Vanamees ja seks

VALLE-STEN MAISTE

Kord ilmutasin autorit austades mulle vastumeelse loo („Keskkonnakaitselise tasakaalu poole“, Sirp 22. IX 2023). Seejärel ei tulnud kogeda pelgalt kolleegide jt toredate inimeste hukkamõistu. Ülestõusmispühadel rappis justkui parastavalt mu kodulähedasi metsi ööpäev läbi ka RMK harvester. Niisugune „hooliv majandamine“ kõige vagamal ajal, pausideta, öösiti. Midagi ei jää karistuseta.

Selle Sirbi Mihkel Kunnuse (MK) looski (lk 14-15) on küsitavusi ja õhk paljude pahameelest juba eos paks. Erinevalt kõlakambrite turvalistes pärituultes teotsevatest maailmaparandajatest olen ent MKd näinud rasketes oludes ilmutamas julgust ja meelekindlust, sellest tuge saanud. Ei jää MK avaldamata. Et aga jõuluõhtul taas harvester koduteele ei tuleks, kasutan regulaarset toimetajaveergu, et osutada mõnele häirinud tõigale, olgugi toimetajavanamehe seksinurgake pentsik žanr.

Formaat ei võimalda vohada, sestap peamisest. Kristina Birk-Vellemaa ei ole ära teeninud nahutamist, mis tema raamatule „Sekspositiivseks“ MK arvustuses osaks saab. Nii nagu keskkonnaküsimustes on oluline olla kriitiline brutaalsete ärihuvide suhtes, on suhetest kõneldes hinnatavad despenteslikud väärtused, „hoidmine nende poole, kes ei saa hakkama, kes on pandavate turult välja praagitud jne“. Vellemaa mõtleb mh neile, kel suurem oht haiget saada, kellele saatusepäike on ehk vähem naeratanud.

Meie suhteteemadel libajoga ajajate ja selle pealt teenida üritajate ookeanis on ta erudeeritud, pigem meeldiv ja vajalik tegelane. Selmet polemiseerida Vellemaa tuumakate arvamustega Müürilehes, on MK võtnud sakutada rohkem laste töövihikuks mõeldud toote. See pole päris aus vastasseis. MK kirjutab: „Meestel ja poistel on Vellemaa raamatust vähe teada saada. See tundub olevat eelkõige raamat ebakindlatele ja kohmetutele tüdrukutele.“ Kas pole upsakas pidada ebaoluliseks kohmetute kohta käivaid asju?

MK arvates iseloomustab seksuaalsust „sooritus“, mida tõendavat Viag­ra populaarsus. Sooritus on tähtis tippspordis, suhete puhul on oluline märgata ja toetada teisi, ka ebakindlaid. Ei pea olema teadlane adumaks, et seksuaalsuse taandamine sooritusele – mida see ka tähendaks – on piiratud arusaam. Sellele tuginedes Vellemaale ebateaduslikkuse etteheitmine pole veenev. Viagra ei aita kõiki, ka mitte kõiki mehi, kes seevastu võiksid Vellemaalt õppida ja seksuaalsuse mitmekesiseid vorme kogeda. Ukraina sõja Jake Barnese ses suunas ka illumineeritakse.

Tõsi, meie ajastu pahed, nagu liialdatult enesekindel tasuline coaching, pole Vellemaale võõrad. Nõudlikul ja sugereerival toonil ning kohati klikijanusel moel rikutud müügimaailma paljudes kanalites esinejale võib ja tuleb esitada kriitilisi küsimusi. Teame ju, et pahatihti on seksiõpetused vaid osaliselt tõeks või lausa valeks osutunud ning aina kurioosumitega seotud, mõelgem Freudile, Otto Grossile, Wilhelm Reichile, Herbert Marcusele, teise laine feministidele jne.

Sestap on seksiteemadel müügitöö ja bravuurika enesekindluse asemel paslikum küsiv, skeptiline vagurus. Seksiõpetaja ei peaks uljalt kuulutama, et tänapäeva noortega rääkides ei tohi me unustada ka „mitmikkiindumusi, polüsuhteid, suhteanarhiat“. Ta ei tea, mis asjad need on ja kuis toimivad, mida tulekski tunnistada. Loosungid à la „erektsioon pole oluline“ on mõtlemisainena tublid, ent propagandistliku klikimagnetina ehk ülearused. Võimalik, et tegu pole just kõigi kohtingute parima lähteainega. Me ei tea ka, kas ja kuivõrd on praegu populaarsest sekspositiivsuse lainest abi üksilduse, juhuseksi ja vaimse tervise halvenemise ajastul?

Pole võimatu, et keerdume veelgi Christopher Laschi jt kirjeldatud tragikoomilisse terapeutilisse võrku, mis eksponentsiaalselt patsiente juurde toodab. Nii on sekspositiivsusele kaasaelamise kõrval ehk toeks ka MK tarkus, et „toredana näivate võõrastega voodisseminek ei saa kunagi olla lõpuni turvaline, mistõttu tuleb leiutada teise inimese põhjalikumaks tundmaõppimiseks midagi kihlusetaolist – midagi tõotuselaadset.” On’s seda sorti asjad tõesti pelgalt patriarhaalsed rõhutised?