Kuidas peatada langus?

Defitsiit demokraatias on hullem kui defitsiit eelarves ning Eesti maja juba põleb.

KAAREL TARAND

Pühapäeva öösel lõpeb järjekordne tibude lugemine ja lubatud on, et see võib võtta mõnevõrra kauem aega kui seni, mis sest et aina suuremal määral on valimistel antud häälte kokkulugemine masinate mängumaa ning vana aus käsitöö tõugatakse peagi unustusse. Valimiste korralduslikku külge on muudetud, mistõttu üks ühele andmeid võrrelda ei saa, kuid kolmapäeva õhtupooleks, mil see lugu kirjutatud, on enam-vähem aimatav, kuhu valijaskond on seekord kursi võtnud. Mitte küll erakonna ja isiku kaupa, vaid üldisema hääletamiskäitumise järgi.

E-hääletamine volikogu valimisel on võimalik viiendat korda, ka riigikogu liikmeid on elektrooniliselt saanud valida nelja korral ning Euroopa Parlamendi omi kolmel. Andmeread on küll lühikesed, kuid näitavad kõik ühes suunas. Mida aeg edasi, seda suurem hulk neist, kes üldse hääletavad, teevad seda elektrooniliselt või eelvalimistel. Lineaar­set trendijoont pikendades (vt joonis) võib ennustada, milline peaks olema e-hääletajate koguarv, nende osakaal kõigi hääletajate hulgas ja kui suur osa kõigist häältest antakse eelhääletusel. Selle projektsiooni järgi peaks seekord valimistel antama vähemasti 250 000 e-häält, need moodustama lõppkogumist 41% ja koos paberil eelhäältega 61% lõpptulemusest Kokku peaks valima seega tulema umbes 610 000 inimest.

Kas nii ka läheb? Seekord saab e-hääli anda kuue päeva jooksul varasema kolme asemel, mistõttu võrdlus päev päeva vastu ei ole täpne, kuid märkimist väärib, et nelja aasta eest anti esimesel hääletuspäeval rohkem e-hääli kui praegu kahe päevaga kokku. Sama kehtib valimisjaoskondades paberil eelhääletanute kohta. Võttes arvesse pandeemiaga seotud võimalikke hirme, mis võiksid pigem aktiivsemat e-hääletamist soosida, ei ole esimeste andmete põhjal mingit alust oodata suurt valimisaktiivsust. Algusest saadik ühtlase hääletamistempo puhul koguneb laupäeva õhtuks optimistliku ennustuse järgi 350 000, keskmise või kehvema puhul 300 000 häält, mitte enam. Kuni pühapäeva lõunani võivad soovijad end veel petta lootusega, et valijaskond on ootamatult pöördunud tagasi vanade kommete juurde ning tahab seekord hääletada õigel valimispäeval ja täie pidulikkusega.

Senised andmed näitavad, et eelhääletajate osakaal lõpptulemuses on pidevalt kasvanud. Neli aastat tagasi andsid eelhääled lõpptulemusest pisut üle poole, 2019. aasta riigikogu valimistel aga juba 62%. Minimaalselt sama on oodata tänavu, aga väliseid tegureid arvesse võttes maandub eelhääletajate koguhulk kuskile 70 ja 75% vahele. Nende andmete põhjal võib öelda, et kõigist valimis­õiguslikest isikutest (1,074 miljonit valijat) annab oma hääle seekord ära alla poole miljoni ja valimisaktiivsus ei pruugi ulatuda ka 45%ni.

Mida see tähendab, kui üle poole valijaist väljendab oma ükskõiksust või pettumist hääle andmata jätmisega, võib ilmestada Ida-Virumaa omavalitsuste näitega. Seal oli valimisaktiivsus maakonna keskmisena ka nelja aasta eest alla 50% ehk Ida-Virumaa käegalöönud olid muust Eestist ees. Eriti nutune oli pilt Kohtla-Järve ja Narva linnas (aktiivsus vastavalt 41 ja 44%). Need omavalitsused on üle kogu maa ühtviisi hästi tuntud oma saamatuse ja korruptiivsuse poolest. Kohalikke elanikke huvitab kohaliku võimu tegevus aina vähem, valijad ei jälgi seda nõudlikult iga päev. Omavalitsustegelastele annab avaliku järelevalve puudumine võimaluse olla omakasupüüdlikum ja seadusega neile pandud töö tegemata jätta. Ei ole juhus, et politsei pidas neil valimistel vajalikuks mõni Ida-Virumaa piirkond erilise tähelepanu alla võtta.

Kui kuskil, siis Ida-Virumaal on demokraatia defitsiit vähemasti kohalikul tasandil juba kätte jõudnud. Millal ja millise näitaja alusel peab panema sama diagnoosi tervele Eestile? Demokraatia defitsiit on Euroopas ammu tuntud mõiste, mida kasutatakse ennekõike just Euroopa Liidu kesksete võimuorganite tegevuse hindamisel. Juba pikka aega on mureks, et Euroopa kodanikele tundub võim kauge ja läbipaistmatu, otsustusprotseduurid liiga keerukad ning otsene juurdepääs võimule ilmvõimatu. See hoiak peegeldub selgelt Euroopa Parlamendi valimistulemuses. Mida arusaamatum ja kaugem võim mõne liikmesriigi elanikele tundub, seda väiksem on seal valimisaktiivsus. Ei ole üllatus, et keskmiselt suuremas segaduses ning vastavalt väiksema valimishimuga on just idapoolsete, hiljem liitunud riikide rahvad. Olgugi et üldine toetus Euroopa Liidus olemisele võib olla küsitluste järgi suur (nagu Eestis), ei ole usaldust ELi institutsioonide vastu ning sellele skepsiselõkkele annavad pidevalt hagu alla mitut masti populistid ja suveräänsuse tagasitoojad.

Tõstkem see mudel Eesti linnade ja valdade peale üle. Kas demokraatia defitsiidist on kohane rääkida juba siis, kui valimisaktiivsus jääb alla poole, või peab latt olema madalamal, 45 või 40% juures? Küsimus populistidele: kuidas peab mõne omavalitsuse rahvas oma suveräänsuse ja kõrgeima võimu omavalitsuses tagasi saama, kellelt mida ära võtma ja koju tooma? Mida peab keskvalitsus peale hakkama, et aidata kaasa inimeste ja võimuorganite omavahelise suhtluse ja usalduse mingilgi määral taastamisele? Euroopa Liidu arengus on ka vastuseid neile küsimustele. Kõigepealt saadi aru, milles probleem, seejärel aga asuti võimusüsteemi reformima, andes otse valitud saadikutele ja Euroopa Parlamendile samm-sammult võimu juurde nii, et sellest on saanud konsultatiivkogu asemel kaasotsustaja. Kõrvuti parlamendi volituste laiendamisega kehtestati ka Euroopa kodanikualgatus, mille kaudu saavad kodanikud Euroopa Komisjonile seadusandlusalaseid ettepanekuid teha. Lisaks on valitud varustatud oma valijatega pidevalt suhtlemise kohustusega ning selleks vajaliku ressursiga.

Eestis on riigivõim ja eeskätt seda teostavad erakonnad demokraatia defitsiidi kasvust ja võimu võõrandumisest seni mööda vaadanud. Tõsi, selle aasta alguseni etendati vilkalt asendustegevust küll presidendi otsevalimise, küll nn abielureferendumi asjus. Mis küll annab alust usule, et rahvas, kes ei taha valida küll väikese võimu, ent siiski igaühe argielule vahetu mõjuga omavalitsustegelasi, innustuks tohutult ja tormaks valimisjaoskondadesse, kui saaks valida vaid sümboolse võimuga presidenti või määrata kaaskodanike eraelu korraldust?

Viletsa valimisaktiivsuse eest ei kanna vastutust ükski valija. Vastutavad on ainult valitavad, kes ei ole soovinud või suutnud tegudega tõestada, et nende sõnal on väärtust või et oma ametit oskavad. See üldistus võib olla pisut ebaõiglane mõne tubli ja usaldusväärse omavalitsusjuhi suhtes, kuid kosmosest või kotkalennult tervet Eestit vaadates ei maksa need üksikud heledamad täpid pimeduses suurt midagi. Üksikud õnnelikud perekonnad ei kindlusta rahvuskultuurilist arengut, kui ülejäänutes vohab perevägivald.

Uus president Alar Karis märkis oma ametisseastumise kõnes: „Eesti parlamendi selgroo või laiemalt vaadates meie sisepoliitika tüve kujundavad erakonnad, kes valimiste kaudu moodustavad riigikogu. Selline demokraatlik erakondlikkus on suur väärtus, mis annab paljudele kodanikele võimaluse osaleda kohaliku omavalitsuse või riigi juhtimises.“ Väga leebelt öeldud ja vastab tõele vaid juhul, kui on täidetud tingimus, et erakondlikkus on tõepoolest demokraatlik. Ühiskonnateadlased ja vaatlejad on pikemat aega kooris selgitanud, et asjalood nii ei ole. Kui kuskil on demokraatiaga halvasti, siis just erakondades. Kaudselt kordavad sama tõde kõik valijad, kes otsustavad sel nädalal valimistel oma hääle andmata jätta. Kaua sa ikka seda aina kehvemaks minevat kaupa ostad?

Demokraatia defitsiidil on tagajärjed ja uus president peaks püüdma nende ennetamisega tegeleda vähemasti samal määral kui tema kaugem eelkäija Toomas Hendrik Ilves oma ametiaja algupoolel. Pigem rohkemgi, sest nüüd on valijate sõnum tugevam, parteilised otsustajad aga saamatumad ning demokraatia tervendamise projektile on vaja tugevat tõuget. Kuidas me seda ka peita ei püüaks, saadakse defitsiidist teada ka mujal ning see hakkab mõjutama Eesti kõnevõimet rahvusvahelisel areenil ja majanduse käekäiku, indekseid ja kohti edetabelites, meile abiks antava raha hulka ja laenatava hinda ning lõpuks iga elaniku heaolu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht