Maapind põleb jalge all

LEA LARIN

Elame kuumal ajal. Ja seda mitte ainult ülekantud, vaid ka otseses tähenduses. 2023. aasta senine keskmine temperatuur on Euroopa Liidu kliimamuutuste seire teenistuse Copernicus andmetel olnud rekordiliselt 1,43 °C kõrgem võrreldes tööstusperioodi eelse ajaga, enne kui hakkasime suures koguses fossiilkütuseid põletama.

Suurem osa soojenemisest, umbes 1,28 kraadi, tulenebki inimtegevusest tingitud kliimamuutustest (looduslikud muutused, nt praegu ookeani soojendav El Niño, annavad palju väiksema panuse). Põletame fossiilkütuseid ja röhitseme atmosfääri üha rohkem kasvuhoonegaase ning kuumarekordid purunevad järjest.

Juuli oli nii soe, et see võis olla 120 000 aasta jooksul kõige kuumem kuu. Oktoober oli viies järjestikune kuu, mil senine ülemaailmne soojarekord ületati ja kuna lähikuudel püsib temperatuur ilmselt keskmisest kõrgem, ei ole Copernicuse prognoosi kohaselt erilist lootust, et 2023. aastast ei saa kõigi aegade kõige soojemat aastat ja senine 2016. aasta rekord jääb püsima.

Kokkuvõttes võib 2023. aasta osutuda Copernicuse ja ÜRO hinnangul viimase 125 000 aasta kõige soojemaks. Kuid mitte ainult käesolev aasta, vaid juba viimased kaksteist kuud on olnud rekordiliselt soojad ja ületavad samuti varasemat, 2015-2016. aasta rekordit.

Mis see tähendab? See tähendab, et umbes 7,3 miljardit inimest puutus vähemalt kümne päeva jooksul kokku ülemaailmsest soojenemisest tugevalt mõjutatud temperatuuridega, kusjuures veerand maailma rahvastikust on viimase kaheteist kuu jooksul kannatanud äärmuslikult ohtlikku kuumust. Teadlaste sõnul jätkuvad ekstreemsed temperatuurid tõenäoliselt ka 2024. aastal. See tähendab, et ilmastik muutub järjest äärmuslikumaks. Näeme senisest veel rohkem põuda, surmavaid kuumalaineid ja metsatulekahjusid, aga ka üleujutusi ja erakordseid torme. Maismaa kõrbestub, merejää ja liustikud sulavad enneolematu kiirusega ning ookeanide ja merede veetase tõuseb. Lugematu hulga elus­looduse liikide elupaigad satuvad ohtu või kaovad ja liigid koos nendega. Miljonid kliimapõgenikud lähevad liikvele.

Selle teadmisega kogunetakse 30. novembril Araabia Ühendemiraatidesse Dubaisse ÜRO COP28 kliima­kõnelustele. Sealt tõotab tulla halbu uudiseid. Juba 2015. aastal leppisid maailma riigid Pariisis COP21 kõnelustel kokku, et püüavad Maa keskmise õhutemperatuuri tõusu piirata alla kahe Celsiuse kraadi võrreldes aastate 1850–1900 keskmisega ja pingutada selle nimel, et temperatuuritõus jääks alla 1,5 °C. Kuid toona Pariisis otsustati ka, et koostada tuleb ülemaailmne ülevaade kogu planeedi jõupingutustest ja analüüsida kõigi meetmete tõhusust. Neid tulemusi COP28-l esitletaksegi.

Raske uskuda, et see saab olema meeldivalt rahustav lugemine, kui mõelda sellele, et seesama 2015. aasta kuulutati samuti rekordsoojaks, sest globaalne keskmine temperatuur tõusis 0,9 kraadi võrra. „Tegemist on üleilmse temperatuurirekordi suurima ületamisega!“ kirjutati kaheksa aasta eest. Kuhu me jõudnud oleme? Selleni, et inimkonna ajaloo kaheksa kuumimat on olnud viimased kaheksa aastat. Maailm põleb, kütame edasi.

Enamik maailma parimatest teadlastest on ikka ja jälle öelnud, et peame vähendama fossiilkütuste põletamist ja kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2030. aastaks poole võrra ja 2050. aastaks täielikult lõpetama. 2030. aasta on käegakatsutavas kauguses, pole enam kaheksat aastatki jäänud. Pole ime, et paljude arvates on käes inimkonna viimane šanss midagi ette võtta.

Astrofüüsik Carl Sagan ütles juba eelmisel sajandil: „Mitte midagi, millest te huvitatud olete, ei toimu, kui te ei saa õhku hingata ja vett juua. Ärge jääge tukkuma, vaid tehke midagi. Olete juhuse tahtel sattunud elama planeedi ajaloo kriitilisimal hetkel.“