Ja sirelite õitseaeg on käes

Sirelite kultuuristamine Euroopas ja Aasias algas arvatavasti üle viiesaja aasta tagasi, XIX sajandi keskpaigaks olid sirelid meilgi juba tavalised.

HELDUR SANDER

Sirelite õieilu ja õitsemine on võlunud luuletajaid ja proosakirjanikke, neile on pühendatud heliloomingut ja kunstiteoseid ning sirelitest lauldakse laule, neist tehakse juttu huviajakirjades ja mujalgi. Rahvusvaheliselt kättesaadavatest töödest käsitleb sireleid põhjalikult Susan Delano McKelvey monograafia1 ning meil Anne Kolli diplomitöö ja Vladimir Kalva ülevaade.2 Sirelite taimeperekonnast on kaks liiki pärit Euroopast, ülejäänud parasvöötme Aasiast, looduslik levik ulatub kuni Jaapanini välja. Põhiliselt on need siiski pärit Hiinast ja vahepealselt aladelt, sirelite kultuuristamine on seotud Siiditeega Hiinast Vahemere äärde. Perekonna nimetus Syringa tuleneb ilmselt ladinakeelsest sõnast syrinx või kreekakeelsest sýrigx (’toru’) ja osutab õõnesvõrsetele. Need kõrge ja keskmise kasvuga põõsad on küllaltki külmakindlad ja pikaealised.

Carl Linné järgi oli teada kaks liiki, harilik sirel ja pärsia sirel ning teise liigisisene üksus, mille tähendus pole päris selge, neist kaks esimest pärinesid Pärsiast, millena käsitleti ajalooliselt praegust Iraani. Siit sai alguse sirelite perekonna mitmekesisus, mida õpiti tundma ekspeditsioonidel koos maailmapildi avardumisega, ning sedamööda, kuidas selgusid sirelite kultuuristamise teed, hübridiseerumine ja sortide kujunemine. Eri aegadel ja eri autorite käsitluses on sireliliikide arv 23–28.

Sirelite kultuuristamine Euroopas ja Aasias algas arvatavasti enam kui viissada aastat tagasi ja tõenäoliselt jõudsid need Ameerikasse juba enne 1700. aastat. Sirelite aretamissuunad varieeruvad õite värvuse, õitsemisperioodi alguse ja pikkuse, kasvu jm omaduste osas. Dendroloog Johann Gerd Krüssmanni järgi kasvatati 1980ndatel üle 900 sordi, uuemal ajal on mainitud, et neid on isegi 1500.

Sireli liikide olemuse mõistmine on tihedalt seotud taksonoomia ja sellega, kuidas tuvastati nende looduslikke kasvupaikasid. Nagu ikka taimeteaduses, on taksonoomiline suund pidevalt muutunud – muutuvad liikide ja sortide mõisted. Nii on üht ja sama liiki peetud iseseisvaks, siis hübriidiks ja jälle iseseisvaks. Talletatud teadmiste kasvu ja tänapäeva geenianalüüside tõttu on areng pidev. Mõnele praegu aktsepteeritud liigile on kogunenud rohkesti sünonüüme, mõnel juhul isegi sada või enam. See kõik teeb ajaloolise käsitluse keeruliseks ja raskendab introduktsiooni uurimist. Taksonoomiat mõjutavad riigipiiridki ja poliitika, siin omavad tähtsust riikidevahelised suhted ja teadusliku informatsiooni vahetuse tase. Liikide taksonoomia võib olla problemaatiline, kui levikuareaal hõlmab mitut riiki, näiteks Kaug-Idas Venemaa ja Hiina puhul, kuid ega kõik piirkonnad olegi ühtlase tasemega uuritud. Takistuseks võib olla keeruline poliitiline olukord ja sõjad, nii näiteks teame vähem Afganistani floorast. Paljude maade, ka Euroopa floora kohta on ülevaateid avaldatud korduvalt ning taksonoomilist vaatenurka kajastavad mitmed andmebaasid ja tööd, kuid seisukohtade ja meetodite erinevused on ikka jäänud.

Sirelite introduktsioon Liivimaa ja Eestimaa provintsi

Sireli uimastav lõhn on suve alguse kuulutaja.

Piia Ruber

Sirelite kasvatamine sai meil alguse linnade ja mõisate iluaedades, kust taimi levitati taluaedadesse. Varasemad kirjanduslikud andmed ulatuvad XVIII sajandi lõpukümnendisse, mil sireleid kasvatati juba mitmel pool. Üks neist kohtadest oli Christoph Burchard von Vietinghof-Scheeli Alūksne, eestipäraselt Aluliina – mõis, kus enne 1798.–1800. aastate karme talvi leidus kolm liiki: harilik sirel ja selle valgeõieline vorm (Syringa vulgaris, fl. albo) ning pärsia sirel (S. persica), mis kasvasid avamaal, ja ruaani (hiina) sirel (S. chinensis), mis kasvas kasvuhoones. Temperatuur ei tohtinud seal langeda alla 0 ºC. Kuid hiljem sirelid taimede nimekirjast puuduvad,3 seega olid ilmselt hukkunud eelnimetatud karmidel talvedel.

Need olid siinses piirkonnas algul kasvatatavad liigid. 1807. aasta andmeil oli ka Tartu ülikooli botaanikaaias pärsia sirel ja selle alamüksusena β) laciniata, mille kohta on kirjutatud: „Juba mõni aasta aedades mitte harv. Peab talve ilma katmata vastu.“ Ja muidugi harilik sirel ja selle valgeõieline vorm. 1810. aastal kasvasid kõik need neli, mis Alūksneski, Tartu ülikooli botaanikaaias avamaal.

Sealjuures tulevad just kahe viimase liigi puhul esile sirelite hübridiseerumise ja taksonoomia probleemid. Linnél oli pärsia sirel liigi staatuses ja samuti oli Carl Ludwig von Willdenow’ järgi ruaani sirel liik. Kuid hiljem hakati pärsia sirelit käsitletama hübriidina, mida näitab vastav märk perekonna ja liigi ime vahel – Syringa × persica. Kusjuures ilmnes, et tegu on hariliku sireli ja lõhislehise sireli hübriidiga (S. vulgaris × S. × laciniata), samuti on lõhislehine sirel omakorda eellõhislehise ja hariliku sireli hübriid. On ka teisi seisukohti, näiteks et pärsia sirel on hoopis afgaani ja lõhislehise sireli hübriid – kui nii, siis võis see tekkida Siiditeel, kui lõhislehine sirel kohtus endeemilise afgaani sireliga. Siit nähtub, kui keeruline on morfoloogiline lähenemine ning kui keerukaks teeb see sirelite määramise, seades kahtluse alla mõnede hübriidide ja isegi liikide olemuse ja kujunemise teed. Praegu peetakse pärsia sirelit ikkagi Linné järgi omaette liigiks (S. persica L.), mitte aga hübriidiks.4

Ruaani sirel on aga pärsia ja hariliku sireli hübriid (S. persica × S. vulgaris),5 selle sireli lehed ja õied sarnanevad pärsia sireli lehtede ja õitega, kuid püstine kasv ja õierohkus meenutab kõige rohkem harilikku sirelit. Kultuurhübriid avastati väidetavalt 1777. aastal Prantsusmaal Rouenis aednik Varini aias või sealses botaanikaaias ja kui andmeid tõeselt võtta, siis juba kakskümmend aastat hiljem jõudis see läbi aiaäride Liivimaale.

XIX sajandi keskpaigaks olid sirelid meil juba tavalised. 1854. aasta andmeil olid need põõsad siia ammu sisse toodud, meie kliimas sobivaks osutunud ja neid leidus peaaegu igas aias. Toona leidus Eesti- ja Liivimaa provintsis viit liiki – ruaani, ungari, lõhislehine, pärsia ja harilik sirel – ning mitmeid sorte ehk rahvusvahelise terminiga kultivare. Tuntud äriaedniku Karl Heinrich jun Wagneri (1821–1901) Riia iluaiandis oli 15 varieteeti. 1865. aastal oli liikide arv sama, küll oli suurenenud sortide arv, kokku leidus 32 taksonit, liiki ja väiksemat üksust. 1883. aasta andmeil oli meie piirkonnas sirelite süstemaatika keeruline, sisaldades 6 liiki ja 21 liigisisest üksust koos ühe hübriidi 29 sordiga. Seega oli sireli sortide arv juba suur ning kõike ei oldud ka tuvastatud.6

Tänapäeval leidub rohkem sirelite liike ja sorte Nurga puukooli andmebaasis – 62 taksonit. Sealses Ellamaa arboreetumis kasvab 49, Tartu ülikooli botaanikaaias 43, Tallinna botaanikaaia Kloostrimetsa kollektsioonis 50 ja Eesti erakollektsioonides 32.7 Seega on võimalus saada siin leiduvatest sirelitest küllaltki hea ülevaade. Varaseim õitseja on mai lõpus ja juuni alguses tugevasti lõhnavate õitega harilik sirel ja hiliseim juulis jaapani sirel (S. reticulata). Seega saame sirelite õieilu nautida kaks kuud.

Euroopa liikide hariliku ja ungari sireli lugu

Hariliku sireli looduslike kasvupaikadena tuntakse Kreeka idaosa, Bulgaariat ja tänapäeva Türgi alasid, aga ka Rumeeniat. Metsistununa kasvab ta kogu Väike-Aasias. Oxfordi ülikooli botaanikaprofessor John Sibthorp registreeris hariliku sireli 1794. aastal Bulgaarias Eminska Planina mäestikus. Ta kogus seemneid ja külvas Oxfordis oma aeda – see paik on siiani Inglismaa vanim ja järjepidevaim sireli kasvupaik. Teisena selgitas sireli looduslikku kasvupaika Anton Rochel, Pesti (Budapesti) ülikooli botaanikaaia peaaednik, leides selle kolmkümmend aastat hiljem Rumeeniast, mis tollal oli Ungari kuningriigi valduses.8

Hariliku sireli kultuuris kasvatamise alguasja kohta on erinevaid andmeid. Igatahes sai see alguse Türgi Osmanite impeeriumi ajal ja sealse piirkonna aiandusest, hõlmates läänes islamimaailma osmanite vallutuste aladelt kuni idas Afganistani ja Lõuna-Usbekistanini. Just nendelt aladelt jõudsid mitmed taimed Osmanite riiki, sealt Euroopasse ja Türgi on tuntud ilutaimede alg- ja vahekoduna.9

Hariliku sireli (Syringa vulgaris L.) värviline puulõige P. A. Mattioli raamatust „Commentarii“ (Venice, 1565). Asub Viinis Austria rahvusraamatukogus.

Kultuurtaimede kasvatamine ühendaski paljusid maid ja rahvaid ning annab aimu, kuidas taimede introduktsioon toimus. Sirelid jõudsid Osmanite aladele ilmselt karavanidega Hiinast mööda Siiditeed ja neid kasvatati XVI sajandil tollases maailmalinnas Konstantinoopolis (İstanbul). Prantsuse reisija Bierre Belon avaldas 1553. aastal ülevaate taimedest, mida oli näinud oma reisidel 1546–1548 Vahemere idaalale Levanti, kuid ta ei kogunud seemneid ega elustaimi. Selles ülevaates on esimest korda mainitud hariliku sireli kasvatamist İstanbulis. XVI sajandi kolmest varasest illustratsioonist leidub üks Zürichi linnaarsti Conrad Gesneri taimejooniste kollektsioonis (enne 1565. aastat), teine Veneetsia Püha Markuse raamatukogus Pietro Antonio Michieli herbaariumis ja kolmas Bolonga ülikooli raamatukogus.

İstanbulis töötas aastail 1554–1562 Saksa-Rooma keisririigi saadik, laialdaste huvidega arst Ogier Ghiselin de Busbecq, kes tõi 1562 hariliku sireli seemned Euroopasse ja külvas Viinis oma aeda, põõsad hakkasid õitsema 1589. aastal. Kuid selge dokumentatsioon selle sündmuse kohta puudub ja andmed on talletatud teiste isikute kaudu. Viinist levis harilik sirel aeglaselt teistesse Euroopa maadesse, nii ka XVIII sajandil Eesti- ja Liivimaa provintsi. Teadaolev kirjalik allikas sireli kohta on Eesti alalt suhteliselt hilisest ajast, aastast 1797 Rutikvere mõisast,10 kuid sirelit kasvatati tollal juba mitmel pool.

Küllap kasvas see liik 1930. aastate lõpus pea kõigis taluaedades. Praegugi võib harilikku sirelit kohata paljudel taluasemetel. Liik on meil külmakindel ning üks püsivamaid, hävib juhul, kui kasvukoht täiesti metsastub ning valgustingimused sobimatuks muutuvad. 1928. aasta andmeil kasvasid Inglismaal Portsmouthis hästi hooldatud aias 180 aasta vanused sirelid kõrgusega 9 meetrit. Ka Tartu ülikooli botaanikaaias kasvab harilik sirel järjepidevalt 1810. aastast.

Leiusageduselt 90,4 protsendiga oli harilik sirel aastatel 1952–1973 Eesti parkide ja kollektsioonide levinuim võõrliik. Aastail 1983–1989 oli leiusageduseks 72% ja harilikku sirelit leidus 80% Lääne-Eesti parkidest, Ida-Eesti parkidest 68%.11

Rumeenias ja Lääne-Ukrainas kasvava ungari sireli avastas ja andis nime Syringa prunifolia ungari botaanik Pál Kitaibel 1810. aastal. Tema töö jäi küll käsikirja ja leiti palju aastaid hiljem. Ungari paruni János Jósika abikaasa, taimedest huvitunud paruness Rosalie Jósika (snd krahvinna Czaky) leidis selle sireli Transilvaaniast, mis oli tollal pool­iseseisev vürstiriik praeguse Rumeenia alal. Paruness istutas taime 1827. või 1828. aastal oma Cluji (Klausenburgi) komitaadis Sebesi linna lähedal oleva Czuczar-Thali mõisa aeda. Sireli taimi saatis paruness Jósika keiserliku Viini ülikooli botaanikaaeda, kus need 1830. aastal õitsesid. Samal aastal kirjeldas taime botaanik Joseph Franz von Jacquin noorem, kes nimetas sireli parunessi auks S. josikaea.

Mõne teate kohaselt kasvatati meie piirkonnas ungari sirelit juba 1854. aastal. Ungari sireli leiusagedus aastatel 1952–1973 oli 11,1%, ligi kaheksa korda vähem kui harilikku sirelit. Aastatel 1983–1989 oli ungari sirelite leidumus kasvanud 23,7%, seega enam kui kaks korda.

Sirelite kultuurilisest tähendusest

Keldid pidasid sirelit uskumatult joovastava lõhna tõttu nõiduslikuks. Victoria ajastul pidi sireli kinkimine meenutama vana armastust, nii nähti sel perioodil sageli sirelikimbuga leskesid. Venemaal toob sireli hoidmine vastsündinu kohal tarkust. Ameerika Ühendriikides on sirel New Hampshireʼi osariigi ametlik lill ja esindab selle elanike vastupidavat olemust. Kunstnikele on sirelid olnud inspiratsiooniallikaks läbi ajaloo, näiteks on Vincent van Gogh ja Claude Monet kujutanud oma maalidel sirelite ilu. Ameerika luuletaja Walt Whitman on kasutanud oma kuulsas Abraham Lincolni viimaseid päevi kirjeldavas luuletuses sirelit surmajärgse elu sümbolina. Ja meie esiluuletaja Marie Undergi on sirelite aja luuleridades jäädvustanud.12

1 Susan Delano Mckelvey, The Lilac. MacMillan Co., N. Y. 1928. 581 lk + lisad. https://www.biodiversitylibrary.org/item/130196#page/1/mode/1up

2 Anne Koll, Sireli liikide introduktsioonist Eestis NSV-s. Diplomitöö, TRÜ taimesüstemaatika ja geobotaanika kateeder. Tartu 1982. 74 lk. + lisad. Vladimir Kalva, Sirelid. Valgus, Tallinn 1988.

3 August Schmidt, Verzeichniß derjenigen Gewächse, so sich in der Marienburgischen Gartnerey befinden und wovon Doubletten gegen Tausch oder für Bezahlung, wie auch mehrere seltene schöne Saamen zu haben find. M. G. Grenzius, Dorpat 1800, XXV pp.;

Johann Peter Bueck, Erstes Supplement zum Marienburgischen Pflanzen Verzeichnisse, wovon Doubletten gegen Tausch oder ftir Bezahlung wie auch mehrere seltene schöne Saamen zu haben sich. M. G. Grenzius, Dorpat 1804, 14 pp.

4 The Plant List. A working list of all plant species. http://www.theplantlist.org/tpl1.1/record/kew-356316

5 Erhardt Götz, Bödeker Seybold Zander Handwörterbuch der Pflanzennamen. Auflage, Ulmer 2002, 17.

6 Heinrich August Dietrich, Acclimatisationsversuche im Norden, als Beitrag zur Landschaftsgärtnerei. – Mitth. Kaiserl. Freien Ökon. Ges. St. Petersburg 1854, 2(XXI), 181–215.

7 https://www.nurgapuukool.ee

http://www.botaed.ut.ee/andmebaas/index.php?list_all=o

Heldur Sander (koost.), Ülevaade arboreetumite ja parkide puittaimedest. – Eesti dendrofloora uuringud 2004,VIII, 3–311.

8 John H. Harvey, Turkey as a Source of Garden Plants. – Garden History 1976, 4(3), 21–42.

9 H. Walter Lack, Lilac and Horse Chestnut: Discovery and Rediscovery. – Curtis’s Botanical Magazine 2000 17(2), 109–141.

10 Otto Friedrich Pistohlkors, Botanisches Namensverzeichniss der in Liefland einheimischen Holzarten, mit ihren verschiedenen Benennungen. –Neue Nord. Misc,. Riga 1797, 17, 172–182.

11 Heldur Sander, Jüri Elliku, Urmas Roht, Eesti parkide ja kollektsioonide levinumate võõrlehtpuude ja -põõsaste introduktsioonist ja metsistumisest. – ELUS-i aastaraamat, Tartu 2008, 85, 78–102.

12 Lilac Meaning and Symbolism. FDT by design. https://www.ftd.com/blog/share/lilac-meaning-and-symbolism Marie Under, Sirelite aegu, 1916.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht