Elusügise ja eakate kujutamine eesti vanasõnades ehk Vanasõnad kultuurigerontoloogia teenistuses

PIRET VOOLAID

Kultuurigerontoloogia on viimastel aastakümnetel tõusnud üheks elavamaks ja sisukamaks akadeemilise analüüsi valdkonnaks. See vananemisteadus põimib humanitaar- ja sotsiaalteadused ja on keskendatud vanema ea väärtustele, tavadele, normidele ja moraaliideedele ning on mõjutanud arusaamu sellest, kuidas me vanemas eas õpime; vaidlustanud vanu stereotüüpe, kombineerides ja tuues kaasa uusi teooriaid ja uusi metoodikaid.

Üks stereotüüpidele üles ehitatud, sageli radikaalseid seisukohti ja hoiakuid peegeldav kultuuri-, aga veel enam keelenähtus, on kõnes ja argikeeles kasutatavad vanasõnad. Rahva hulgas tuntud kindlat lausemalli järgivad vanasõnalised ütlused on lühikesed, traditsioonilised, õpetliku sisu ja poeetilise vormiga. Üldlevinud arusaama järgi väljendub neis mingi kindel tõde ja veendumus, mille vastu ei vaielda – või kui seda tehakse, siis mõne teise vanasõna toel.

Vanasõnade ja vananemise seostest leidub ka varasemaid uuringuid, näiteks väitis Hiina parömioloog Juwen Zhang 2021. aastal, et vanasõnade uurimine üldiselt ja vanasõnade uurimine eriti vanaduse ja vananemise kohta aitab mõista konkreetse kultuuri olemust.¹ Kui nii, siis on asjakohane analüüsida eesti vanasõnades eakate ja vananemisega seotud hoiakuid, kasutades pika aja vältel kogutud arhiivimaterjali XIX sajandi teisel poolel talletatud ütlustest kuni tänapäevani välja. Eelkõige sooviga teada saada, kuidas ja milliste metafooride kaudu kõneldakse vanasõnades eakatest inimestest ja vananemisest, eakatega seotud normidest ja moraaliideedest. Põimides keeleteaduses ja folkloristikas tuntud metoodikaid, saab vanasõnatekste koos kasutusümbrusega tõlgendada avaramal kultuuritaustal. Selline meetod võimaldab tõsta vanasõnad kultuurigerontoloogia uurimisobjektiks ning pakkuda vananemisteaduses kui algupäraselt bioloogia alamvaldkonnas interdistsiplinaarset kultuurteaduslikku lisaväärtust ja näidata, kas ja kuidas pika aja vältel välja kujunenud arusaamad kehtivad tänapäeval.

Milliseid vananemisnähtusi peegeldab pikka aega kogutud vanasõnaaines? Käsitluse uurimisallika moodustab 1980. aastatel ilmavalgust näinud akadeemiline väljaanne „Eesti vanasõnad I–V“, milles on toodud 15 140 vanasõnatüüpi.² Väljaanne sisaldab kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis leiduvaid vanasõnu, mis on kogutud alates rahvaluule kogumise algusest, XIX sajandi teisest poolest kuni 1961. aastani. Uuem võrdlusaines pärineb Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadusarhiivi vanasõnakogust, mis muu hulgas sisaldab ka internetist, nt ühismeediast, reklaamidest jm dokumenteeritud materjali. Otsesõnu on eaka inimese ja vananemise teema kohta üle 300 eesti vanasõna, mis võivad esineda väga erinevates seostes.

