Kogu rahva elektrifitseerimine

Energiapoliitika kisub vägisi parteide võistluseks, kes on osavam vabaturumajandust eitama.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Aasta tagasi, kui Moskva „kõrgtehnoloogilised ja ülitäpsed“ raketid ja soldatid ei olnud kogu Ukraina territooriumil veel oma inimsusevastaseid kuritegusid laiaulatuslikult, ülima eesmärgituse, moraalituse ja ebatäpsusega toime panema asunud, kinnitasid maailma suurimad agentuurid S&P ja Moody’s kolmandat aastat järjest Eesti suurimale riigi omanduses ettevõttele Eesti Energia üsna niru reitingu. Halb ei olnud hinnang ettevõtte finantsidele mitte sõja tõttu, sest see anti varem, kui energiaturgudel mölluks läks ja ilmnes elektri kui börsikauba kauplemisreeglite ebatäiuslikkus. Kuid enne seda oli ju ka pandeemia, maailmamajanduse kokkutõmbumine, korralise majanduskriisi ootus, tuure kogunud kliima- ja rohepoliitika meie vabaturukontinendil ja palju muud, millega energiakontserni lahjasid väljavaateid õigustada.

Eesti Energia allakäik ei ole ajutine ega hiljutine, ettevõtte reiting on olnud languses ajast, mil seda paarikümne aasta eest üldse mõõtma hakati, ning päris rämpsu hulka sattumast on selle päästnud ainult omaniku, see tähendab Eesti riigi krediidikõlbulikkus ja valmisolek oma firma kõigist finantsraskustest alati päästa. Iseasi, kas selleks ka valimistel kodanikelt kui riigifirma lõppomanikelt luba on küsitud ja saadud. Kaudselt on, sest ühiskonnas näib valitsevat konsensus, et kõik, mis tehakse, on rahvusliku julgeoleku küsimus – iga otsus langetatakse ellujäämise nimel. Järelikult on ka Eesti Energia julge­olekuasutus, kaitseb meid ja raha taha see ei jää.

Lähikuudel vaatavad agentuurid oma senise hinnangu jälle üle ja midagi head sealt tulemas olla ei saa, kui eeldada, et ka hindajatele on silma jäänud, millise innuga on omanik oma niigi kehvas seisus ettevõtet laastama asunud. Formaalselt on Eesti Energia ainuaktsionär Eesti Vabariik ja riigi esindajaks üldkoosolekul kui kõrgeimas juhtimis­organis rahandusminister. Suvest saadik, kui moodustus uus valitsuskoalitsioon, näib aga, et rahandusministri asemel on ettevõtet kamandama asunud hoopis Isamaa rahvussotsialistide grupeering ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Kristjan Järvani juhtimisel. Selle seltskonna kirglik, nüüd juba ka nn universaalteenuse seaduseks vormunud ning 1. oktoobrist rakendatud soov elanikele head teha, jagada kõigile piiramatult soojust ja valgust, tähendab ettevõttele surmavat kallistust.

Ettevõtte juhtkond püüdis kõigi majanduslike argumentidega valitsejatele tõestada, et nood on valele teele sattunud. Aga ei suutnud: poliitilisele sõgedusele vastu seisnud juhatus lasti hoopis ametist lahti ja nüüd ei ole firmas kedagi, kes valitsuse ja konkurentsiametiga universaalteenuse nime all pakutava põlevkivielektri hinna üle motiveeritult edasi vaidleks. Kuigi juhtkonna teenistus suurfirmas on soliidne, ei ole ettevõtte nõukogul lihtne uusi juhatuse liikmeid leida, sest kes see ikka tahaks oma renomee valitsuse mängukanniks anda ning ettevõtte edasise allakäigu eest vastutust kanda. Teist varianti ju ei ole, kui omaniku suunis ja seadustatud ootus on, et ettevõte peab tootma kahjumlikult ja olema seda tehes samal ajal kasumlik. Ainult poliitikupeas ei ole siin ületamatut vastuolu.

Kivi, kirka ja karu aru annavad kokku ettevõtet laostava universaalteenuse.

Aldo Luud / Õhtuleht / Scanpix

Ükskõik, kas maksustada elekter aktsiisi ja süsinikumaksuga või mitte, ei muuda see põlevkivi omadusi toorainena. Põlevkivi jääb oma energeetiliselt väärtuselt nüüd ja igaveseks alla nii kivisöele, naftale kui ka maagaasile. Rääkimata siis konkurentsivõimetusest taastuvatest allikatest toodetud rohelise energiaga. Seda fakti ei õnnestu tühistada ka maailma parima ja selgeima kommunikatsiooniga, mis on teatavasti käpas maailma parimal kõigi asjade nõunikul Kalle Muulil.

Aga Eesti Energia kurb lõpp võib veelgi kiiremini kätte tulla, kui kodanike-omanike tahtel peaks riigikogu valimiste tulemusel firma üldkoosolekuks taas kehastuma EKRE ja selle esimees Martin Helme. Tema nimelt on välja arvutanud, et põlevkivist saab elektrit toota veel viis korda odavamalt kui praegu universaalteenuses tootmise omahinnaks määratud ca 15 senti kilovatt-tunni eest. See superhind kinnitatakse tule ja tõrvaga nädalavahetuse massimeeleavaldusel, millest osavõtjaid võib kõhklematult nimetada korraga rahvaks ja majandusekspertide koguks.

Praegune valitsuskoalitsioon jättis oma suuremeelsuses kodanikele siiski valikuvabaduse, mida EKRE eksperdid, kelle unistus on Eestist kujundada välisühendusteta ja elektribörsita energiasaar, ei pruugi tulevikus enam anda. Universaalteenusest võib praegu keelduda ja paljud, sealhulgas mina, ongi seda teinud ning jätkavad elektri eest tasumist kas fikseeritud või börsihinna alusel. Põhjendusi võib olla mitmeid. Hind ennekõike, aga mitte ainult. On neid, kelle väärikus ei luba end suruda sõltlase, valitsuse ülalpeetava staatusesse, kui sissetulek ja teadmised võimaldavad oma elektritarbimist juhtida ja ohjeldada. On neid, kellele meeldib vabaturu riski kõditus. On neid, keda sugugi ei veena valitsuse usk, et elektri börsihind jääb pikaks ajaks püsima tänavuse juuli ja augusti kõrgtasemele – aga just see, ühiskonna paanikahoogude ning riiklike ja mitteriiklike spekulantide ühistegevuses kujunenud hetkehind võeti universaalteenuse elektri tarbijaile pähemäärimise aluseks.

Jah, universaalteenusele üleminekust teavitamine oli oma poolikuses lihtne ja selge: elektritarbija, kes pakkumise sai, ei pidanud ise mitte midagi tegema. Eriti mitte mõtlema, sest mõtlevad kodanikud on valitsusele tema üllas heategevuses ainult nuhtluseks. Aga mõni siiski mõtles. Näiteks sellele, et elektri börsihind ei sõltu mitte ainult sõjast ja Venemaa maagaasist, vaid ka sellest, kui hästi või halvasti läheb Põhja­maade energiamahukatel ja ekspordile suunatud ettevõtetel globaalmajanduse jahtumisaastatel. Sellest, kui vastutustundlikult ja säästlikult suvatsevad elektrit tarbida nendesamade Põhjamaade kodumajapidamised ja avaliku sektori asutused. Sellest, kui tühjad või täis on Skandinaavia veereservuaarid ning kas Norra valitsus realiseerib oma hoiatuse elektrienergia eksporti piirata. Sellest, milliseks kujuneb lähikuude ilm meie piirkonnas: siin on rusikareegel, et kõik, mis tuleb Atlandilt, on hea, mis Siberist, see halb.

Igal juhul on elektri universaal­teenus ebaperemehelik valik: mida rohkem on selle teenuse tarbijaid, seda halvemini läheb Eesti Energial. Kui halvasti, selgub siis, kui saabuvad Eesti Energia laenude maksetähtajad. Valitsus oma praeguse mõtteviisi juures selles mõistagi probleemi ei näe, sest eks võetakse ka riigieelarve kooshoidmiseks ja varem saadud odavate laenude (ainult intressi, mitte põhiosa) tagasimaksmiseks uusi ja kallimaid laene. Ise seejuures vingudes ja vääramatuid jõude süüdistades, nagu tegi peaminister, kui sai kuulda riigilaenu nelja­protsendilisest intressimäärast.

Kui omanik oma ettevõtte laostab, ei pääse ta vastutusest. Paraku ei ole vastutus isiklik. Eesti Energia võlgu ei hakka tasuma rahandusminister ega muud valitsuse liikmed, mitte ka ettevõtte nõukogu või juhatuse liikmed, vaid ikka maksumaksjad. Solidaarselt, riigieelarve kaudu ja sõltumata sellest, kas maksumaksja universaalteenuse tarbijana ettevõtte kahjustamises osales või mitte. Kuid see on ainult mündi üks külg ehk pool kahju. Kehvas seisus ettevõttel jääb ka investeerimata tulevikus konkurentsivõimelisse tootmisse, mis võiks kasvatada ühiskonna jõukust. Võib-olla on valitsusel ja erakondadel tagataskus mõni nipp, kuidas näiteks keskmaa õhutõrje seadmete ja Javelinide abil elektrit toota. Pigem on nende käed siiski hoopis maksumaksjate kõigis taskutes, kust vähegi rahakotte võiks leida ja näpata nii, et omanikud sellest arugi ei saa.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht