Kliimamuutus ja elurikkuse hävimine on ühe ja sama mündi eri pooled

Vajame uusi majandusmudeleid.

URMAS KÕLJALG, MARTIN ZOBEL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

24. augustil avaldati Euroopa teaduste akadeemiate teadusnõukoja (edaspidi teadusnõukoda) soovitused* bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni (edaspidi elurikkuse kokkulepe) ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni (edaspidi kliimamuutuste kokkulepe) osaliste konverentsidele, mis toimuvad sel sügisel. Kuueteistkümnest põhjapanevast soovitusest seitsmes on käsitletud keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid. Peale selle on tähelepanu leidnud ühiskonnaelu korraldamine ja tervis. Vaatleme teadusnõukoja uurimistööd kokkuvõtvast dokumendist lähemalt elurikkusega seotud soovitusi.

Elurikkuse hävimise peamiseks põhjuseks saab kliimamuutus. Üks olulisemaid teadusnõukoja uurimuse järeldusi on kahes kokkuleppes osalevate riikide valitsuste koordineeritud koostöö möödapääsmatus. Lihtsamini öeldes: kliimamuutuste mõju inimühiskonnale ei ole võimalik pehmendada elurikkuse hävingu kiirust vähendamata. Teadusnõukoja uurimus näitab, et lähemal ajal muutub elurikkuse hävimise üheks peamiseks põhjuseks just nimelt kliimamuutus. Siiani on peamine elurikkuse ja looduslike koosluste kadumise põhjustaja olnud otsene inimtegevus, näiteks elupaikade hävitamine, maakasutuse intensiivsuse tõus jms. Kui riigid ei suuda teha kliimamuutuse ja elurikkuse hävimise pidurdamiseks ühiseid siduvaid otsuseid, on sellel inimühiskonnale tõenäoliselt hukatuslik mõju.

Looduslikke kooslusi ei tohiks senisel kiirusel põllumaaks muuta.

Piia Ruber

Metsa biomassi kasutamine söe asemel ohustab elurikkust. Elurikkuse teemal on teadusnõukoda teinud rea konkreetseid soovitusi. Dokumendi kõige esimeses soovituses on kriitiliselt käsitletud seda, et energiatööstuses on süsi asendatud metsast saadava biomassiga. Välja on toodud hulk sellega seotud ohte. Esiteks on pikaajaline protsess, et uus kasvav mets hakkaks taas süsinikku siduma – selleks võib kuluda aastakümneid, enne kui metsapuud biomassi põletamisel eraldunud CO2 jälle seovad. Teiseks, kasvav nõudlus puidupelletite järele suurendab lageraiet ja metsaistanduste rajamist. Mõlemad protsessid ohustavad aga elurikkuse säilimist. Metsa biomassi kasutamine söe asemel on tehtud kasumlikuks toetuste ja põlemisel eralduva CO2 arvestuse süsteemi abil. Viimane lubab eralduva CO2 kogused nii tehase kui ka seotud riigi bilansist välja arvata. Eralduv CO2 arvatakse biomassi päritoluriigi bilanssi. Seega tuleb Eestist eksporditud biomassi põletamisel tekkiv CO2 meie riigi bilanssi. Teadusnõukoda soovitab mõlema kokkuleppe osalistel selle teemaga tõsiselt edasi tegeleda, sest see ohustab lähteriikide elurikkust ja suurendab CO2 emissiooni.

Ökosüsteeme tuleb massiliselt taastada. Teadusnõukoja kaheksandas soovituses rõhutatakse vajadust lõpetada elupaikade hävitamine ja pöörata looduslike ökosüsteemide pindala vähenemine kasvule. Praegu oleme olukorras, kus märgalade, rohumaade ja metsade pindala väheneb pidevalt. Näiteks vähenes troopikametsade pindala 2020. aastal 42,000 km2 ehk ligikaudu Eesti pindala võrra. Muutuste taga on valdavalt põllumajandus – karjamaade, õlipalmi­istanduste ja sojapõldude laiendamine. Senise suundumuse tagasipööramine oleks kõige kuluefektiivsem vahend, et vältida elurikkuse kadu ja kasvuhoonegaaside emissiooni suurenemist. Selleks tuleks hakata öko­süsteeme taastama. Vähesel määral on neid taastatud juba aastaid, kuid seda peaks tegema massiliselt. Ka tavapärases majandustegevuses on võimalik valida sellised majandamisviisid, mille puhul saavad ökosüsteemiteenused kõige vähem kannatada.

Mulla tervis on elurikkuse säilitamisel põhiline. Üheksandas soovituses on tähelepanu juhitud mulla tervisele. Mullaelustik moodustab 25% globaalsest elurikkusest, mullas on ladestunud suurim hulk maapealsest süsinikuvarust. Sealjuures sõltub süsiniku kogunemine mulda paljuski bioloogilistest protsessidest, mida viivad läbi seal elutsevad organismid. Hinnanguliselt ligikaudu üks kolmandik maakera muldadest on vähemal või suuremal määral kahjustatud ja nende süsinikusisaldus on vähenenud. Mitmes varasemas tegevuskavas on ette nähtud meetmeid, kuidas mullaelustiku elurikkust suurendada ja mulla tervist parandada, aga tulemusi on seni ette näidata vähe.

Looduskaitsekulud on viis korda väiksemad kui kulud, mille abil meie keskkonda halvendatakse. Teadusnõukoja neljateistkümnendas soovituses on käsitletud majanduslikke lahendusi, kuidas peatada kliimamuutuste ja elurikkuse hävimine. Need lahendused on hästi teada, aga neid ei ole tõsiseltvõetavalt rakendatud. Paljude riikide valitsused toetavad ikka veel looduskeskkonna kahjustamist, sh fossiilsete kütuste kasutamist ja sellega seotud taristu rajamist, kalade ülepüüki jms. OECD arvutuste järgi kulutavad valitsused looduskaitsega võrreldes viis korda rohkem raha elukeskkonna halvendamisele ja elurikkuse vähendamisele. Kõige rohkem neelavad raha fossiilsed kütused, kaevandamine ja põllumajandus. Vaja on rakendada uusi majandusmudeleid, mis lähtuvad ühiskonna ja keskkonna heaolust. Toetused, maksud jm hinnad peavad arvestama seotud keskkonnakulusid, sh elurikkuse hävitamist. Vastasel juhul ei ole võimalik elurikkuse hävimise kiirust vähendada.

Põllumajandusmaa kasutamine peab säilitama elurikkuse. Põllumajandus on üks peamisi maismaa kasutusvaldkondi ja selle kaudu looduslike koosluste hävitajaid. Seetõttu on hädavajalik pöörata tähelepanu toidutootmise efektiivsusele ja säästlikkusele. Muu hulgas tuleb vähendada looduslike koosluste põllumaaks muutmise kiirust, aga ühtlasi säilitada põllumajandusele oluline elurikkus nagu tolmeldajad või kasulikud mikroorganismid. Suuremat tähelepanu tuleb pöörata selliste toitumisharjumuste populariseerimisele, mis vähendavad maakasutuse laienemist ja säilitavad seeläbi looduslikke kooslusi ning elurikkust.

Dokumendi lõpus on nenditud, et inimkond on just väljumas kroonviiruse kriisist ning riigid rakendavad majanduse ja ühiskonnaelu taastamiseks ulatuslikke toetuspakette. Ajalugu näitab, et kriisiolukorrad lubavad ühiskondlikke muutusi läbi viia tavapärasest kiiremini. Seetõttu on õige hetk siduda uued toetusmeetmed eesmärgiga leevendada kliimamuutusi ja taastada elurikkust.

Urmas Kõljalg on Tartu ülikooli mükoloogia professor ja akadeemik. Martin Zobel on Tartu ülikooli taimeökoloogia professor ja akadeemik.

* Key Messages from European Science Academies for UNFCCC COP26 and CBD COP15. European Academies’ Science Advisory Council (EASAC).

https://easac.eu/publications/details/key-messages-from-european-science-academies-for-unfccc-cop26-and-cbd-cop15/

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht