukolmandikul, Baltimaades löövad kaasa ka Riia trükikojad. Populaarsemat üldhuvi asusid toitma pildirohked entomoloogia ajakirjad asjaarmastajatele ja pildiraamatud lastele – iga kirjastus püüdis lugeja tähelepanu võimalikult värvikate õitega. Ning muidugi üritasid illustreerijad ka XVIII sajandi lõpul lapsi putukaalbumites pahviks lüüa eeskätt vastsete moondega liblikaks ja valmikuks, toites unistust alkeemikute vanast plaanist kehalis-hingeliseks ümbersünniks.

Ka kõnealune näitus lööb vanad putuka- ja mardikaraamatud lahti illustratsioonide kohalt. Uusajal jõudsid kunstnike joonistused ja maalid puu­lõigete, ofortide ning vasegravüüride vahendusel laia lugejaskonna ette ning lõid lopsaka pildilise paralleelnarratiivi teaduses toimuvast. Olgu siinkohal näituselt esile tõstetud kaks naiskunstnikku, saksa kunstnik ning entomoloogia väliteadlane Maria Sibyll Merian (1647– 1717) ja inglise kunstnik ning herbalist Elizabeth Blackwell (1699–1758). Esimene elab oma toimekat ja heroilist elu ajal, mil õlimaal on gildiseadustega naistele keelatud, lisaks muudele meesmonopolidele. Ime siis, et Merian viljeleb guaššmaali ja akvarelli. Ime siis, et saatus leiab ta peagi vabameelsemast Amsterdamist, hiljem ka ekspeditsioonilt Hollandi tollasel asumaal Surinamis. Merian on teerajaja, esimesena maalib ta teadusillustratsioone natuurist ja kohapeal. Temast jääb maha aukartustäratavalt suur korpus enneolematult elavaid illustratsioone troopika mikrofaunast, mis meeldisid Hollandisse laevaehitust õppima tulnud Peeter Suurele niivõrd, et arvukas osa neist leidis toona endale koha

Elizabeth Blackwelli akvarellmaal puis-rõngaslillest (Malva arborea) tema aastatel 1737–1739 ilmunud raamatu „A Curious Herbal” jaoks.

Phytanthrope / avalik omand / Wikimedia Commons

imperaatori isiklikus Kunstkammeris, tänapäeval aga Ermitaaži kogudes. Neis nõtketes ja luksusliku koloriidiga illustratsioonides on esikohal mõistagi putukate moone, Meriani maale iseloomustab isegi katse seda animeerida, luua histolüüsist kronoloogiline koomiks, pildirida. Blackwell, Meriani noorem kaasaegne Londonis, on ilmselt mõjutatud tema illustratsioonide ilust, ent püsib siiski enamasti botaanika ja ravimtaimede ülesjoonistamise juures Chelsea botaanikaaias, lisab aga siiski tihti pildirohelusse mõne elutruu putukakujutise. Pedantsus, detailitruudus, värvi ja vormi julge paisutatus iseloomustab nende erandlike naiste loometööd, mis suutis läbi murda tollase meestekeskse teadusmaailma klaaslagedest.

Teaduse vaade elusloodusele muutub

Näituse noorim trio, üks tallinlane ja paar tartlast, paneb näitusele punkti. 1821. aastal Weimaris trükist tulnud „Avastusreis Lõunamerele ja Beringi väinale põhja-ida suunalise läbisõidu uurimiseks“ annab aru Otto von Kotzebue (1787–1846) teisest ümbermaailmareisist prikil Rjurik, mille tegi kaasa ka Tartu ülikooli zooloogiamuuseumi hilisem direktor Johann Friedrich Gustav von Eschscholtz (1793–1831). Kopsakas trükis vestab ilma asjadest purjetajast maadeavastaja laia haardega, ent sisaldab köite lõpus ka ülevaate Eschscholtzi kollektsioneeritud Kaug-Ida liblikatest. Viimased moodustavad praegu vanima osa Tartu ülikooli loodusmuuseumi entomoloogiakogust. Seevastu Karl Ernst von Baer (1792–1876) pole pika elu kestel teadaolevalt ühtegi putukat kollektsioneerinud. Ometi on tema herbaariumidest TÜ loodusmuuseumi kogudes meie ajal avastatud Lapimaa ekspeditsioonilt kogemata kaasa toodud pistesääsk. Ei saanud see olla põhjuseks tema valimisele Vene entomoloogiaseltsi esimeseks presidendiks 1860. aastal. Ometi tõendab näitusel eksponeeritud inauguratsioonikõne, et ka ühesääsemees sobib putukateadust esindama. Baer avaldas nimelt kõnes seisukoha, et looduslikku tasakaalu hoiab liikide­vaheline altruism, tsirkulaarne toiduahel, milles sööja populatsioon on meeleldi suupooliseks mõnele teisele liigile. Ja et elu sigimine, nt kalamarja heitmine, on üleliia külluslik sellepärast, et osa sellest ongi serveeritud otse teiste söögilauale. Kirjeldusi linde õgivatest ämblikest oli seks ajaks trükis ilmunud juba omajagu, ometi pidas Baer silmas teistsugust kõrgemat eesmärki, putukaid endid kui söögilauda, elurikkuse garantiid maas, taevas ja vees. Altruismi ja kristliku halastusmoraali ajad olid peokõne ajaks loodusteadustes siiski ümber saamas. Charles Darwini „Liikide tekkimise“ esmatrükk oli Londonis aasta varem ilmunud ning teaduse vaade elusloodusele muutus – liikidevahelise heategevuse asemel kangastusid peagi kõikjal eluvõitluse, loodusliku valiku ja konkurentsi kurjad ulmad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht