Koorikud, lainikud ja kaos. Akadeemik Ülo Lepik 100!

Ülo Lepik on igal ajal kandnud teaduslikku ekstsellentsust ning süstinud oma kolleegidesse ja õpilastesse teaduslikku väärikust, sirgjoonelisust ja ausust.

MARGUS MAIDLA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

11. juulil täitub sajas eluaasta teaduse ühel suurmehel, mehaanikateaduste korüfeel akadeemik Ülo Lepikul, kelle peamised uurimissuunad on olnud elastsete-plastsete varraste, plaatide ja koorikute arvutamine, lainikute rakendamine integraalvõrrandite ja evolutsioonivõrrandite lahendamiseks ning kaoseteooria.

Peale selle, et akadeemik Lepik on silmapaistev teadlane, on tema puhul tähelepanuväärne see, et kogu teadusliku ekstsellentsuse juures ei ole ta kunagi kaotanud inimlikku soojust, sisemist helgust, empaatiat ega lihtsalt toredat ja elurõõmsat hoiakut. Seda elurõõmu ja soojust jagub veel nüüdki, kui kohtusime juuni alguses Sirbi intervjuu tarbeks. Erudiidi mälu ja mõistus on mineviku nimesid või aastaarve meenutades silmapaistvalt vahedad, ta takerdub momendiks vaid paaril korral terve vestluse jooksul. Lepiku kohta kehtib ütlus, et mõistus lõikab nagu koorelahutaja, kuid füüsis veab alt: soovida jätab nii nägemine kui ka kuulmine, aga kõigist hädadest räägib akadeemik stoilise rahuga ja leplikult.

Mul on varem olnud au kirjutada akadeemik Ülo Lepikust mahukam persoonilugu. Kel on huvi selle ülimalt huvitava elu elanud mehe käekäigu vastu, saab lugeda käsitlust, mis ilmus 2008. aasta mais kultuurilehes KesKus.*

60 aasta eest oli Ülo Lepik ülikoolis kõige noorem professor, kes rajas tee plastsusteooria ja konstruktsioonielementide optimeerimise valdkonda ehitusmehaanikas.

Erakogu

Millised on tähtsad verstapostid, mida sajast aastast tagasivaatavalt välja tuua?

Kõigepealt kindlasti Tartu ülikooli lõpetamine (1948. aastal – siin ja edaspidi sulgudes Margus Maidla kommentaarid ja märkused), siis väitekirja kaitsmine (1952 füüsika-matemaatikakandidaat Tartu ülikooli juures, 1958 füüsika-matemaatikadoktor Moskva ülikooli juures), professori kutse saamine (1960) ja tööle jäämine Tartu ülikooli. Samuti pean oluliseks Vabariigi Presidendi omistatud ordenit (Riigivapi IV klassi teenetemärk 1998. aastal), kallid on rida medaleid, mis Tartu ülikool on mulle andnud (TÜ medalid 1982, 1990 ja 1996; 2006 omistati akadeemik Lepikule Tartu ülikooli aumärk) ja kindlasti on oluline ka teaduse elutöö preemia saamine – Eesti Vabariigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest 2016. aastal.

Ülikoolis õppimine ja selle lõpetamine oli teile üpris seikluslik, kui nii võib ütelda, sest langes keerulisele sõjaperioodile.

Jah, alustasin õpinguid nõukogude okupatsiooni ajal, sõjategevuse tõttu katkesid mul õpingud ülikoolis kahel korral (1941–1942). Toona oli raske tööd leida ja olen ülimalt õnnelik, et õnnestus saada algkooliõpetajaks Pala vallas. Vahepeal oli mul ka pahandus, kui istusin eestimeelsete lendlehtede levitamise pärast kuus kuud Patareis vangis. Kui välja sain, mobiliseeriti kohe Saksa sõjaväkke, seal teenisin ma radistina. Liikusin koos Eesti pataljoniga Euroopasse, seal tegime läbi „Tšehhi koti“ ning sõja lõpus viibisin sõjavangilaagris. Ülikool õnnestus lõpetada 1948. aastal.

Üldiselt olen terve elu olnud väga paikne ja kui üksikud tööalased lähetused välja jätta, siis terve elu olen elanud Tartus ja töötanud Tartu ülikoolis. Mulle on pakutud korduvalt tööd ka mujal, aga olen veendunud Tartu ja Tartu ülikooli patrioot ning pole siit kuhugi ära läinud.

