Endale ja oma seitsmele sõbrale

REET VARBLANE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kaks kolmandikku suvest on möödas, kolmandik alles. Ka kunstisuvest. Loodetavasti ka „Kunstisuvest“, sest selle üldnimetuse alla koondatud kunstiüritused on leidnud viimastel aastatel koha suvepealinnas Pärnus.

Teatrikriitikud on võtnud igal kevadel lausa kohustuse hekseldada teatrisuve programm üksipulgi läbi. Küllalt sageli on jäänud kostma kriitika, et teatrisuvel on taas tehtud järeleandmisi (oletatava) publiku maitsele. Et vaid mõni lavastus võiks pakkuda teatrigurmaanidele ehk siis erudeeritumale publikule tõsis(ema)t elamust. Omatulu tahab teenimist.

Kunstis seda muret ei ole, sest üldjuhul suvistel üritustel pileteid ei müüda ja rahalist omatulu taga ei aeta. Sümboolset küll. Ei saa öelda, et suvi on kunstivaene, sest kunstiasutustes – muuseumid, galeriid, artist-run-spaces – käib ka suvel elu edasi. Programm on, nagu ikka, muuseumides on laste suvelaagrid, aga ei midagi ülemäärast, et suvist publikut püüda.

On nii mõnedki ajale vastu pidanud, traditsiooniks saanud suvenäitused, nagu näiteks Pärnu uue kunsti muuseumi „Mees ja naine“ või Kohila keraamikasümpoosion. Nüüd on nende sekka jõudnud ka Peipsi-äärne Voronja galerii. Sellest reast ei saa välja jätta väsimatuid nongratalasi eesotsas Al Paldrokiga: küll on nad jõudnud korraldada Tartus Peeter Alliku graafikafestivali, „Diverse Universe’i“ või „In graafikat“ Pärnus, püstitada etnofööniksi Illiku laiu elamusfestivalil, korraldada Pärnu loovlinnaku residentuurielu ja avada galerii. Peeter Talvistu läheb oma kuraatoriprojektiga taas Valka, kus seekord mõtisklevad noored naiskunstnikud Karin Lutsu autoportreede kaudu naiskunstniku koha üle ühiskonnas. Õige varsti avab Viinistul teist korda uksed ka „Biotoopia“, aga ehk saab seegi interdistsiplinaarne üritus järjepidevate (kunsti)sündmuste ritta.

Kogu aeg toimub midagi, mõnikord üritused kattuvad, nii et ei teagi, mida valida, aga kunstisuve sündmust, kuhu koguneks kunstitöötajaid, kunstnikke, kuraatoreid ja kriitikuid vanusele ja esteetilistele eelistustele vaatamata, ei ole. Puudu on midagi sellist, nagu omal ajal olid Saaremaa biennaal või tegevuskunstifestival Rakveres, Viinistul või Haapsalus.

On ka paradokside aeg: kõigile on selge, et koostööta ellu ei jää, kuid (kunsti)elu pihustumine on paratamatu. Just nii, nagu Rakvere „KanaNaha“ korraldaja ja Kalame muuseumi endine kuraator Teet Veispak kunagi ütles: „Ma teengi seda kõike endale ja oma seitsmele sõbrale.“ Või oli neid sõpru kuus või kuusteist. Avamistele või ka performance’itele kogunevad nüüd ainult asjaosalised ja nende sõbrad.

On jäänud üks suursündmus, mis koondab kõikvõimalikke kunstitöötajaid, ükskõik kui vanad nad ka on või mida kunstis hindavad. See on Veneetsia biennaal. Seal tuleb ära käia: kes avamisele ei saanud, leiab suve või sügise jooksul soodsa võimaluse. Siis on, millest rääkida.

Hea seegi, kuigi igatsen siiski meie oma Saaremaa biennaali või Haapsalu „Seanahka“, ka siis, kui tean, et aega tagasi ei pööra. Päris nostalgiasse pole vaja ka langeda, sest uus aeg toob kaasa uued võimalused: Tartuffi filmifestivali programmi kuulub ka Voronja galerii külastamine. Filmi- ja kunstisõbrad ühinegu!

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht