Matemaatikarindelt

MÄRT VÄLJATAGA

Üks suviseid uudiseid, mida meie ajakirjandus vist ei registreerinudki, oli Fieldsi medalite jagamine juuli alguses Rahvusvahelise Matemaatika­ühingu (IMU) kongressil Helsingis. Kongress pidanuks toimuma Peterburis, aga Vene-Ukraina sõja tõttu koliti see internetti ning auhinnatseremoonia toimus Helsingis. Aktus kestis neli tundi ning veel aastavahetusel kavas olnud Putini asemel pidas kõne matemaatika tähtsusest hoopis president Sauli Niinistö.

Fieldsi medaleid jagatakse 1936. aastast alates iga nelja aasta tagant kuni neljale alla 40aastasele matemaatikule. Et just see auhind on kujunenud matemaatika Nobeliks, vihjaks justkui sellele, et matemaatilisi hiilgesaavutusi vanematelt ei oodatagi. Sellise eel­arvamuse vastu on sõditud, kuid tõesti on suur osa viimase kolmveerand­sajandi matemaatikatähtedest jõudnud nooruses Fieldsi medalini.

Tavainimesele on nüüdismatemaatika nagu linnulaul – kaunis ja ligitõmbav ning tekitab pingsal kuulamisel vahel ka mulje, nagu saaks selle sõnumist aru. IMU ja teadusajakirjanikud on teinud palju, et matemaatikat kui inimvaimu kauneimat avaldust publikule allaneelatavaks pakendada. Eks auhinnadki teeni seda eesmärki – anda üldsusele ettekujutust, millega valdkonnas tegeletakse ja kes on seal suured nimed. Mõistagi kaasneb matemaatikaauhindadega samasugune sportlikkus ja meelevaldsus nagu kirjanduspreemiategagi.

Viimasel kolmel korral on medalistidest tehtud lühivideod, mis püüavad teadlikult näidata matemaatikuid normaalsete inimestena. Hullude geeniuste (või nende müüdi) aeg näib olevat möödas. Selgi korral rõhutati iga laureaadi puhul perekonda ja hobisid, näidati lapsi või lapseootel naist; kujutati neid matkamas, sportimas ja söömas. Suure osa Fieldsi medalite PR-tööst on endale võtnud võrguajakirjad Plus Magazine! ja Quanta. Viimane on välja arendanud erilise žanri teadlaste portreteerimiseks, kus ideede lahtiseletamine vaheldub anekdootidega isiklikust elust. Saame teada, et korealane June Huh jättis ülikooli pooleli, et hakata luuletajaks, kuid alles matemaatikale pühendumine aitas tal vabaneda enesekesksusest ja tahtejõu ülehindamisest. Prantslane Hugo Duminil-Copin minevat oma kabinetis mataprobleeme arutades mõnikord nii hoogu, et terve korrus rõkkab karjumisest. Inglase James Maynardiga seoses räägitakse, kuidas ta mudilasgeeniusena psühholoogitädidel juhtmed kokku ajas.

Tänavustest laureaatidest pälvis vist kõige rohkem tähelepanu ukrainlanna Marõna Vjazovska, alles teine naislaureaat auhinna ajaloos. Kindlasti polnud tegu otsusega, mis järginuks mingit matemaatikavälist konjunktuuri, nagu ehk mõni küünik kahtlustada võiks. Auhinnaotsus oli tehtud enne Vene rünnaku algust ja ühismeedia ennustused hindasid tema šansse kõrgeks juba ammu.

Mille eest medalid anti? Seda peaks lahti seletama keegi numbrioskajam nagu Juhan Aru neil veergudel kaheksa aastat tagasi. (Vjazovska on praegu tema kolleeg Lausanne’is). Öeldagu ainult seda, et June Huh tegeleb kombinatoorika ja geomeetriaga, Duminil-Copin tõenäosusteooria ja statistikaga ning James Maynard algarvude jaotumisega. Pealiskaudselt oleks Vjazovska teemat ehk kõige hõlpsam kirjeldada nii: ta on teinud läbimurdelisi avastusi kerade pakkimise alal, probleemi kallal, kuidas toppida karpi kõige rohkem kuule – ainult et tema kuulid ja karbid on 8- ja 24-mõõtmelised. (Quanta portreeloos tögab füüsikust abikaasa Marõnat, et tollele ei paku kolmemõõtmelises maailmas juhilubade tegemine piisavalt pinget.)

Vjazovska intervjuudes leidub huvitavalt alalhoidlikke mõtteid haridusest: kas ikka tasub matemaatika õppekavu nii sagedasti muuta? „See, mis mulle muret teeb, on arvamus, nagu me enam loogikat ja teadmisi ei vajaks. Et selleks pole enam aega. Masinõpe teeb kõik meie eest ära ja me hakkame vaatama ainult kristallkuuli ja esitama küsimusi,“ kurdab Vjazovska. Tubli patrioodina pole Vjazovska jätnud kasutamata võimalust, et tõmmata maailma tähelepanu tema kodumaad tabanud õudustele. Auhinnakõnes mälestas ta Julia Ždanovskat, 21aastaselt 8. märtsil Harkivis Vene mürsust hukkunud matemaatikut.