Eeskuju andvalt ja järgimist väärivalt julge

In memoriam akadeemik Andres Öpik 4. V 1947 – 28. I 2023

Mõned inimesed on julged. Eeskuju andvalt ja järgimist väärivalt. Teistmoodi ilmasambad. Selliseid on mitut sorti.

Vajab julgust, et olla oma teadusvaldkonna pioneer, esmaavastaja, vedaja. Mis tähendab sageli, et alles teine või kolmas akadeemiline põlvkond kasvab valdkonna suurkujuks.

Vajab julgust, söakust ja haruldast vastupidavust, et sõna otseses mõttes aastakümneid olla ülikoolis oma valdkonna õpetamist ja teadust korraldav juht. Andres Öpik oli dekaan 1991–2014. Teenetemedal Mente et Manu (2007) ei ammenda kaugeltki tema panust valdkonna ülesehitamisse.

Vajab kodanikujulgust ja pühendumist, et dekaani ametis olles lüüa kaasa ka suures poliitikas. Vajab otsustavust, et kandideerida tehnikaülikooli juhtima. Teades ja nähes lähedalt, millist lisakoormust annab ja millist valentsi see nõuab.

Vajab oskust jääda iseendaks, ratsionaalseks mõtlejaks ja tegutsejaks hulgas ametites, kus tuleb mitte ainult otsustada ideede potentsiaali üle, vaid ka jagada vahendeid ausalt ja läbipaistvalt.

Andres Öpik on ise öelnud, et mõistlikust konservatiivsusest peab ta kindlasti lugu. Loogiline, et teda soovitati ja valiti järjest uutesse ametitesse. Kõiki neid, eriti tehnikaülikooli kuratooriumi ja nõukogu liikme ametit, pidas ta austusväärselt, eelkõige endale hinnaalandust tegemata. Teistele küll.

Vajab selgroogu, et olla isamaaline okupatsiooni ajal. Vajab imetlusväärset sihikindlust, et alustatu alati lõpuni viia ja saavutada, mis on eesmärgiks seatud.

Mõnel inimesel tundub see kõik olevat geenides. Või siis lastetoast kaasa saadud. Võib-olla näeme selles Kunda Lontova kandi inimeste tarkuse, ettevõtlikkuse ja ratsionaalsuse peegeldust. Selle koha kajastust, kust Eesti kõige uhkem akadeemikute dünastia on välja kasvanud. Kus õpiti Eestis esimeste seas tööstuslikult väärindama meie looduse ande, maa sees ladestunud aineid. Tõsi küll, peamiselt füüsiliselt, neid jahvatades ja kuumutades tsemendiks muutes. Keemiat oli selles protsessis vähe. Täheteadust, Andres Öpiku vanaonu Ernst Öpiku imelist maailma, veel vähem.

Koha vaim elab perekondades kaua. Ladina keeles on see genius loci. Samamoodi kõlab ka mitte lihtsalt erakordselt tarkade, vaid ka haruldaselt võimekate inimeste üldnimetus. Sageli jäädakse koha vaimuga seotuks põlvest põlve, nii ka tehniliselt võttes sajaprotsendiliselt Tallinna poiss, elupõline nõmmekas, kolmanda põlvkonna akadeemik. Kes võis leida tee suure teaduse juurde isegi mitte kodunt, vaid koolieas tööstuslikke pooljuhtseadiseid näppides ja nende füüsikat suurepäraste praktikute käest õppides.

Edasine on lihtne: kogu tema teaduselu on olnud materjaliteadus Tallinna tehnikaülikoolis. Alustanud insenerina enam kui poole sajandi eest, käis ta läbi pea kõik akadeemilise ametiredeli astmed assistendist füüsikalise keemia professorini. Kogu aeg fookusega materjali iseärasustele. Alates juhuslike ebaühtluste – defektide – uuringutega elektroonika erimaterjalides ja lõpetades üksikuid molekule ära tundvate, välja selekteerivate ja kinni püüda suutvate lõksude ehitamisega. Sinna vahele elektrit juhtivad polümeerid. Millest enamik on lihtsalt plastmassid. Elektrijuhtivus tähendab, et materjali struktuur pole perfektne. Lausa vastupidi, mida rohkem on hulkuvaid elektrone või nende jaoks tühje kohti, seda parem elektrijuht.

Lihtsuses peitub ilu, aga ka sügavus. Esimene riiklik tunnustus tuli 1985. aastal koos mitme kaasteelisega uuringute eest pooljuhtide defektide keemias ja nende baasil optoelektroonika elementide väljatöötamise eest.

Pärast teaduste akadeemiasse valimist meenutas Andres Öpik, et just akadeemikute seas liikudes, sellistega nagu Viktor Palm või Enn Mellikov suheldes, tuli häid mõtteid ja kadusid radarilt kahtlased, tõenäoliselt tupikusse viivad teed. Kaunis ja võitev idee oli – tema enda sõnastuses – sokutada elektrit juhtivad polümeermaterjalid ühe kihina päikesepatareisse. Oli hea idee. Kaks suurt riigi tunnustust, Valgetähe teenetemärk ja riigi teaduspreemia, tulid 2006. aastal. Preemia pälvis ta panuse eest päikeseelementide uutesse materjalidesse ja konstruktsioonidesse, kus elektrit juhtivatel polümeeridel on peaaegu et kandev roll. Tänapäevani teevad tema kolleegid järjest paremaid materjale, milles sellised polümeerid on päikesevalguse neelaja üheks kihiks.

Ta ise vaimustus veel vingemast ideest – üksikute molekulide lõksust. Seda saab teha, kui kujundada polümeeri pinnale täpselt vajalike molekulide jaoks sobivad pesad. Või tekitada sinna midagi liimitaolist; täpselt sihtmolekulile sobivad aatomitevahelisi sidemeid otsivad rühmad. Seda võtet nimetatakse molekulaarse jäljendamise tehnoloogiaks. Nii saab kinni püüda ja üle lugeda üksikuid molekule. Nii selliseid, mis meie keskkonda saastavad, ja kui vaja, siis ka kroonviiruse. Aga ka selliseid, mida võib olla tarvis lõksus hoituna viia inimese kehas vajalikku kohta.

Teaduste akadeemia liige sai Andres Öpik olla vähem kui kümnendi. Kahju. Väga kahju. Teda oleks veel kaua vaja läinud. Näiteks meenutamaks kolleegidele, et tervet vaimu võiks täiendada terve keha. Näidates eeskuju kõva spordimehena nooruses, kes korjanud tennises auhinnalisi kohti Eesti meistrivõistlustel ja viljelenud sportlikku eluviisi läbi kogu elu. Või siis jagades omadusi, mida ta endas kandis ja vahel läbi talle omase huumoriprisma paista laskis. Sõbralik ja alati tasakaalukas. Rahulik ja põhjalik õppejõuna. Juhina noori väga toetav, mitte kunagi üleolev; ikka innustav lahke elutark sõber. Imelisel moel leidis ta alati kõigi jaoks aega.

Teadlased on enamasti maailmakodanikud. Andres Öpik oli rohkemat. Tema oli ka isamaaline inimene. Nii mõttes – Eesti käekäik läks talle alati korda, ka siis, kui omariiklusest avalikult ei räägitud – kui ka siis, kui see oli tegudes võimalik. Hoiame siis nõnda kokku, et see temast jäänud tühik saaks kuhjaga täidetud.

Andres Öpiku ärasaatmisel Tallinna Tehnikaülikooli aulas 3. II 2023.

Eesti Teaduste Akadeemia

Tallinna Tehnikaülikool