Kolonialism ja postkolonialism Venemaal

Venemaa soome-ugri rahvaste kolonisatsioon ja kolonialismi postkoloniaalsed stereotüübid

JAAK PROZES

„Me pole mitte kunagi ja mitte kusagil olnud kolonisaatorid. Meie koostöö on üles ehitatud võrdõiguslikkuse alusel või soovist aidata ja toetada. Need riigid, kes püüavad meiega praegu võistelda, nemad just nimelt viisid läbi täiesti teistsugust poliitikat,“ nii ütles Peterburis tänavu 14. septembril Aafrika riigipeadega kohtudes Vladimir Putin. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi aga kirjutas 21. aprillil 2023. aastal alla seaduse dekoloniseerimisest. Nagu näha, on presidentidel kolonisatsioonist täiesti erinev ettekujutus. Milles siis asi?

Oleme kõik kooliõpikutest lugenud, kuidas Venemaa alustas XVIII sajandi lõpus ulatuslikku Siberi koloniseerimist, samuti kuidas XVIII ja XIX sajandil tungiti Kaukaasiasse ja Kesk-Aasiasse. Alguses nagu ikka, vägivald – sõjavägi liikus ja rajati tugipunktid, mis mehitati sõduritega. Kohalikud elanikud kas osaliselt tapeti või sunniti lahkuma, asemele tulid vene talupojad, kes hõivasid soodsamad alad, kindlustustesse toodi töölised. Kohalik eliit sunniti tegema koostööd, tõsteti makse, mille järel jätkus tsaaririigi kontrolli ja administratsiooni sisseseadmine, tsentraliseerimine ning kohalikud tõrjuti võimu juurest. Kõik peaks siin nagu kolonisatsiooniga selge olema. Ilmselt oligi see selge ka tsaaririigi ajal, näiteks üks suuremaid vene ajaloolasi Vassili Kljutševski on kirjutanud, et Vene riigi ajalugu on koloniseeriva maa ajalugu. Eriti Nõukogude riigi algperioodil, mil suhtuti ülima kriitilisusega tsaarivõimu, näidati Venemaad kui rahvaste vanglat ja vägivallal põhinenud riiki. Nüüd aga võib taas Vene-Ukraina sõja taustal näha, kuidas sõna „kolonialism“ kasutab Venemaa ajakirjandus lääneriikidest rääkides, Venemaa enda puhul sellest vaikitakse, s.t tegelikkuses pole riik oma imperiaalsest minevikust distantseerunud. Taas nagu külma sõja ajal püütakse vastanduda läänele, rääkida Venemaa erilisest tsiviliseeritud kolonisatsioonist. Venemaa ajaloolased on taas kasutusele võtnud sellised juba Nõukogude ajast pärit terminid nagu ühendamine (prisojedinenije), vabatahtlik liitumine (dobrovolnoje prisojedinenije) ja samuti rahvaste kaitsmine palju julmemate riikide eest. Sellega kaasnevad lood Venemaa ja vene kultuuri erilisest tsiviliseerivast rollist, mis allutatavatele rahvastele tunduvat eriliselt meelitavana, millest tulenevalt toimuski nende arengu edendamine, aga mis sisult tähendab assimileerimist. Seega praeguse Vene riigivõimu ideoloogia seisukohast ei saadavatki Venemaa ajalugu läbi kolonialismi paradigma käsitleda. Selle kohaselt on kolonialism seotud ainult läänemaailma riikide kujunemisega ja Venemaal pole sellega mingit pistmist.

Tegelikkus on aga teistsugune, vaatamata Venemaa koloniaalsele eripärale oli Vene riigi poliitika alistatud territooriumide ja rahvaste suhtes sama jõhker, kui mitte jõhkram, nagu lääneriikidel. Kuidas näiteks on lood XX ja XXI sajandi kolonialismi ja postkolonialismi ilmingutega põhjala põlisrahvaste ja udmurtide näitel?

Nõukogude võimu sõnad ja teod

1917. aasta revolutsiooni käigus võimule tulnud bolševikud tunnistasid rahvaste enesemääramisõigust, suuremad rahvad said aastail 1917–1921 rahvusliku autonoomia. Lenini ideoloogia kohaselt pidi ka austama rahvaste rahvustundeid, et kindlustada nende rahvaste toetus Nõukogude korrale.¹

Seega oleks võinud arvata, et noor riik, kes räägib Nõukogude võimu kehtestamisest peale rahvuste võrdsusest ja sellest, et Venemaa oli tsaariajal rahvaste vangla, hakkab revideerima tekkinud ülekohut. Paraku aga näeme, kuidas Nõukogude võim rakendas kõiki kolonialismile omaseid võtteid ja kuidas põhjaaladel käivitus massiline kolonisatsioon. Näiteks 1926. aastal oli põhjas 650 000 venelast, 1937. aastal aga juba 1,4 miljonit.² Siinkohal rõhutan, et suurim põhjala põlisrahvas olid neenetsid, keda 1939. aasta rahvaloendusel loendati 24 000. Nõukogude võim ja seda kehtestanud ametnikud võtsid üle juba tsaarivõimu ajast kehtinud arvamuse, mille kohaselt peeti põhjaalade elanikke äärmiselt vähearenenuks. „Narkomnatsi kohaliku rahvuskomitee ametnikud pidasid neid rahvusliku teadvuseta, rahvuslike nõudmisteta, haritlasteta ning kultuurita inimesteks, kes ei moodustanudki rahvust, sest nende nimetused, keeled ja eksistents üldse olid tihti kahtlased.“³

Sellepärast on mõistetav, et uus võim püüdis põlisrahvaid tsiviliseerida, tehes seda oma kolonisti diskursusest lähtuvate arusaamade järgi. Ei mingeid uusi arusaamu.

Koloniaaladministratsioonide eesmärgiks on kogu maailmas olnud põlisrahvaste legaalse ekspluateerimise korraldamine. Põlisrahvaste elus korraldatud muudatusi põhjendati seejuures püüdlustega tuua põlisrahvastele rahu, tervishoid, õnn ja teised kultuursed hüved.⁴

Täpselt sedasama tegi ka Nõukogude võim. Kõigepealt loodi kultuuribaasid, mille abil õpetati põlisrahvale selgeks Nõukogude ideoloogia ja kultuuripoliitika, siis kolhoosid, seejärel arendati tervishoidu (eelkõige õpetati põlisrahvaid end pesema ja ravimeid tarvitama), lõpuks haridus – rajati internaadid, kuhu tundratest koguti kokku põlisrahvaste lapsed.

Uurijad rõhutasid venelaste head mõju obiugrilaste eluolu paranemisele ja isikuomaduste arengule ja kiitsid vene elanikkonna toodud kultuurinähtusi nagu asulate planeerimine, elamuinterjööri muudatused ja rahva hügieeniharjumused.⁵

Eht kolonialisti pilku väljendab näiteks ka XX sajandi 1950-60ndatel levitatud kujutus, et põliselanik loeb heal meelel raamatuid ja ajalehti ning vaatab filme, kandes poest ostetud rõivaid nagu ta lapsedki. Aga ta oskab veel valmistada traditsioonilisi riideid ja teha kaunistusi, kuid liiga palju aega ta sellele ei raiska.⁶

Seega näeme, et Nõukogude süsteemi nii-öelda modernistlik rünnak põhjala põlisrahvastele oli tõesti totaalne ja inimestele ei tahetud asu anda ka mitte kõige väiksemates pisiasjades. Nõukogude materialistliku rünnaku tähtis eesmärk oli inimeste teadvuse mõjutamine.⁷

Kuigi Nõukogude ideoloogia pretendeeris põhjarahvaste kohtlemise unikaalsete viiside avastamisele, on autorid täheldanud ka märkimisväärseid seoseid Nõukogude ja lääne kolonialismil. Näiteks märgib ameerika antropoloog Norman A. Chance, et kogu Nõukogude moderniseerumisekava lähtus väliste jõudude tahtest ja loogikast ega arvestanud Põhja rahvaste modifitseerumiseks ja muutusteks valmisolekuks vajalikke sisemisi mehhanisme. See on olnud põhjaalade moderniseerumisprotsessis üldine tendents, näiteks ka Alaskal.¹

Art Leete resümeeribki, et kuigi NSV Liidu juhtkond tunnistas sõnades rahvaste enesemääramisõigust, rakendati Siberi väikerahvaste suhtes samasugust koloniaalpoliitikat nagu muudeski koloniaalimpeeriumides valgete ülemkihi poolt värvilise elanikkonna suhtes. Põlisrahvastele oli kommunistliku poliitika kohaselt lubatud vaid kultuuriline enesemääramine kommunistliku majandussüsteemi raames.⁸

Majandussüsteemi, aga ka haridussüsteemi kehtestamine põhjustas teravaid konflikte, mille käigus hukkus inimesi, eriti suureks osutus hukkunud põlisrahvaste esindajate arv. Tuntuim nendest oli Kazõmi sõda, mida Nõukogude allikad ega ka uurijad esile ei too ja Nõukogude võim on püüdnud hiljem näidata, et see polnud midagi erilist. Siiski on Kazõmi sõja puhul tegemist koloniaalvõimu ülekaaluka vägivallaga põlisrahva suhtes.⁹

Selle „rahuliku administratiivse kontrolli“ käigus ütlevad põlisrahvad lahti oma traditsioonilistest väärtustest, muutub elustiil ja muutub keel. Põhja põlisrahvastel, ka soome-ugri rahvastel üldisemalt, hakkab rahvuslikul tasandil toimima vaimne koloniaalsuhe vene kultuuriga, tunnetatakse selgelt oma keelelis-kultuurilist alaväärsust.

Näiteks rahvuskeelte väga kiiret kadumist märkame eelkõige tänapäeval, eelviimase 2010. aasta rahvaloenduse järgi valdas 30 943 handist handi keelt 9584 ja 12 269 mansist mansi keelt 938. Rahvuskeele valdajate arv vähenes hantide puhul aastail 2002–2010 13 568-lt 9584-ni ehk 29,4% ja mansidel 2763-lt 938-ni ehk 65,8%.¹⁰ Veel tahan rõhutada, et põhjarahvaste puhul on küll tegemist postkoloniaalsete ilmingutega, kuid tegelikult kolonialism jätkub. Venemaa üha aktiivsem Arktika-alade hõlvamine, üha uute nafta- ja gaasimaardlate kasutusele võtmine, kivisöe ja nikli kaevandamine on võrreldes 1939. aastaga nende alade elanikkonda mitmekordistanud. Pealetung põlisrahvaste traditsioonilistele maa-aladele jätkub. Seega kohtame nii traditsioonilisi kolonialismi ilminguid kui ka postkoloniaalseid ilminguid üheaegselt. Mille alusel on osa uurijaid olnud seisukohal, et ka venelased kolonisatsiooni all kannatasid-kannatavad, jääb mulle teada olevate faktide põhjal sügavalt arusaamatuks.

Postkoloniaalsed stereotüübid

Sisekolonisatsiooni tulemusena tekkisid täpselt samasugused postkoloniaalsed stereotüübid nagu kolonialismigi puhul. Ka neid stereotüüpe võib põhimõtteliselt liigitada nii, nagu Tiit Hennoste seda eestlaste puhul teeb: ambivalentsus, autentsus, enesekolonisatsioon, kolonisatsioon, hübriidsus, mimikri, orientalism, pidžin- ja kreoolkeeled jne.¹¹ Enam-vähem kõiki neid märksõnu on võimalik kasutada ka udmurtide puhul.

