Me lähme praaki paikama

Nagu koolis, nii ka parlamendis peab vigade parandus olema tähtajaga kohustus.

KAAREL TARAND

Teisipäeval sai riigikogu hakkama harva nähtava eneseületusega. Korraks pääses tuppa killuke valgust ja selle paistel läbis üksmeeles, vaidluste ja läbirääkimisteta esimese lugemise kultuurkapitali seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kui seadus jõustub, saab kultuurkapital taas hakata mõistlikul viisil täitma oma ülesandeid riigile tähtsate kultuuriehitiste rahastamisel riigikogu kinnitatud nimekirja alusel. Mäletatavasti põhjustas riigikogu ise selles töös tõrke, kui kinnitas küll ehitiste nimekirja, kuid ei võtnud seejuures arvesse, millises arendusfaasis on üks või teine projekt. Vigade paranduse eest peab eelnõu algatanud riigikogu kultuurikomisjoni siiralt kiitma, kuigi eks oleks ju saanud ka kiiremini või veel parem, võinuks esimesel katsel kõik õigesti teha, sest kehtiva seaduse jäikus oli ehitiste nimekirja arutamise ajal ju teada. Poolteist aastat raisatud aega ei ole tasuta käes, aga loomulikult ei kanna riigikogu liikmed selle eest isiklikku vastutust ega pea ehitamise kallinemist ise kinni maksma. Igal juhul võivad peagi rõõmust hõisata Rakverre Pärdi-nimelise muusikamaja loojad ning seejärel sünnib ehk selgus ka Tallinna planeeritud filmilinnaku asjas.

Paraku on juhtunu erand, mitte reegel. Peaaegu igal avaliku võimu valitsemisalal leidub seadusloome praaki ja tegemata tööd, mida pole täitevvõim ega seadusandja aastaid ette võtnud. Või kui algatataksegi midagi, siis kipub uus ja parem, rakendatav reegel seletamatutel või otsitud põhjustel poolele teele seisma jääma. Kui see ka riigikokku jõuab, siis, nagu nad Toompeal ütlevad, pannakse eelnõu kalevi alla kuni riigikogu koosseisu volituste lõpuni. Justkui oleks seadusandlik kogu mingi kangamaailm, kus ost jääb tegemata seetõttu, et valik ja pakkumine on liiga suur.

Isegi kui ajakirjandus või huvirühmad valitsusele ja riigikogule mingit tegemata tööd järjekindlalt meelde tuletavad, ei juhtu pahatihti mitte midagi. Kohati tundub, et riigikogu liikmed on unustanud, milleks nad üldse oma valijaid esindama saadeti ja et hind ei ole mitte ainult tegevusel, vaid ka tegevusetusel. Näiteks iga kord, kui meedia on kajastanud mõnd värsket sündmust mõne kelmide püsti pandud hoiulaenu­ühistu pankrotiprotsessis, on kuulunud selle juurde ka taustameenutus, et hoiustajate rahast ilmajäämist soodustab puudulik järelevalve ja et probleem on teada juba vähemasti aastast 2017. Ametnikud muudkui töötavad ja lihvivad eelnõu paragrahve, kuid edasi ei jõua. Hoiustajad on seetõttu endistviisi kaitseta ja viimases petujuhtumis kaotas tuhatkond inimest seetõttu kokku 16 miljonit eurot. Sama suur summa kulub näiteks Rakvere muusikamaja ehituseks.

Samamoodi on hind näiteks sellel, et valitsus ja parlament panevad visalt vastu kiusatusele parandada lombakat erakonnaseadust nii, et see suunaks erakondi end praegusest paremini ausalt rahastama ning võimaldaks järelevalvel kõiki nende tehinguid lõpuni kontrollida ja vajadusel ettekirjutusi teha. Kuni seadust ei parandata, jääb õhku kerget korruptsioonilõhna. Korruptsiooni tase on teatavasti pöördvõrdeliselt seotud majanduskasvuga ja nii jääbki vaid imestunult küsida, miks ometi ei soovi parlament väikese ja lihtsa võttega suurendada majanduskasvu ja sedakaudu riigi maksutulu, mida siis aina heldemalt maksumaksjatele tagasi kinkida.

Vabandust, maksudest siinmail ei räägita. Pärast kolme aastat täielikuks vaikuseks osutunud poliitilist pingutust justkui maksudebatti pidada kuulutas ettevõtlusjuht Jüri Käo ERRi kolmapäevases arvamusloos selle kui tarbetu lõppenuks. Kõik jäägu, nagu on. Eriti räigelt peaks Käo sõnum kõlama kõigi keskmisest kehvemal järjel omavalitsuste kõrvus, sest tähendab ju ühemõtteliselt, et see, mis on põhjustanud nende vaesumist seni, jääb ääremaade allakäiku toetama ka edaspidi.

Oma suur hinnalipik on küljes ka juba aastaid väldanud ning ammu piinlikuks muutunud mängul riigimetsa uuendusraiete aastamahuga. Üks keskkonna­minister lubab seda suurendada, järgmine vähendada, kuid mõlemad saavad selle eest peaministrilt pragada. Selle kempluse teeb kurioosseks see, millele läinud nädalal raadiosaadetes osutas sihtasutuse SALK juhataja Tarmo Jüristo. Nimelt kinnitavad sihtasutuse uuringutulemused, et kuni kolmveerand Eesti elanikest pooldab raiemahu vähendamist riigile kuuluvates metsades ja eriti nõudlikud on ses asjas Ida-Virumaa elanikud. Kuid poliitilist esindatust on sel seisukohal parlamendis ainult napp kümnendik ja valitsuskoalitsioonis kolmandik (sotsiaaldemokraadid). Järelikult tegutsevad erakonnad, sealhulgas valitsust juhtiv Reformierakond, vastupidiselt oma valijate enamuse soovile. Peaminister räägib metsaraiest küll ainult tingivas kõneviisis, kuid näib kalduvat ikkagi metsatööstuse lobistide poolele, nagu seda varjamatult teeb ka Isamaa.

Loodus arveid ei esita, mistõttu temalt armuandide võtmine otse stalinlikul printsiibil on pealtnäha ohutu. Aga kui kord on otsustatud jäägitult toetada just ettevõtteid kui töökohtade loojaid ja majanduskasvu allikaid, siis peaks selles olema järjekindel. Puidutöösturid väärindavad toorainet, kultuuritöösturid inimesi ja neiltki ei tohiks võtta võimalust majandust ja heaolu kasvatada.

Statistikaameti äsjane ülevaade olukorrast Eesti kinodes räägib vastupidisest. Amet hindas läinud aasta seisu ja sai tulemuseks, et kahe pandeemia-aastaga kaotasid kinod kõik oma 15 aasta pikkuse järjekindla töö viljad ehk 2019. aasta 3,7 miljonist kinokülastajast jäi kahe pandeemia-aasta lõpuks alles ainult 1,4 miljonit. Kes võttis kinolt külastajad? Ikka valitsused oma keeldude, piirangute ja ärevushoogudega. Tõsi, ilma tänavuste taastumisandmeteta jääb kino seisu­korrast tegelikkusest halvem mulje, kuid üleeuroopalises võrdluses on Eesti seis ikka kehv. 2020. aastal tabas kinokülastusi järsk langus kõigis ELi liikmesriikides, kuid suurem osa suutis mullu juba seisu parandada, Eestis aga langus jätkus ning halvem oli olukord veel ainult Lätis.

Aga see ei muuda põhilist. Valitsuse arusaamade järgi tabab metsatööstust krahh, kui see jääb ilma mõnest protsendist toorainest. Kui aga mõnes muus valdkonnas (kino ei ole siin ainus, võimalus klientidelt raha koguda võeti tegevuspiirangutega ära kõigilt kultuuripakkujatelt, turismi- ja toitlustusärist rääkimata) võtab valitsus ära 2/3 „toorainest“ ehk klientidest, siis pole katki midagi. Jah, mingit kompensatsiooni ju natuke maksti, kuid ei hüvitatud röövitut kaugeltki mitte piisavas ulatuses.

Kaudselt jätkab võim kultuuri­asutuste ja -ettevõtete nöökimist praegugi. Seos võib tunduda kauge või meelevaldsena ja seda on veel võimatu täpselt hinnata, kuid elektri universaalteenuse kehtestamisel võib olla kultuuritarbimisele negatiivne mõju, sest õnnepommi saabumisega kadus paljudel vajadus oma elektritarbimist täpselt juhtida, nagu seda soosis börsielektri tarbimine. Kultuuripakkumine toimub peamiselt elektri õhtupoolse ja kalleima tipptarbimise tundidel. Iga ratsionaalne ja arvutada oskav kultuurihuviline suudab oma elektriarvete põhjal järeldada, et õhtutunnid valgustatud ja eriti elektriga köetud kodus televiisorit vaadates on kõige kallimad ning odavam on sel ajal olla kodust ära teatris, kinos või kontserdil (seda sõnumit võiksid kultuuriasutused ka reklaamis kasutada, et meie juures olla on odavam kui kodus ning saadud elamus on justkui kauba peale täiesti tasuta).

Neli kuud enne valimisi ei ole erakonnad oma valimisprogrammi veel avalikkusele esitanud. Kandidaatide nimekirjade koostamise uudistest võib aga välja lugeda, et erakonnad „toovad poliitikasse“ küll näpuotsaga uusi inimesi, kuid tegema ikka sedasama, mida senini on tehtud ja ennekõike tegemata jäetud. Tulemuseks on sel juhul veel neli aastat stagnatsiooni ja kasutamata võimalusi. Riigikogu otsusega peaks aga sel juhul tühistama ka president Ilvese kunagi öeldud lause, et mis meid siia toonud, ei vii edasi. Muidu mõni lihtsameelne veel usub seda.