Vanasõnu ealisusest ja eakate kohta sisu ja suhtumiste järgi liigitades on abiks Anne Hussari, Arvo Krikmanni ja Ingrid Sarve omaaegne rahvaväljaanne „Vanasõnaraamat“ (Eesti Raamat, 1984), milles on ütlustekstid esitatud sisulis-temaatilistes kategooriates. Juhinduda saab näiteks järgmistest üldisematest sisuliinidest: 1) inimiga ja selle kestus, eri etapid, sõlmpunktid, tagasipöördumatus jne; 2) nooruse ja vanaduse tingimuslikud seosed (noorus kui külviaeg, noorena kogutakse, õpitakse, et vanana oleks võtta); 3) noore ja vana vastandus – noor on tugev, terve, sitke, agar, tuline, ilus jne; vana väeti, tõbine; vanadus on rõõmutu; 4) noore ja vana vastandus – noor on rumal ja oskamatu, vana on kogenud ja tark; 5) vana on sitke, kuri, äkiline; 6) vana läheb arust nõdraks, lapsikuks; 7) eakad väärivad austust, neid ei tohi pilgata; 8) vanuse eiramine, inimene pole kunagi vana, 9) eakad ja üksindus.

Peamise mõistena on neis ütlustes kasutusel vana, mis võib käituda omadussõnalise täiendina (nt loomametafoorid vana koer, vana hobune, vana rebane eaka inimese kohta), aga ka nimisõnana (vana = eakas). Sageli kombineerub vana koos halli peaga: hall pea on vanaduse kroon; halli pead austa, kulupead kummarda.

Inimiga ja selle kestus, eri etapid, sõlmpunktid, tagasipöördumatus. Paljudes vanasõnades kohtame truismidena määratletavaid üldteada tõdesid, enesestmõistetavaid mõtteid, nt iga toob vanust; aeg viib haua või surma poole; vanast ei saa enam noort, aga noorest küll vana; egaüts taht kavva eläde, kiägi ei taha vanas saiai; vanadus tuleb iseenesest. Kohati kõlavad sellised pessimistlikuvõitu vanasõnad ka paratamatusena, suure elutarkusena: eks see inimese elo ole lühike ja sitane ku lapse särk; elu om lühike nigu uni. Inimelus nähakse kolme pöördelist sündmust: sünd, abiellumine, surm.

Määratletakse suuremad elulised saavutused, kui kaugele peaks teatud eaks olema jõutud, vastasel juhul ei jõutagi: kolm kord saab inimest vaadetud: kui ilma sünnib, kui pruudiks saab ehk peiuks ja kui ää sureb; inemine om kolm kõrd rummal: edimalt latsepõlveh, tõist kõrd paari minneh, kolmas kõrd vanah eähi; kes ei saa enne kahtkümmet ilusaks, enne kolmekümmet targaks, enne viitkümmet rikkaks, neil jäävad kõik need saamata.

Noorus ja vanadus on tingimuslikult seotud. Üks osa vanasõnu kujutab noorust külviajana – noorena kogutakse, õpitakse, et vanana oleks võtta: mida külvad kevadel, seda lõikad sügisel (mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas); mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea; mida noorelt külvad, seda vanalt lõikad; noorelt hõlbus õppida, vanalt raske vastata; kui sa vanan lämmit tahad, sis tee nooren põlven ahi valmis. Sellesarnane suundumus esineb ka nooruses omandatud kommete kohta, mis elu kestel justkui ei kao: kes noorelt valetab, see vanalt varastab; kes noorelt varastab, see seda vanana ei jäta; kiä varsah vehmrest vällä viskas, tuu vanah kah. Vanasõnade kasutamisel ilmneb kaks eesmärki. Vanasõnu võib võtta kui preventiivseid elujuhiseid, aga need sobivad ka selleks, et teatud olukordi kokku võtta tagantjäreletarkuse ja kinnitusena. Kui vaadata seda filosoofilist kategooriat, kuida sa noorelt kasvad, nenda sa vanalt jääd, siis elukaar on palju dünaamilisem, inimese igakülgne areng jätkub kogu eluaja ning tänapäeva elukestva õppimise idee järgi ei ole enda harimiseks ega arendamiseks kunagi hilja.

Just siin võib kohata loomametafoore (koerakutsikad vs. vana koer, varss vs. hobune, vana karu): varsan õpid, vanan pead; mis kutsikun õpit, vanan penin peat; karu õpetatakse ikki noorelt murdma; vana karu ei õpi tantsima; vana koera enam ei õpeta; kes vanast koerast enam linnukoera õpetab.

Noore ja vana vastandamine. Teises osas noore ja vana vastandusel põhinevatest ütlustest on noor rumal ja oskamatu, vana aga kogenud ja tark, nt noor inimene on vanast seitse korda taga; noore inimese oid on jalgupidi seljas; kahekümneaastasel pole veel õiget oidu pääs; nooreld om nigu kott pään; mida noorem, seda koerem; inimene läheb aasta vanemaks, kaks targemaks; saad vanemaks, lähed targemaks; ega vana koer valet haugu; vanad räägivad seda, mis nad on teind, noored räägivad, mis nad teha tahavad; vanad härjad käivad ikka õigel vaol.

Sellesse allrühma kuulub ka tuntud vanasõna vaiv om vanas saia, hää om vanan elada, mis on põnev arhiiviselgituste poolest. Nimelt lükkavad rahvaluulekogujate kontekstilised kirjeldused selle vanasõna ümber ja väidavad, et vanaduses ei ole midagi kiiduväärset:

Vaiv vanas saia, vanah hää ellä’. See om tühi lori – vanadus om hirmus (1967 Vastseliina).

Vanainemise ütliva, et vaiv om vanass saia, aga vanal om hää ellä. Aga too ei ole õige’ei. Vana om üts päiv haige, tõne päiv terve (1981 Vastseliina).

Vaev vanaks saada, hea vana olla. Vanainimesed, eriti haiged, arutlevad, et kas öeldi nõnda ainult pilkeks või oli taludes tõesti nii, et kui poeg majapidamise üle võttis, ei olnud vanematel enam hoolt (1982 Tartu).

Vanas lääd, üteldas, et vanas om väiv saada, aga vanan om ää elada. Ei ole, kurat (1982 Otepää).

Tuleb öelda, et selline arutelu vanasõnade õige või väära tähenduse üle on haruldane, järelikult on teema tähtis, et vanasõna tõeväärtus kahtluse alla seada.

Eaga tuleb kavalust ja elukogemust. Eraldi sisuallrühm rõhutab eaka inimese sitkust, äkilist loomust – vana kont on sitkem, vana on kaval, kogenud, oskab ohte vältida, heast lugu pidada. Näitena saab tuua ütlused: vana karu – kaval aru; vana rebane juba lõksu ei lähe, ärä vanna santi likatama õppe; ää vana hobusele õpeta kaerasöömist; vanad sikud lakuvad ka heal meelel soola.

Eraldi tähelepanu väärib eesti keeles ka tänapäeval üks levinumaid nn eakavanasõnu vana hobune tahab ka veel kaeru, mida kohtab ohtralt näiteks meedias. Tunneme seda vanasõna üldisemas tähenduses – kõrge iga ei tähenda veel elu hüvedest loobumist, ka eakas võib täisverelist elu elada ja elu nautida. Vanasõna langeb kokku tänapäeva vitaalse vananemise trendiga, kus vitaalsust nähakse ennekõike kui eakate elutahet, mis on pikaealisuse eelduseks. Taas on asjakohane näitena tuua mõned selle vanasõna kohta pika perioodi vältel arhiivi laekunud selgitused:

Vanainimese kohta, kes midagi maiustust armastab. Kui vana naisterahvas veel mehele tahab minna (1894 Ambla).

Öeldakse vana mehe kohta, kes tahab veel naist võtta (1939 Simuna).

Ütleb vanainimene, kui ta teeb veel lollusi, mis omane noorusele (1959 Kuusalu).

Öeldakse vastuseks, kui keegi ütleb, et vanaduse pärast seda või teist enam ei taheta või ei tehta (1961 Kuusalu).

Vanainimene muutub taas lapseks. Alla kümne vanasõna kirjeldab olukorda, kus vana läheb arust nõdraks või lapsikuks, nt vanal inimesel pää nagu puujumalal otsas; sii vana inimese miil om nigu kitse piir; vana inimese aru / om kui vana kaskunäru; inimene on kaks korda laps; vana inime ja hull laps on ühetaolise aruga.

Eakad väärivad austust. Rohkelt vanasõnu nõuab vana austamist (austa halli ja ära valeta vanale), nt ei sobi vana ega ka last kui ühiskonna hapramaid eagruppe pilgata ega naerda: vanna ei tohi pügada: esi saat ka vanas, last ei tohi tiugada: esi olt ka lats olnu; vanemate kord on au saada; ära pilka vanainimest; ega nuorel tule miele, et ise ka vanast saab; kes ei vöta vanema söna, vötab vannutud osa.

Just selles sisukategoorias esineb vana sageli kombinatsioonis vana koos halli peaga, nt hall pea on vanaduse kroon; halli pead austa, kulupead kummarda; hall habe on mehe au; halli mehe jalge ees võta müts maha; hallid juuksed eide ehe, töö tütarlapse ehe; kes vana halli austab, selle käsi keib hästi. Vanasõnasse kinnistunud stereotüüpilisus võimaldab jälgida kogukonna suhtumist vananemisse ja uurida, kas ja kuidas on arusaamad aja jooksul püsistunud või muutunud. Hallid juuksed ei ole ea markerina enam valdavad, kuivõrd ilutööstus võimaldab juuksevärvi muuta olenemata east ja hall juuksevärv võib olla viimane moeröögatus ka noorte seas.

Inimene pole kunagi vana, vanus on ainult number. Tänapäevase ellusuhtumisega sobib väga hästi kokku tervet hulka vanasõnu koondav sisuüksus, mis vestab vanuse eitamisest ja igavesest noorusest, nt kurat on põrgus vana, inimene ei ole vana; siis on inimene vana, ku ta hauda mädaneb; naine on vana alles siis, kui ta on kolm päeva hauas olnud; mida vanem eit, seda roosam kleit; aga ka rahvusvaheliselt levinud humoorikad tänapäeva ütlused, nt vanus on oluline ainult siis, kui oled juust/vein. Veini metafoori (üldtuntud tõde on ju, et hea vein muutub ajaga ainult paremaks) leidub ütlustes enamgi: mõni inimene vananeb nagu vein ja mõni nagu piim. Mõni vanasõna annab ka juhiseid, mida teha, et keegi su vanust ei märkaks: tee ruttu ja käi ruttu, siis ei ütle keegi, et sa vana oled. Nagu näha, seostatakse noorusega ikka kiirust ja väledust, mida saab kasutada oma bioloogilise vanuse peitmiseks.

Eakate ja vananemise teemat leidub ka tänapäevastes ütlustes, mis on elavast folkloorikasutusest alles lähiminevikus rahvaluulearhiivi talletatud. Üks selliseid paröömiaid on vanasõnade algusklišee „Inimene on vana siis … / sa oled vana siis, kui … (mingi tingimus on täidetud)“. Inimkonnale on omane nõuda täpseid eamääratlusi selle kohta, millal on inimene vana, mis vanusest algab vanadus. See ajapiir on eri aegadel olnud erisugune, sõltudes mitmetest sotsiokultuurilistest teguritest, paradigma muutus kajastub ka keeles. Arusaama muutust kajastab levinud ütlus: 50 on uus 40, 60 on uus 50, 70 on uus 60 jne. Kuna täpne dateerimine jookseb tihti ummikusse (nii on eaka vanuse algust dateeritud pensioniea saabumisega, kuid seegi piir on edasi lükkunud), pakub rahvasuu mitmesuguseid võimalusi, mille järgi hinnata inimese teatud ikka jõudmist. Enamasti on need humoorikad, rahvafilosoofilised mõtteavaldused, mis tihti levivad väga elujõulise visuaalse internetihuumori vormi – meemidesse.

Inimene on vana siis, kui üle poole uriinist kulub analüüsidele.

Inimene on vana siis, kui ta õhtul teki all und oodates kuuleb telefoni sõnumikõlksu, aga sõnumi lugemise jätab hommikuks.

Vana oled siis, kui hoiad oma ravimipurki käes ja mitte ei mäleta, kas juba võtsid rohtu või mitte.

Sellised humoorikad väited leiavad tihti koha ka sünnipäevatervitusel: Vana oled siis, kui happy hour tähendab sinu jaoks lõunauinakut.

Vana oled siis, kui kukud maha ja samas mõtled, mida seal maas olles veel teha saaksid.

Vana oled siis, kui inimesed hakkavad sulle ütlema, kui noor sa välja näed.

Mõnikord on neid ütlusi võimalik seostada konkreetsete autoritega, näiteks tuntud näitleja Merle Palmistega tehtud sünnipäevaintervjuusse oli pikitud vanasõnana töötav tarkuseavaldus: „Vana oled siis, kui ravimitele kulub rohkem raha kui šampanjale.“³ Vananemise kontrolli alla võtmisest kõneldes on Tartu ülikooli teadlane Kai Saks viidanud Peeter Volkonski öeldule: „Vanaks ei peaks jääma, vaid vanaks peaks saama.“⁴

Aforistlikke autoritsitaate vananemise ja vanaduse kohta leidub rohkesti kirjanike loomingus, nt „Inimene on vana alles siis, kui ta enam midagi ei tunne.“ (Erich Maria Remarque, Triumfi­kaar, 1946). Paljudel kunagi konkreetsetele autoritele omistatud mõtteavaldustel on kalduvus folklooriks saada, rahva seas neid tuntakse ja kasutatakse, ilma et konkreetset autorit enam teatakski.

Eakad ja üksindus. Viimase rahvaloenduse põhjal tehtud üldistuse järgi elavad Eestis tõenäolisemalt üksi vanemad naised ja keskealised mehed, seepärast on asjakohane vaadata, kuidas üksinduse teema vanasõnastereotüüpides väljendub. Vanasõnades ei ole üksindus eriline teema, ammugi mitte eaga seotud. Rõhutatakse hoopis tõsiasja, et koostöös peitub jõud ja üksinda tegutsedes kaugele ei jõua: ega üksi lauldes või elada; ega palava pääle üksi puhuta; üks lind üksi ei jõua tiivu kanda; kes üksi jookseb, peab üksi kukkuma; kes üksi rohmib, üksi pohmib; eks seltsis surmgi ole kergem; seltsis segasem, hulgas hubasem. Kui eespool oli juttu, et vana hobune tahab ka kaeru, siis vanasõnamaailmas on ka selgelt öeldud, et ega vana hobu üksinda kaeru ei söö. Sotsiaalsele survele kõike karjas teha on siiski ka vanasõnade hulgas vastulauseid – nt mõtleja on üksi. Vanasõnafilosoofias on tähtis tasakaal – konkreetsel juhul siis seltsis olemise ja omapäi kõndimise ja privaatse rahuruumi vahel. Omajagu tõtt on ka ütluses, et isegi parimad sõbrad ei saa käia üksteise matustel.

Lõpetuseks. Vananemine on elu paratamatus ja see kajastub ka rikkalikus vanasõnamaterjalis. Eakate ja vananemisega seotud vanasõnad esindavad väljakujunenud kultuurilisi stereotüüpe või hoiakuid, mis on vanasõnade olemusest tulenevalt täis vaieldavust ja vastuolusid. Vastavalt olukorrale saab kasutaja valida oma väidete ilmestamiseks sobiva ütluse. Eesti vanasõnamaterjali hulgas kohtame eakate suhtes negatiivseid stereotüüpe, ilmneb nende haavatavus ja vajadused, osalt kujutatakse neid passiivse ja mitte­iseseisva ühiskonnarühmana.

Ka ühes osas vanasõnades on selline stereotüüp juurdunud, nt noor on võimeline uut õppima ja omandama, muutustega kaasas käima, kuid õnneks on isegi rohkem vanasõnu, milles näeme heatahtlikku suhtumist eakatesse – vanad väärivad austust ja nad on täiejõulised ühiskonnaliikmed. Teine äärmus on aktiivne vananemine – lahendust nähakse eakates, kes käituvad noortena.

Ühest küljest on vanasõnaline maailmapilt vananemisest kasulik tööriist kaasaegses kultuurigerontoloogias, teisalt tuleb ütlusi käsitleda kontekstilises komplekssuses ja dokumenteerida kasutusümbrust ja -tähendusi. Kahjuks ei toeta arhiivimaterjal alati teadmist, kes, kuidas, miks, mis kontekstis on konkreetset vanasõna kasutanud. Tuntud vanasõna uudishimu teeb ruttu vanaks⁵ on justkui vastuolus praegusaegse arusaamaga, et uudishimu hoiab noorena ja on igavese nooruse saladus. Kuidas sellesse vanasõnasse suhtuda?

Vastamisel võtsin eksperimendi korras appi tehisintellekti ChatGPT: „Eesti vanasõna „uudishimu teeb vanaks“ võib tõlgendada erinevalt, kuid üks võimalik tõlgendus on see, et liigne uudishimu võib põhjustada stressi ja ärevust, mis võib omakorda mõjutada tervist ja vananemist. Samas võib uudishimu ka motiveerida inimest uusi asju õppima ja avastama ning seeläbi hoida vaimu noorena. Seega, nagu paljude vanasõnade puhul, tuleks ka seda tõlgendada kontekstis ja arvestada, et iga inimene on erinev.“

Tehisaru ei näi veel teadvat, et seda vanasõna on öeldud juba XIX sajandil laste ja noorte „mittetarvilike“ ja tüütute küsimuste, ka kuulujuttude tõrjumiseks ja vaevalt toona liigsest stressist ja ärevusest saab rääkida. Küll aga tuleb lõpuks viidata meie tuntuimale vanasõna­uurijale Arvo Krikmannile, kes tõdes juba 1970. aastatel, et vanasõnad on paljufunktsionaalsed – neil võib olla keelekasutuses väga erinevaid eesmärke. Nad on ka paljusituatiivsed – neid võib kasutada väga mitmesugustes olukordades. Nad on paljutähenduslikud ja paindlikud – vastavalt olukorrale või kontekstile, kus neid kasutatakse, võib neil olla erinevaid, mõnikord ka vastuolulisi tähendusi.

Piret Voolaid oli Eesti-uuringute Tipp­keskuse tegevjuht ja on Eesti Kirjandusmuuseumi direktor.

1 Juwen Zhang, Older Ginger is Spicer. Life-Views on Old Age and Aging in Chinese Proverbs. – Proverbium: Yearbook of International Proverb Scholarship 2021, 38, pp. 401–446.

2 Eesti vanasõnad I–V (Monumenta Estoniae Antiquae). Koostanud Anne Hussar, Arvo Krikmann, Erna Normann, Veera Pino, Ingrid Sarv, Rein Saukas, toimetanud Arvo Krikmann, Ingrid Sarv. Eesti Raamat, Tallinn 1980–1988.

3 Sirje Presnal, Merle Palmiste: „Seksikus, naiselikkus… Ei huvita! Elagu unisex!“ – Õhtuleht 17. IX 2022.

4 Kai Saks, Inimene ja tema vanus. – Sirp 11. XI 2016.

5 Uudishimu teeb vanaks > tõrjuda sobimatut küsimust.