Ambivalentsus ehk kolonisaatori matkimine. Minu jaoks on selleks eelkõige küla- või rahvapidustustest osa võttev tähtsa ilmega mees. Vabaõhupidustustel, kus kõik tunnevad end vabalt, kõnnib ta ringi kraega valges särgis, lipsu ja diplomaadikohvriga. Ta näitab, et on ametnik, atribuudid on selleks, et kõik saaksid aru, et tegu on tähtsa mehega. Nii näevad tavaliselt välja ka venelasest ametnikud, kes külla inspekteerima tulevad.

Autentsus ehk kolonisatsiooni mõjudest vabanemine. Kui Eesti puhul räägib Hennoste siin minu meelest ekslikult, et pole mõtet juurte poole pöörduda, sest ka fennougristika on loodud kolonisaatorite poolt kohalike alavääristamiseks,¹² siis Udmurdimaal on näiteks väga jõuline liikumine etnofuturism, mis on just nimelt avangardistlik, saab jõudu ka eelkristlikest kultuurijuurtest, kuid kasutab tänapäevaseid võtteid. Väljendub edukalt nii sealses kirjanduses kui ka kunstis.¹³

Enesekolonisatsiooni puhul võtab koloniseeritava ülemkiht ise ja vabatahtlikult üle kolonisaatorite väärtused, kombed ja kultuurimudelid. Hennoste järgi mõeldi omal ajal, et see võib olla rahvuse iseseisvumise eelduseks.¹⁴ Udmurtide seas on see toimunud terve XX sajandi vältel, kuid iseseisvust udmurdid ei saavutanud. Kommete ülevõtmisega kadus udmurdi eliidil küllaltki kiiresti rahvuslik identiteet. Udmurdimaad saab ja peab käsitlema kui koloniaalmaad, suhtumist udmurtidesse kui koloniseeritavasse rahvasse, sest nad olid venelaste meelest primitiivsed ja mahajäänud. Ilmekaks näiteks on udmurtide elu enne Vene kolonisatsiooni kajastav esimene udmurdi film „Alangasari vari“ (Arkadi Tšernenko, Vjatšeslav Ar-Sergi 1994) , kus udmurte on kujutatud primitiivsete poolpaljaste metsikute inimestena, kes oma jumalatele kogu aeg midagi ohverdavad. Ühesõnaga, tegemist on rahvaga, kes vajab tsiviliseerimist. Tänapäeval väljendub see näiteks seisukohas, et tänu venelastele on udmurtidel viiskude asemel saapad jalas. Udmurdimaal, aga ka teiste põhjarahvaste puhul, on eriti märgatav koloniseeritavatele peale surutud alaväärsuskompleks, teisisõnu, toimub vaimne kolonisatsioon.¹⁵

Hübriidsus ja kreolisatsioon räägivad mõlemad eelkõige kolonisaatori ja koloniseeritava vastastikustest mõjudest. Hennoste hübriidsusest kuigivõrd ei räägi, kreolisatsioonist aga eelkõige kui kultuuride segunemisest ja toob näiteks biidermeieri ajastu ja nooreestlased. Udmurtide seas võib enam märgata hübriidsust ehk siis kolonisaatori ja koloniseeritava osalemist võimustruktuurides, millele viitab ka Homi Bhabha.¹⁶ Bhabha järgi on nii koloniseeriv kui koloniseeritav lõhestunud subjektid. Kolonisaator võimaldab paratamatult koloniseeritaval oma autoriteeti õõnestada ja tagajärjeks on paranoia, kustumatu vajadus saada oma kohalolu õigustusele kinnitust.¹⁷ Minu meelest Bhabha väide kehtib ja tõestab Vene riigi koloniaalset iseloomu. Just need kolonistide lõputud kahtlustused, mis levivad nii Udmurdimaal kui ka teistel koloniseeritud aladel, iseloomustavad soome-ugri rahvastega toimuvat.

Koloniseeritav matkib kolonisaatorit, kuid ei saa kunagi tema koopiaks. See nähtus võiks Bhabha järgi liigituda hübriidsuse mõiste alla, kuid Hennoste kirjutab sellest mimikri mõistet avades ja ütleb, et sellel on hirmutav loomus. Tõesti, Udmurdimaal võib kohata udmurdi naiste seas levinud kujutelma, et ollakse inetud, sest ei ole heledaid juukseid ja siniseid silmi nagu venelastel. Sellepärast püütakse juukseid valgendada ja end venesarnaselt ehtida. Samamoodi tunnevad udmurdi mehed. Saan täiest aru, miks Hennoste seda hirmutavaks nimetab, sest see on lõputu alaväärsuskompleksi põhilisi allikaid.

Orientalism, mis Hennoste käsitluses on lääne mõtlejate konstruktsioon idast ja mille kohta ta ütleb, et eestlasi alles hakatakse konstrueerima – millisel rahval on õigus eluloole? Udmurtidele öeldakse Moskvast, et neil ei ole õigust oma eluloole.

Pidžin ja kreoolkeeled. Hennoste ütleb, et on ilma rahvata keeled ja eestlaste puhul võib nii vaadelda meie kirjakeele kujunemist XIX sajandil. Tegelikult võib sama täheldada ka udmurdi keele puhul, hirmutav on aga, et seda luuakse Udmurdimaal praegu ja et kogu uus, alates XX sajandi keskpaigast loodud sõnavara, on üks ühele võetud vene keelest, millele lisanduvad omakeelsed käändelõpud ja grammatika.

Kokkuvõtvalt võib neile näidetele tuginedes märgata, kuidas postkolonialismi märksõnad on kandunud tänapäeva. Nad on universaalsed, kehtivad nii Eestis kui Udmurdimaal ja mujalgi. Venemaa ajalugu on kolonialismi ajalugu, kolonialismi ja postkolonialismi teoreetilised tööriistad ja määratlused sobivad ka Venemaa kohta. Suhtumises väikesearvulistesse põlisrahvastesse pole samuti suuri erinevusi. Vahe on vaid selles, et ingliskeelses impeeriumis on tegeletud ja tegeletakse küllaltki palju kolonialismi ja postkolonialismi uuringutega. Venemaal pole julgetud ega tahetud oma koloniaalsele pärandile otsa vaadata. Hoopis vastupidi – seda õigustatakse igati, olgu näiteks ka praegune Venemaa-Ukraina sõda.

1 Art Leete, Muutused ja meeleheide. Põhjarahvad ja nõukogude võim 1920.-40. aastatel. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2007, lk 38.

2 Samas, lk 39.

3 Art Leete, Põhjarahvad antiigist tänapäevani. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2000, lk 23, 174.

4 Art Leete, Kazõmi sõda: šamanistliku kultuuri allakäik Lääne-Siberis. Tartu Ülikooli Kirjastus 2002, lk 30.

5 Art Leete, Põhjarahvad antiigist tänapäevani. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2000, lk 180-181.

6 Samas, lk 182.

7 Art Leete, Muutused ja meeleheide. Põhjarahvad ja nõukogude võim 1920.-40. aastatel. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2007, lk 111.

8 Art Leete, Kazõmi sõda: šamanistliku kultuuri allakäik Lääne-Siberis. Tartu Ülikooli Kirjastus 2002, lk 23-24.

9 Samas, lk 13.

10 Jaak Prozes, Venemaa rahvaloendus ja uurali rahvad. Soome-ugri sõlmed 2010-2011. Fenno-Ugria, Tallinn 2012, lk 15.

11 Tiit Hennoste, Postkolonialism ja Eesti, väga väike leksikon. – Vikerkaar 2003, 4-5, lk 85.

12 Samas, lk 87.

13 Eva Toulouze, Minu Udmurdimaad. Välitöömärkmeid ja mõtisklusi. Argo 2021, lk 102.

14 Tiit Hennoste, Postkolonialism ja Eesti, väga väike leksikon. – Vikerkaar 2003, 4-5, lk 95.

15 Eva Toulouze, Minu Udmurdimaad. Välitöömärkmeid ja mõtisklusi. Argo 2021, lk 51.

16 Epp Annus, Homi Bhabha ja eesti lugeja. – Vikerkaar 4-5, lk 137.

17 Samas.