Kas akadeemik Lepik on kunagi kahetsenud, et läks õppima füüsikat-matemaatikat? Kas on olnud ka kõhklusi?

Varasemas eluperioodis oli küll. Kui olin teismeline, siis noore poisina tahtsin saada loodusteadlaseks. Mul oli täiesti arvestatav liblikakogu, mis sõjaajal küll hävis. Kui sain vanemaks, tahtsin saada leiduriks, ja siis juba keskkooli vanemates klassides küpses otsus saada teadlaseks. See viimane otsus jäi ka kehtima. Kuid – ma ei saanud algul päris sellele erialale, mida soovisin: mu esmane valik oli eksperimentaalfüüsika, aga sel ajal ei olnud Tartus võimalust sellel erialal tegutseda. Mulle pakuti võimalust teoreetilise mehaanika kateedris, pidin hakkama tegelema mehaanikaga ning olen terveks eluks selle peale jäänudki.

Olete elu jooksul mitmel korral uurimisvaldkonda vahetanud. Millest on need vahetused olnud ajendatud?

Olgu kohe öeldud, et tagantjärele olen matemaatika-füüsika piiriülese erialaga väga rahul olnud, kuid leian, et üks teadlane ammendab ennast valitud erialal keskmiselt kümne aastaga. Selle aja jooksul on nii tal endal kui ka laiemalt valdkonnas kõik oluline ära tehtud – või on valdkond ise vananenud ja selle teemad pole enam relevantsed. Olen sellest printsiibist püüdnud kinni pidada ja sellest on tingitud minu uurimisteemade mitmekesisus. Mind on siiski alati huvitanud seosed rakendustega, sestap on mitmed minu uurimistööd olnud seotud ehitusmehaanikaga ja ka kaoseteooria uurimise puhul ei soovinud ma, et seos rakendusliku suunaga päris ära kaoks.

Üks teie oluline uurimisteema on lainikud.

Jah, see oligi nii, et 1980ndatel, kui otsustasin, et aeg on küps jälle uurimisteemat vahetada, ja vaatasin ringi selle pilguga, et mille huvitavaga tegelema hakata, sattusin lainikute teooria peale, mille rakendusi kasutatakse integraalvõrrandite ja diferentsiaalvõrrandite lahendamiseks. Olin toona maailmas praktiliselt teine inimene, kes hakkas lainikute teooriaga tegelema. Esimesed, meetodi väljatöötajad, olid hiinlased. Mul oli juba esimesi paljulubavaid tulemusi, kuid tundsin, et mul üksinda jääb teaduslikku jõudu väheseks, et oleks vaja luua vastavasuunaline uurimisgrupp. Kuid just tollel ajal võttis rektor Peeter Tulviste vastu seaduse, et kõik üle 65 aasta vanused teadlased peavad minema ära pensionile, sest ülikool on läinud liiga vanaks ja muutunud konnatiigiks, kus rohkem krooksutakse ega midagi mõistlikku ei tehta. Seega, ma kaotasin õppejõu koha ja kui muid kaotusi, eriti palgas, ehk ei olnudki, siis kaotasin ka oma tolleks ajaks päris heaks kujunenud sideme üliõpilastega. Mulle isegi üteldi, et ma ei tohi enam kraadiõppureid juhendada. Olen seetõttu jäänud teadlasena suuresti üksirühkijaks ja laiemat teadusrühma ega järelkasvu pole õnnestunud kasvatada. Praegu tegeletakse lainikute uurimisega väga suurte uurimisjõududega Türgis, Iraanis ja Indias. Ja ma vaatan väga suure kurbusega, et mitmed ideed, mis olid mul plaanis ära teha juba 1980. aastatel Tartu ülikoolis, realiseeritakse seal. Mul on siiski siiralt hea meel, et mul oli ikka nii palju jõudu, et 2014 ilmus mul Springeri kirjastuses lainikutest monograafia. Kuigi ma ei ole juba kümme aastat eriti midagi selles valdkonnas juurde loonud, on hea meel, et minu varasemad tööd leiavad tänapäevani üsna palju tsiteerimist nii teaduspublikatsioonides kui ka monograafiates. Veel 2019. aastal tehti mulle Indiast arvestatav koostööettepanek ja kutsuti ka ühe doktoritöö oponendiks, aga ma ütlesin neile ära. Jõuan mina enam mööda ilma ringi sahmida … Varsti saan saja-aastaseks.

Kuidas jõudsite kaoseteooria uurimise juurde?

Kaoseteooria juurde sattusin juhuslikult. Mul on Ameerikas hea kolleeg, professor Paul Symons, Browni ülikoolist. Me töötasime koos võrdlemisi lähedasel alal, süsteemide dünaamika kallal. Ühistöö ajal õnnestus teda Tartusse külla kutsuda ja tema omakorda kutsus mind jällegi kaheks kuuks endale külla Ameerikasse. Sinna jõudes arvasin ise, et jätkame ühist koostööd juba välja kujunenud mehaanika valdkonnas, aga tema andis mulle üllatuslikult täiesti uue teema – kaose. Ta oli ise hakanud kaoseteooriaga tegelema ja soovis, et ma aitaksin seal mõned asjad koos temaga välja selgitada. See oli mulle täiesti võõras valdkond, seega läksin esimese hooga sealsesse raamatukokku, mis oli äärmiselt rikkalik, ja tegin endale teoreetilise poole selgeks ning siis sain hakata probleeme lahendama. Kaks kuud on muidugi ühe valdkonna läbi töötamiseks väga lühike periood, aga küllaldane, et hammas n-ö verele saada. Jätkasin uurimistööd Tartus. Mingi hetk koopereerusime Eesti peamise kaoseuurijaga, kolleegist akadeemik Jüri Engelbrechtiga: panime teaduslikuks ühistööks leivad ühte kappi ja ilmutasime ühise monograafia.

Ülo Lepik: „Veel 2019. aastal tehti mulle Indiast arvestatav koostööettepanek ja kutsuti ka ühe doktoritöö oponendiks, aga ma ütlesin neile ära. Jõuan mina enam mööda ilma ringi sahmida … Varsti saan saja-aastaseks.“ Pildil 99. sünnipäeval Tartus koos lastega, istumas akadeemik Ülo Lepik, taga seismas pojad Toivo ja Rein ning keskel tütar Piia.

Erakogu

Kuigi tavaliselt ma eraelulisi aspekte ei küsi, tundub see seekord olema paslik. Ehk meenutab juubilar oma mõne aasta eest lahkunud abikaasat ja üldse perekonna rolli oma elus?

Me olime abikaasa Ainoga (Aino Lepik, neiupõlvenimega Punga 6. X 1921 – 29. VIII 2017) väga pikalt abielus – abielu registreeriti 8. septembril 1951 – ja ma ütleksin, et õnnelikus abielus. Kuigi meie erialad olid erinevad – mu abikaasa oli stomatoloogia arst –, leidsime siiski kooseluks ühise keele ja see väljendub kas või selles, et suutsime elu jooksul ühiselt valmis ehitada kaks maja: nii selle, mille hoovis me Tartus praegu juttu ajame, kui ka suvila. Meil on olnud väga tore perekond: kolm last, tütar ja kaks poega ning terve rida lapselapsi, praegu seitse, ja lapselapselapsi, aga neid ei jõua lugedagi ja neid tuleb ka kogu aeg juurde.

Kui tegime 2008. aastal persoonilugu, siis rõhutasite oma suurt ja elukestvat armastust bridži vastu kui peamisemat vaba aja lõõgastustegevust.

Bridžiga on nii, et armastus tema vastu jätkus ka pärast meie viimast kohtumist, kuid hakkas juhtuma seda, et ammused bridžikaaslased hakkasid kõrvalt ära surema ja siis tuli leida uusi. Mingi hetk avastasin ennast üsna üksi ja siis hakkasin arvutiga bridži mängima. Võtsin päris mitu aastat osa ülemaailmsest turniirist, aga siis kadus nägemine ära ja ma ei saanud enam internetti sisse ega suutnud arvutikuvarit lugeda ja sellest on äärmiselt kahju. Nägemise kaotust võtan ma üldse kõige suurema löögina, sest kadus võimalus lugeda teaduslikke artikleid ja ajalehti ning mängida bridži. Kõigist tervisehädadest on just silmanägemise kaotusest kõige rohkem kahju.

Üks eelmisi vanemaid teaduste akadeemia liikmeid, kes lahkus samuti kõrges eas, oli akadeemik Harald Keres (1912–2010), kes armastas ikka rõhutada, et ta on elanud üheksa eri riigikorra ajal. Teil vist tuleb paar riigikorda vähem: Kerenski ajutist valitsust ega Esimese maailmasõja aegset Saksa okupatsiooni pole vaja arvestusse võtta. Teie sündisite juba iseseisva Eesti vabariigi ajal.

Harald Keres, kes tegutses mõneti teises valdkonnas, oli mulle mitmeski mõttes suur eeskuju, eriti pedagoogina, ja mul on tõesti siiralt hea meel, et olen esimene teaduste akadeemia välja antava Harald Kerese nimelise medali laureaat. Mis puutub nüüd riigikordadesse ja laiemalt poliitikasse, siis minu poliitikahuvi on terve elu piirdunud päevakajaliste ajaleheartiklite regulaarse lugemisega ja see on ka kõik. Aktiivselt poliitikaga tegelenud ma ei ole ja see pole ka kunagi tõmmanud. Minu arvates on poliitika tegemiseks teised inimesed ja mind pole see huvitanud.

Mida saja-aastane akadeemik Ülo Lepik arvab: kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Vaat, alati, kui ma seda ütelust kuulen, läheb mul hari kohe punaseks … Kui vaadata Eesti elu laiemalt, siis nii hästi, kui me praegu elame, ei ole me veel mitte kunagi elanud. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli küllalt inimesi, kes olid suurtes majanduslikes raskustes, rääkimata sõjaaegsetest okupatsiooni perioodidest – siis oli kogu aeg kõigest suur puudus. Kui nüüd võtame nõukogudeaegse okupatsiooni peaaegu 50aastase perioodi, siis ka seal valitses pidev millegi defitsiit, rääkimata iseseisva riigi puudumisest. Praegu võime eluga olla igati rahul.

Kuidas on plaanis juubelipidu veeta?

Võimalikult vaikselt – minu jõuvarud on üsna otsas. Mul on umbes kümmekond terviseprobleemi: kõigepealt silmad, millest juba ennist rääkisin, siis põlved – mul on mõlemal põlvel endoproteesid – ja viimaks on mul peaaegu 20 viimast aastat olnud südamestimulaator, milleta ma kindlasti nii vanaks ei oleks elanud. Seega, võib ütelda, et olen nii kõrge eani elanud tänu moodsale meditsiinile. Kui veel viimaste aastateni sain endaga ise kenasti hakkama, siis just viimasel ajal annavad mitmesugused tervisehädad tunda.

* Margus Maidla, Eesti ühe vanema akadeemiku Ülo Lepiku töö on viinud mehaanikast kaose teooriateni. – KesKus 2. V 2008.


Ülo Lepiku elu on kui sild Eesti vabariigist Eesti vabariiki üle nõukogude aja. Pildil Ülo Lepik ja Tarmo Soomere.

Erakogu

Tarmo Soomere, akadeemik, professor, Eesti teaduste akadeemia president

Ülo Lepik on elav näide teaduslikust pikaealisusest. 60 aasta eest oli ta ülikoolis kõige noorem professor, kes rajas meile tee plastsusteooria ja konstruktsioonielementide optimeerimise valdkonda ehitusmehaanikas. Nüüdseks juba ligi 30 aastat akadeemik ja veerand sajandit emeriitprofessor – ta enda sõnul vabahärra, kes saab pühenduda teadustööle.

Pärast 70. eluaastat tavaliselt uusi teadusprobleeme ette ei võeta. Ülo Lepik vaimustus alles selles eas kaoseteooriast ja veel hiljem Haari lainikutest. „Me ei või kunagi teada, mis võib muutuda aktuaalseks ja vajalikuks,“ ütles ta kümme aastat tagasi. Tema ja akadeemik Jüri Engelbrechti „Kaoseraamat“ on nii mõnegi noore juhatanud meie maailma süvastruktuuri uuringute juurde. Haari lainikute rakendamisvõimalusi kirjeldav teadusmonograafia ilmus Springeris alles 2014. aastal.

Tema õpilase professor Andrus Salupere sõnul on kogu akadeemik Lepiku elu kui sild Eesti vabariigist Eesti vabariiki üle nõukogude aja. Ülo Lepik suutis igal ajal kanda teaduslikku ekstsellentsust, kuid samas jääda inimeseks – Teadlaseks suure algustähega – ning süstida oma kolleegidesse ja õpilastesse teaduslikku väärikust, sirgjoonelisust ja ausust. Temast õhkus ja õhkub midagi, mida pole kõigile antud. Tema käitumine on alati olnud härrasmehelik ja ta loengud akadeemilised nende sõnade kõige paremas mõttes. Suurelt osalt tänu temale on Eesti mehaanikateadus seisnud tugevalt kaardil nii siin- kui ka sealpool kunagist raudset eesriiet ja praegu kogu maailmas.


Pojapoeg Kristjan Lepik: „Vanaisa ei olnud kindlasti ainult tööle pühendunud: pere on olnud talle tähtis ning mind on inimesena väga palju kujundanud vestlused temaga. Ta on leidnud selleks alati aega.“ Pildil neli generatsiooni Lepikuid – poeg Toivo, pojapojapoeg Laur, akadeemik Ülo Lepik ja pojapoeg Kristjan Hollandis.

Erakogu

Kristjan Lepik,

pojapoeg

Minu kõige tugevamad lapsepõlvemälestused pärinevad Tartust Lunini tänavalt. Seal elasid mu vanavanemad Aino ja Ülo, kelle juures ma nii väikse poisi kui ka palju suurema tudengina veetsin väga palju aega. Ilmselt on mind sinna alati magnetina tõmmanud kombinatsioon nende mõlema sõbralikust ja soojast olekust ning toredatest juttudest.

Vanaisa puhul on üks kinnistunumaid visuaale huvitaval kombel selja tagant – tema oma töölaua taga istumas. Laud on kaetud rohkete paberite ja raamatutega, vanaisa kas lugemas või kirjutamas. Ta on kergelt laua kohale kummardunud ning toimetab väga süvenenult millegi kallal. Sellest olekust ja hoiakust võib tajuda nii intensiivsust kui ka teatavat lustlikkust, mängulisust. See töölaud oli omakorda magnet, mis tõmbas teda: sageli istus ta seal ka nädalavahetustel. Teadlase töö ei saagi olla vist kellast kellani, aju otsib ka muude toimetuste taustal võimalusi mõne olulise probleemi lahendamiseks.

Kuid vanaisa ei olnud kindlasti ainult tööle pühendunud: pere on olnud talle tähtis ning mind on inimesena väga palju kujundanud vestlused temaga. Ta on leidnud selleks alati aega. Olen sellele palju mõelnud ja ilma kahtluseta on vanaisa mu suurim iidol – olla nii tark inimene ja selle juures veel mitte kunagi ülbe või üleolev. Kerge muie sageli näol, põimimas mõnda väikest nalja teiste eludesse. Kõrgeim tase nii teaduses kui inim­likkuses.


Jüri Engelbrecht,

akadeemik, Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor

Ülo Lepiku elutee on kulgenud läbi keerukate aegade, kuid ta on käinud seda kogu aeg sirge seljaga ka siis, kui meil valitses võõrvõim. Mitte­politiseeritud teadusvaldkondades oli tollalgi võimalik vaba mõtlemine ja Ülo kasutas seda võimalust suurepäraselt. Ta pilk oli aktiivse töötamise ajal alati suunatud uutele ideedele, uutele probleemidele ja uutele meetoditele. Nii on tema arvukate teadustulemuste hulgas elegantsed meetodid insenerkonstruktsioonide (varraste, plaatide, koorikute) analüüsiks, optimaalsete lahenduste leidmise ideed ja kaoseteooria rakendused.

Kui rääkida nn vanast koolist, siis Ülo ei ole tingimata hoidnud omal ajal kujunenud vaateid, vaid näidanud eelkõige klassikalise ülikooli õppejõu intellektuaalset sära, mida iseloomustavad suurepärased loengud, kuid ka suhtlemine kolleegidega ning tuumakad publikatsioonid.

Tema eesmärk polnud kunagi indekseid taga ajada, mis haarab moodsa haigusena paljusid, vaid ikka uuringute sisu ja teadmine, et teadmiste varamus on saadud ja talletatud midagi uut.

Ta on olnud teadlane par excellence, kelle tähtpäev tiivustab teaduse järjekestvuse hoidmisel ka kolleege. Toon siin vaid ühe fakti: mõne aasta eest, 93aastasena, publitseeris Ülo teadusmonograafia oma äsjaste tulemustega! Kui veel ajalugu meenutada, siis Ülo õpetas ju klassikalises ülikoolis igivana ja iginoort teadust – mehaanikat, mida hakati Tartus õpetama juba XVII sajandi lõpus. Sven Dimberg tutvustas siis tollastele tudengitele Isaac Newtoni seadusi, mis olid raamatusse raiutud vaid mõne aasta eest. Ja sellises järjepidavuses on Ülol käes sajas verstapost!

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht