Kogunegem suurkogule!

REET VARBLANE

Järgmisel teisipäeval, 26. aprillil kogunevad kunstnike liidu liikmed suur­kogule. Seegi kord on kogunemis­paigaks valitud eriline, võib isegi öelda et tähenduslik paik – muusika- ja teatri­akadeemia kontserdi- ja teatrimaja. 2019. aasta sügisel avatud kontserdi- ja teatrimaja oodati pikisilmi. See on kasvulava noortele alustavatele tegijatele, aga ka võimalus nende juhendajatele, tunnustatud tegijatele. Võrdluspaik, mida iseloomustab avatus ja sümbioos. EMTA muusika- ja teatrimaja võib tõlgendada suurima loomingulise liidu – kunstnike liidu – metafoorina.

Kui kümmekond aastat tagasi levis veel ettekujutus, et kunstnike liit on keskeas või vanemate kunstnike ühendus, siis nüüd see kindlasti ei pea enam paika. Asi pole ainult kunstnike liidu noorenemises või ka selles, et noorte kunstnike hoiak on muutunud ja kunstnike liitu kuulumine on peaaegu sama loomulik kui kunstielus osalemine. Viimastel aastatel on kunstiinstitutsioonide koostöö kunstnike liiduga saanud iseenesestmõistetavaks. On selge, et ainult koostöös peitub jõud ja võimalus midagi korda saata. Et kultuuriministeeriumis (veel parem kui rahandusministeeriumis) võetaks kunstivaldkonna muresid tõsiselt ja leitaks neile lahendus, s.t eraldataks raha.

Palju on räägitud ka koostöö vajalikkusest. Ei usu, et oleks ühtegi kunstnike liidu liiget, kes ei mõista selle tähtsust. Kunstnike liit on ehitatud üles esindusdemokraatiale, kus kõrgem võim kuulub suurkogule. Kunstnike liidu liikmeskonna osavõtul valitakse suurkogul esindusorganid – volikogu ja juhatus. Suurkogu on koostöö kõige ilmsemaid vorme. Kas või sellenagi, et iga kunstnike liidu liige tunneks mitte ainult kohustust, vaid ka vajadust suurkogul osaleda. Kuid nüüd, nii nagu ka mõnel eelmisel korralgi, on kerge hirm, et ei saada kvoorumit kokku, kui kunstnike liidu tuhandest liikmest osaleb suurkogul vähem kui kaks viiendikku ehk siis nelisada inimest ning esindusorganite (volikogu ja juhatus) ja nende tugistruktuuride suurkogu ettevalmistamise töö on läinud vett vedama.

Kui suurkogul osalemine peaks olema iga liikme sisesund, siis presidendiks või asepresidendiks või ka volikokku kandideerimist ei ole põhjust kõigilt eeldada. Juhatuse, aga ka volinike töö on raske, kui seda tõsiselt tehakse. Teisiti ei ole mõtet. Elin Kard ja Vano Allsalu on oma tööd tõsiselt teinud (vt www.eaa.ee/presidendi-ja-asepresidendi-kandidaadid). Ometi on kahju, et ka seekord ei ole mingitki konkureerimist presidendi ja asepresidendi kohale, ei kuule lahkuminevaid seisukohti ega osutata teistsugustele võimalustele. Põhikirja järgi kestab juhatuse ametiaeg kolm aastat ja juhatuse sama koosseis tohib tegutseda kaks ametiaega. Ainult kuus aastat. Vahest oleks mõistlikum pikendada ametiaeg viiele aastale, et uus juhatus ühitaks juba esimesel ametiajal pärast sisseelamist (ja varade ülevaatamist) oma visioonid tegelikkusega ja hakkaks neid ellu viima.

Volikogu valitavatele kohtadele saab kandidaate esitada veel suurkogulgi. Mida paremini volikogu toimib, seda edukam on juhatuse ja kogu liidu tegevus. Asi ei ole pelgalt kenades inimestes ja suurepärastes loojates – volikogu ei ole aukohustus, volinik peab olema valmis oma aega ja energiat panustama, kriitiliselt kaasa mõtlema, ennast kuuldavaks tegema.

Üks noor kunstnik, kes oli aasta tagasi astunud kunstnike liitu, küsis minult kerges segaduses, mida tema saaks ära teha. Ei ole ju piisav, kui kord kolme aasta tagant kutsutakse suurkogule, jõuluks antakse lapsele pakk ja tuletatakse meelde, et liikmemaks on tasumata. Ilmselt on (taas) aeg, et liikmena mõtleksime läbi, mida suur ühendus, kunstnike liit meile tähendab ja mida me saame teha, et see (veel) paremini toimiks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht