Juua või mitte juua? Allikast

Eesti on allikatega hästi kaetud, hinnanguliselt on Eestis 15 000 allikat. Kahjuks pole teada, kui paljud neist on joogiveeallikad, ka riigiametitel pole teadmist, kui palju meil on joogiveeallikaid.

KRISTEL VILBASTE

Üks haiguste allikaid on see, et enam ei jooda piisavalt. Õigemini küll juuakse, aga vedelikke, mis on diureetilise toimega, kohvi ja kõiksuguseid teesid. Pole küll veel minetatud oskust veepuudust ära tunda: tuntakse, kuidas suu kuivab pidevalt, kuidas isegi pisarad ei voola, kui liiga tehakse. Enamik hakkab tegutsema, kui veepuudusele reageerib nahk, kõikvõimalikud ekseemid, psoriaasid ja nahapõletikud; tekivad allergiahood. Kuigi perearsti soovitus on esmalt juua rohkem vett, tahetakse ikkagi salve ja tablette, et tervis kiiresti korda saada ja kirutakse, kui ei saada arstilt abi. Võidavad need, kes panevad endale telefoni märguande või arvutiekraani külge kollase kleepsu „Joo vett!“. Imelikul kombel ei usaldata enam oma keha, mis on saatnud ajju sõnumi „Sul on veepuudus, sul on janu“. Kusjuures sellisest tajust nagu „janu“ räägitakse aina vähem, vahel pean isegi mõtlema, kas õigekiri on „janu“ või „jänu“. Unustatud sõna ja unustatud taju.

Pleekivad kolbad kõrbes

Enne kui allikavete puhtuse juurde asuda, tahan rääkida oma kõige vägevamast janukogemusest. Tudengina sattusin ühel kevadel, millalgi 1980ndatel koos sõpradega kaugele matkale. Matkale Kaspia mere taha Karakumi kõrbe. Sõna „kõrb“ tähendas tollal minu jaoks lõputuid liivamägesid, janusse surnud kaamelite skelette ja liivatorme. Peagi aga kogesin, et peamine, mis kõrbesse sattudes juhtub, on pidevalt kõrvade vahel kummitav mõte – kas joogivett jätkub.

Kõrbematkad olid 1980ndatel Tartu üliõpilaste seas tavalised, selleks hangiti tuttavalt arstilt aprilli alguseks tõend raskesti paraneva kopsukatarri kohta, mille ainsaks raviks oli matk kuuma päikese alla. Nii me endale vähemalt kinnitasime. Bioloogidel oli kevadtalvistest rabas müttamistest ja tedreonnides istumisest ju kogu aeg nina tatine.

Igatahes sattusime matkarühmaga Kaspia-taguses Karakumis mingisse kummalisse geoloogide teivasjaama, mille nimegi ei mäleta.

Grupijuhi korraldusel täitis igaüks kaks viieliitrist plastkanistrit – mis tegelikult ei olnud ette nähtud vee hoidmiseks, aga muid tollal ei olnud –, pidevalt tilkuvast kraanist, mille ümbrus haises jõhkralt masuudi järele. Karastunud inimestena meid see ei häirinud, upitasime oma nüüd juba 26 kilo raskuse varustuse selga ja hakkasime tühja laiuva silmapiiri poole sammuma.

See oli hetk, kui sain aru, et õpikupildid savikõrbest ongi tegelikkus. Kuivanud, korbatanud krokodillinaha taoliseks pinnaseks rebenenud maa, ei ühtegi puud-põõsast ega rohuliblet. Üle lõputu laudsileda maastiku edasi nihkudes jõudsime õhtuks mudamägedeni, õnneliku seikluse tähistamiseks oli esimesel õhtul pidu. Hommikul keetis toimkond putru ja kohvi, viimase veega pesti ilusasti kogu grupi nõud puhtaks.

Siis selgus, et matkajuhil oli kaart koju ununenud. Ta ütles, et teab õnneks, kuhu minema peame. Nii me mudamägede vahel liikuma hakkasime. See oli palav teekond, sest mägede vahel kõrvetas ja juua enam ei olnud. Lõunapaus oli halvaa, rasvaste leivakuivikute ja veel rasvasema suitsuvorstiga. Mõistagi ilma joogiveeta. Kellelgi tuli mõte kokku arvutada, kui palju meil seljakottides veel vett sisaldavaid produkte on. Selgus, et kolm liitrit moosi ja üks šampus, sest ühel tüdrukul oli sünnipäev tulemas.

Otsus tuli aga teha, sest matkajuht hakkas rääkima naljalugu sellest, et lähim allikas on kolme päevateekonna kaugusel … Korraga nägime enda ees läikivat vett. Seda oli paras lombike. Allikas? Kõik laskusid käpuli kaldale maha ja hakkasid peoga sisse kühveldama … ja kohe ka sülitama. Tegemist oli soolaveeallikaga, nagu neid Kesk-Aasias palju leidub. Ja mitte lihtsalt niisama, vaid ikka tõsiselt tulisoolasega. Kuumuse tõttu oli ka aurumine suur.

Pärast nõupidamist allika kaldal jõudsime lõpuks otsusele, et poisid peavad ilma seljakottideta ronima mudamägede kohal kõrguva kalju otsa, kus oli mingi geoloogide raudantenn, sest lootus oli, et seal võib ka veepaak olla. Ma ei hakka siinkohal kirjeldama vahepealseid seiklusi, aga õhtuks õnnestus meil jõuda tõesti mägede vahele peitunud allika juurde.

Mäletan, kuidas ma seljakoti maha heitsin ja vee äärde põlvitasin. Pistsin suu allikasse ja jõin looma moodi, suurte lonksudega. Silmanurgast nägin, kuidas ühel pool istus konn ja teisel pool oli ilus ümmargune kaamelijunn. Lükkasin selle kaamelijunni natuke kaugemale. Kõrbekuumuses päev otsa joomata olemine sai nüüd kogetud.

Tean, et ilmselt poleks meid seal janusse surra lastud, see matkarada oli üsna sageli käidav, nii et meie valged kolbad poleks sajanditeks pleekima jäänud. Aga õppetund vee puudumisest oli saadud. Koju Tartusse jõudes kuulasin õhtuti enne uinumist ühikahääli. Kui kusagilt kostis vee tilkumist, tõusin ja läksin keerasin tilkuva kraani kinni.

Joomine omal vastutusel. Mürgid allikavees

Eestis on igal pool võimalik joogivett leida. Olen allikatest joomist ligi kümme aastat propageerinud, aga just sel aastal jõudis heaoluühiskond allikate kallasteni. Linnade ümbruses võib nii nagu mujalgi Euroopas leida allika juurest sildi „Joomine omal vastutusel“ või pika analüüsi veest leitud keemilistest ühenditest ja mikroobidest. Tõepoolest, oleks ju rumal arvata, et üha enam saastuvas maailmas on Eesti mingi üksik saareke, kus saasteaineid üldse ei leidu.

Tõesti, Eesti allikates leidub mürgiseid ühendeid, aga nende hulk on marginaalne, nii et enamasti ei ulatu kehtestatud piirnormidele ligilähedalegi.

Uurisin keskkonnauuringute keskusest, mis mürke allikates on, kas nende pärast peaks edaspidi heaoluühiskonna inimesed allikast joomisest võõrutama.

Selgub, et mürke on tõesti. Vanad nõukogudeaegsed taimemürgid, mille kasutamine on ammu keelatud, aga pole teada, kas need on pinnasesse akumuleerunud või kasutatakse salaja edasi. Keelustatud mürke leidub, näiteks see, millega pintseldati üle paadipõhjad, et seal vetikad kasvama ei hakkaks. Üks tähtis rühm on maasikakasvatuses kasutatav hahkhallituse tõrjumise mürk. Need aruanded on analüüsimiseks kõigile kättesaadavad Eesti Keskkonnauuringute Keskuse veebisaidil. Hämmastaval kombel ei olevat viimaste aastate proovides üle piirnormi glüfosaate, ometi kasutatakse herbitsiidi nimetusega Roundup põldudel väga palju, ega ole ka tema laguaineid. Nimetatud ained on taimekaitsemürgid, või nagu põllumehed tahaksid kuulda – taimekaitsevahendid. Need kaitsevad taimi, et saadaks saaki – nii näiteks ei olevat päikesevaeses ja vihmases Eestis maasikaid muidu kasvatada võimalikki. Aga kas me ikka tahame selliseid maasikaid? Ja solgitud põhjavett? Kui see pole mürk ega ka kaitsevahend, soovitavad keskkonnauurijad selliste ainete tähistamiseks uue sõna välja mõelda.

Mürgikollektsionäärid

Vetele ja allikatele teevad liiga ka põllumajandusloomadel kasutatavad antibiootikumid jm ravimid. Imelikul kombel tehakse suurt kära liigsete nitraatide mineraalväetistega põllule viimisest, kuigi ka mahetooteid ei ole võimalik toota üldse ilma loomasõnnikut kasutamata. Seni ei ole olnud kellegi asi, et suurlautades kasutatavad suured ravimikogused põllult otse põhjavette jõuavad. Olen ise käinud üht võimsat Virumaa Koila allikat vaatamas, kui samal ajal sõnnikulaotur üleval kaldal sõnnikut laiali pritsis. Küllap lähiaastate uuringud annavad selle kohta täpsemat infot.

Mis aga üllatab veteseirajaid, on asjaolu, et Eesti põhjavette on sattunud kummalised mürgid, isegi vana-kole DDT, mille levikuallikat praegu Eestis kindlasti ei ole. Arvatakse, et need võivad olla Eestisse jõudnud Sahara liivatormide pilvedega, viimasel ajal on neid kummaliselt punakaid loojanguid küllaltki sageli olnud. Või on need Venemaa või Austraalia metsapõlengute pilved, mis siinmail maha sajavad, tuues kaasa kahjulikke ühendeid.

Veel kord: neid aineid on põhjavees üliväikestes kogustes ega ole inimesele ohtlikud. Uurijad tunnistavad, et analüüsitehnika on võimsamaks ja täpsemaks läinud ning nüüd on võimalik avastada ka selliseid aineid, millest varem aimugi ei olnud ning et mürgivalik on nagu margikogumine – mõnest uuest proovist saadakse jälle uus haruldus. Kindlasti tuleb põhjaveel silm peal hoida, kuigi kindlasti ei tuleks alustada puhta allikavee joomise keelamisest, vaid põllumajanduse taimekatsemeetodite paremast reguleerimisest ja kontrollist.

Huvitav, kas needsamad masinad uurivad ka näiteks Ülemiste järve, kust kaks kolmandikku Eesti elanikest joonuks saab. Oleks ju rumal arvata, et nii suure veepinnaga järve punased liivaosakesed või metsapõlengutahm ei jõua, ning valgala, kust see järv toitub, on hiiglaslik. Aga ehk ei ole vaja? Vahel on juuksekarva lõhki ajamine selge rumalus ja heaoluühiskonna arvutimängude rida.

Kust hankida vett, kui elektrivarustus katkeb?

Eestis ei ole veel probleeme joogivee kättesaadavusega, kuid olukord võib muutuda. Pole mõtet üksteist paanika õhutamises süüdistada, tuleb kasutada aega, mis on antud teistsuguse elu ettevalmistamiseks. On hea, kui kõige õudsemad ettekuulutused ei täitu, hoidkem selleks pöialt. Kuid ellujäämise teadmisi tasub ammutada. Rõhutan veel kord: hea, kui neid pole vaja kasutada, aga tagataskus võiksid nad valmis olla.

Kas nüüd just sel moel, nagu ellujäämiskoolitusel (mille sisuks on ellujäämine mingi ajani, mil tuleb keegi, kes ära päästab) õpetatakse tuld süütama naiste tampoonidega, valmistama tokileiba „juhuslikult taskust leitud jahust“ ja orienteeruma mobiiltelefoniga. Muidugi on see parem kui mitte midagi. See on mäng, mitte tegelikkus, enamik ei suudagi aduda, mida tähendab tegelik nälg või janu. Nooremate põlvkondade eluajal ei ole Eestis olnud sõda ega nälga. Oleme heaoluühiskonna lapsed.

Kuid puhas joogivesi võib saada probleemiks linnarahvale. Maainimestel on õues kaev või tiik ja metsas allikas või oja, kust saab puhast vett. Seisuveekogude vett võib suvel vaja olla enne keeta, aga ta on ikkagi joodav.

Kõige kindlamad on vee hankimiseks allikad. Olen kogenud, et enamik inimesi ei tea oma kodukohale lähimaid allikaid. Neid pole praegu meile vaja. Vesi jookseb ju kraanist. Aga kui näiteks elektrikatkestuse tõttu enam ei voola?

Kus asuvad meie joogiveeallikad?

Eesti on allikatega hästi kaetud. Ülo Heinsalu on 1970ndatel andnud hinnangu, et Eestis on 15 000 allikat. Kahjuks pole teada, kui paljud neist on joogiveeallikad, enamik on lihtsalt nii väikesed või siis imballikad, kust raske vett koguda. Ka riigiametitel pole teadmist, kui palju meil on joogiveeallikaid. Nõukogude ajal taheti neid tsiviilkaitse eesmärkidel kaardistada, teadis kõnelda meie seast nüüdseks lahkunud üks paremaid veespetsialiste Erna Sepp.

Seni kõige täpsem ja suurema mahuga andmebaas on allikate riiklik 1936. aasta loendus, kus on andmeid 3700 allika kohta. Paraku on see vaid digiteeritud lehtedel, siiski ka rahvusarhiivis e-keskkonnas, kust võib otsinguga üles leida kodukohale lähima allika.

1936. aasta allikate loendis on toodud asupaik tollaste talude täpsusega, olemas on maastiku kirjeldus ja märge vee kvaliteedi kohta. Kuid Nõukogude ajal kuivendati melioratsioonitööde või põlevkivi- ja turbakaevandamisel ära väga suur hulk allikaid, osa on kadunud maa kerkimise tagajärjel. Asulates on suur osa allikaid suletud sanitaarsetel põhjustel. Esialgsetel andmetel võib oletada, et kadunud on kümnendik 1936. aasta loenduse käigus kirja saanud suurematest ja tähtsamatest allikatest. Aga ülejäänud on alles.

Tänapäeval on allikad kantud andmebaasidesse. Viimasel ajal reklaamitakse allikad.info andmebaasi, kuhu on koondatud Eestis olemasolevad andmebaasid, mis on aga tehtud eesmärgiga neid allikaid kaitsta, seega paljud seal toodud allikatest on sellised, mille juurde ei soovitata minna. Kõige mahukam on keskkonnaregistri loetelu umbes 1100 allika kirjega. See loetelu langeb valdavas osas kokku andmebaasiga, mida kuvatakse maa-ameti põhikaardil. Pandivere nitraaditundlikul alal on registreeritud ja asukohad täpsustatud umbes 200 allikal. Kaitstavate loodusobjektidena on üksikobjektidena keskkonnaregistri nimekirjas poolsada allikat. Ürglooduse objektide hulgas on 223 allikatega seotud objekti. Allikaid on registreeritud ka pärandkultuuri objektidele inventuuri tehes, umbes poolteistsada. Keskkonnaseire toimub alla sajas allikas. Metsaseaduse alusel on vääriselupaigana registreeritud keskkonnaregistri vääriselupaikade registris poolsada allikalist ala. Muinsuskaitse all on valdavalt nn ohvriallikatena sadakond allikat, mille hulgas ka hea veega allikaid. Kõik need andmebaasid on pidevas muutumises.

Minu 2013. aastal ilmunud raamatus „Eesti allikad“ on tutvustatud veidi enam kui sadat allikat, nende paiknemist, ajalugu, pärimuslugusid, ohutegureid. Hea kokkuvõte koobastes paiknevatest allikatest leidub Ülo Heinsalu raamatus „Eesti NSV koopad“.

Juua või mitte juua?

Paraku puudub Eestis korralik joogiveeallikate andmebaas. Facebooki Allikalkäijate grupis ei lähe päevagi, ilma et keegi küsiks oma kodu läheduses asuvate allikate kohta ning peagi algab arutelu, kas allikas on piisavalt puhas, et sealt juua. Soovitan alati tellida allikavee analüüs. Viimasel aastatel on isegi ilmunud mõne allika juurde sildid analüüsivastustega, näiteks Taevaskoja Emalättel ja Värska allikal. See on tervitatav nähtus, et ka ümbruskond ja allikavee tarbijad saaksid teada, mida vesi sisaldab. Siin on üks aga. Allikavee kvaliteet sõltub mitmest asjaolust, suvepoolaastal langeb allikatesse orgaanikat ning sõltuvalt voolu kiirusest ja veekogu suurusest suureneb või väheneb Escherichia coli ja sellelaadsete bakterite sisaldus vees ning need võivad põhjustada kõhulahtisust nagu seisev vesi ikka. Enamikul kiirelt voolavatel allikatel ja ka kaevudel on see siiski pidevalt normis. Allikatest leiab ka lisaaineid sõltuvalt sellest, mida lähikonnas põldudele külvatakse, sest enne kui vesi üles liigub, liigub ta alla. Allikavesi läbib ju maapinnale tulles mitu maapinnakihti, ega baltisakslased asjata omal ajal allikate kaudu meie mailt radioaktiivseid aineid ei otsinud. Mikroelemendid võivad olla abiks haiguste tervendamisel ja Eestis on isegi mõnel korral püütud uurida eri ainete sisalduse mõju tervisele. Uuringud pole otsest tulemust andnud, aga folklooris on need kirjas.

Kas juua või mitte juua?

Pigem juua, aga usaldada tuleb oma meeli. Olen ikka öelnud, et meie allikate vesi on puhtam kui pudelivesi, või ka kraanivesi, mida pidevalt kontrollitakse. Et Eestis võib otse allikast juua, kui maitsest ja lõhnast on tunda, et see vesi on puhas ja tegu on voolava allikaga. Kui olete mõne allika vee pidev tarbija, siis tehke eri aegadel analüüse ja jagage seda infot teistelegi. Veel parem, kasutage mitme allika vett. 20liitrine nõu võiks metsas käikudeks auto pakiruumis kaasas olla. Võiks ka välja arvutada oma pere joogi- ja toiduvee tarbe ning võrrelda veearveid – kui palju puhast vett loputuskastist või seebiveena ära voolata laseme.