Tõnis Saadre 23. IV 1942 – 1. XI 2022

Igavikku on kustunud alati abivalmi, osavõtliku ja kaasamõtleva kaasteelise geoloog Tõnis Saadre elu ja vaimuleek. Temas oli tähelepanelikku vaatlusoskust, hetkede läbi fotosilma jäädvustamise kirge ühenduses looduseuurija juurdleva põhjalikkuse ja ekskursioonijuhi teadmiste jagamise oskusega. Arutlemisvalmina oli temas soov mõtestada maailma sündmusi läbi elufilosoofilise muheda huumoriprisma, jonnakas järjekindlus viia alustatu lõpuni vaevale vaatamata.

Tõnis Saadre sündis 23. aprillil 1942 Tallinnas ajaloolase Osvald Saadre pojana. Poisina osales ta suviti isaga arheoloogilistel väljakaevamistel, kus kasvas loodushuvi. Lõpetanud 1960. aastal Tallinna 22. keskkooli, järgnes kolm aastat sõjaväeteenistust. Õpinguid jätkas ta algul Tallinna tehnikaülikoolis keemia alal, läks aasta pärast üle Tartu ülikooli, lõpetades geoloogina 1972. aastal. Õpingute ajal jõudis ta matkamas käia Koola poolsaarel, Lõuna- ja Lähis-Polaar Uraalis, Sajaanides, Altais ja Kesk-Aasias.

Tööle asus Tõnis Eesti NSV geoloogia valitsuses (1992. aastast Eesti geoloogiakeskus) geoloogilise kaardistamise osakonnas, peagi vanemgeoloogi, jaoskonna juhataja ja juhtivgeoloogina, mõnel aastal ka teaduste akadeemia geoloogia instituudis teadurina. Uurimisvaldkonnaks olid põhiliselt põlevkivi kihtkonna ehituse iseärasused, litostratigraafia ja sedimentoloogia, erihuviks katkestuspindade tüübid ja nende ruumiline levik puursüdamike liigestamisel, kihtkihilisel kirjeldamisel ja kihisiseste muutuste jälgimisel Virust Võruni ja Peipsist Sõrve sääreni. Tõnis oli kaastegev Neugrundi meteoriidikraatri avastamisel.

Tõnis oli erksa kultuuritunnetusega loodusemees. Püsiv huvi kinnitus meie rahvusmaastike maailmapärandisse kantud pankrannikule Ölandist Laadoga lähisteni. Koos kolleeg Kalle Suurojaga anti välja mitu Põhja-Eesti klindiraamatut, ainuautorsuses „Pangaraamat“ (2008). Tõnist köitsid loodusmälestised, geoloogilise ürglooduse ilmingud maastikel: pangad, joad, jõed, orud, mäed, allikad, koopad, rannikud, paekihid, rändrahnud jpm (Tõnis Saadre, „Eesti ürgloodus“ 2010). Tüüpilise vana kooli geoloogina olid tal loodusretketel alati kaasas fotoaparaat, vasar ja seljakott kerge einega.

Tõnis oli hea jutuvestja, temaga oli alati huvitav. Ta oli teiste jaoks alati olemas. Tema rikkalik vaimupärand elab meis ja järelpõlvedes edasi raamatuisse, artikleisse, tugiläbilõikeisse, kaartidesse, fotoarhiivi peidetud looduseuurija tarkuses ja hingesoojuses.

Eesti Geoloogia Seltsi ja Eesti Paeliidu nimel Rein Einasto