Kas lootust on?

Kui kultuur seegi kord võimekat ministrit ei saa, siis ei ole lootust mitte üks raas.

KAAREL TARAND

Lühivastus pealkirjas esitatud küsimusele kõlab, et lootust on alati, aga üldjuhul sama vähe kui raha. Ja rahaga teatavasti on asjad halvasti, kuigi moodustuv uus valitsuskoalitsioon läheb sügisel parlamenti nominaalselt kõigi aegade suurima riigieelarve eelnõuga. Talvel, kui süngemate ennustuste järgi pidanuks keskklass mõne kuuga kalli energia raskuse all välja surema, ironiseerisin selle mustaks maalitud pildi üle, sest pandeemiaga võitlemise ettekäändel ühiskonnas harjumuspärasele kulutamisele seatud piirangud olid rekordtempos kasvatanud inimeste sääste, millega talv hinnatõusudest hoolimata üle elada.

Nüüd on poliitikutest ennustajad üksmeelsed, et ees ootab erakordselt raske ja kulukas talv ning eluga toimetulekuks on valitsuse abi vajajate hulk mullusest suurem. Järelikult, ükskõik, millises kombinatsioonis moodustavad erakonnad märtsivalimisteni riiki juhtiva valitsuse, igal juhul on seal enamuses hääled, mis tahavad välja jagada rohkem toetusi ja vähendada maksutulu. Isegi Reformierakonnal kui rahandusliku vastutustunde viimasel bastionil on argumendid nii otsas, et ainsaks teeks takistada riigile uute üle jõu käivate kohustuste kaelavõtmist on obstruktsioon riigikogus.

Mulle ei ole küll selge, millisele ilmaprognoosile toetuvad suurte raskuste ennustajad, sest seda ei saa veel olemas olla. Ning talvel ja talvel on vahe, nagu teab igaüks, kes oma kodukulude üle on pikemalt arvet pidanud. Näiteks minu korteri küttearve viimase kümnendi kõige soojemal ja kõige külmemal talvel (arvete järgi vastavalt 2020. ja 2013. aastal) erineb kaks korda ja seda stabiilse hinna puhul. Kas tuleb külm või pehme talv? Kas parlament peaks riigieelarves kindlustama toetusraha maksimaalse võimaliku vajaduse järgi või kaaluma sügisel kolme ilmastsenaariumi?

Järgmine küsimus on, kes ikkagi täpsemalt on need abivajajad. Läinud talvel nende väljaselgitamine valitsusel just kõige paremini ei õnnestunud ja kõik poliitikutele majandusliku nõu andjad on osutanud, et nii energiakulude kompenseerimine kõigile (vajadusest sõltumata) kui ka teine, rohke bürokraatiaga toetamine olid ühtviisi kehvapoolsed lahendused, mida ei maksaks korrata. Riigile kallis, kasusaajale ebamugav ja alandav. Juurde tuleb uus teema, nimelt võitlus inflatsiooni ja hinnatõusuga, mida heldete toetustega ehk elanikele tarbimisraha jagamisega pidurdada ei saa.

Keskpanga sõnum on selge: kerkinud hinnad jäävad saavutatud tasemele püsima ning neid poliitiliste võtetega langetada ei saa. Valitsus võib vaid iseenesele näppu lõigata, kui loodab hindadele survet avaldada mõne maksuliigi (näiteks kütuseaktsiis) tulust loobumisega, aga soovib seejuures toetustele aina rohkem kulutada. Kõigepealt peaksid koalitsioonikõneluste pidajad endalt küsima, kas elanike ostujõu taastamise ainus tee on nende toetamine eelarveraha ümber jagades või on ka muid viise. Keskpanga hinnangul kasvab keskmine palk tänavu 10% ja jõuab 2024. aastal peaaegu 2000 euroni. See juhtub paindlike suhetega tööturul, eeskätt erasektori mõnes produktiivsema ja ekspordivõimelisema haru toel, mitte valitsuse jõupingutuste tõttu.

Valitsuse vastutusel on avaliku sektori palgad, millega tegelemist on aastaid iseloomustanud kaunid sõnad ja mõne valdkonna kriitiline mahajäämus, mille tõttu sinna enam tööjõudu ei leia (tuntuimad näited meditsiin, haridus ja siseturvalisus). Selle kõrval elab oma elu dogmaatiline seisukoht, et avalik sektor ei tohi palgakasvu eest vedada ja riigiaparaati peab aina õhemaks hööveldama, mis paraku ei tähenda sugugi mingist senisest tarbetust tegevusest loobumist, vaid lisakulu ning soovi asjaosalistelt vähema raha eest aina rohkem tulemust välja pigistada. Kaudselt ütlevad otsustajad seega uutes majandusoludes, et vähemasti osa süüd hinnatõusus lasub avaliku sektori palgasaajatel, kes on küllap saanud liiga palju palka ja seda vastutustundetult kulutades võimendanud hinnatõusu, mille tõttu nüüd teised (väiksepalgalised, eakad jt) kannatavad.

Kuidas paistab hetkeseisuga välja kultuurisektori helge tulevik? Ei paistagi või siis näib veelgi närusemana kui siinsamas kuu aja eest kirjapandu järgi („Rändeminister andis aru“, Sirp 13. V 2022, nr 19). Pool valitsust on langenud ning selles pooles on ka kultuuriminister. Formaalselt kehtib ministrite asendamise kord ja kõik hädavajalikud allkirjad saavad antud, kuid asjatu oleks loota, et asendaja ministeeriumis midagi suurt ja sisulist teeb, sealhulgas valmistab innukalt ette positsiooni eelarveläbi­rääkimistel.

Koalitsioonikõnelustelt ei ole siiamaani kultuurivaldkonna toimetuleku tagamise kohta sõnumeid tulnud. On tüüpiline, et kui jutuks tulevad avaliku sektori palgad, siis kipuvad palgalised kultuuritöötajad hädaliste loendamisel alatasa ununema, rääkimata vabakutselistest, kelle toimetuleku eripärast otsustajatel enamasti aimugi ei ole. Nende märkide järgi otsustades ei ole kultuuril sügisesest eelarvest just palju loota.

Miks alatasa nii läheb, seda põhjustab poliitikaprotsessi teatud väärastumine, milles erakonnad ise teadagi probleemi ei näe. Esiteks on asjad valesti selle poolest, et läbirääkimisi peavad vähemasti osaliselt inimesed, kellel endal ei ole kavatsust ministrina valitsusse vastutama minna. Teiseks ei komplekteeri erakonnad läbirääkimiste delegatsiooni nii, et valitsuse kõik vastutusalad oleks seal ühtviisi esindatud kas erialase asjatundmise või varasema töökogemuse kaudu. Kuna kultuur ei ole peaaegu kunagi ühegi erakonna poliitiliste eelistuste ja soovide esikolmikus, siis on kultuur parteide kaudu kõnelustel esindamata. Kolmandaks on kujunenud halvaks tavaks, et viimase hetkeni hoiavad läbirääkijad avalikkuse eest saladuses, kellele konkreetselt ja milliste põhjendustega ministrikohad lähevad.

Põhimõtteliselt on igal kolmest koalitsiooni poole püüdlevast erakonnast ette näidata varem kultuuriministri ametit pidanud ja praegugi poliitikas aktiivne inimene (näiteks Signe Kivi, Tõnis Lukas ja Indrek Saar). Kas ühelgi neist praegu on ambitsiooni või parteisiseses hierarhias võimalust kultuuri­ministri portfellile pretendeerida, ei ole kolmapäeval, kui kirjutan, veel teada. Kui ei, peab valitsemisala end valmis panema järjekordse uustulnuka saabu­miseks. Viimased eksperimendid ministriametis inimestega, kes alles ametisse saades hakkavad end valdkonnaga kurssi viima ja selle ülesandega enne ametist lahkumist valmis ei saagi, ei ole positiivseid jälgi maha jätnud ning nüüd on olukord senisest hoopis kriitilisem.

Aega riigieelarvest oma õiglase osa väljanõudmiseks on väga napilt ja rahandusministrit ning tervet valitsust peaks töötlema hakkama esimesest tööpäevast, kusjuures suvi on puhkuste aeg ning ka ametkondlikku tuge on võtta napilt. Pealegi ei tohiks sel korral piirduda ainult kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumi suurendamisega (tänavu 1400 eurot, millel ostujõudu juba vähem kui mullusel 1300-l eurol). Karjuv vajadus on järele aidata ka neid, kes miinimumpalgaliste ülemustena palgas reameestega võrdsele tasemele langevad, kui midagi juurde ei tule.

Lisariskina on õhus oht, et sügisel võib valitsust tabada järjekordne pandeemiapaanika ning kõik lubadused ühiskonda mitte sulgeda lendavad taas prügikasti. Sel aastal korra juba jäi kultuuriasutuste sulgemisest tekkinud koroonakahju kompenseerimata, sest see „ei mahtunud fookusesse“. Uut samasugust nöökimist asutused järgmisel talvel rahaliselt üle ei elaks. Institutsioonide tegevuse takistamine tekitab lisasurve ka loometoetustele ja kultuurkapitalile. Järelikult peaks selle riski maandamiseks vajaliku summa juba varakult kuskil reservis broneerima. Kui vaja ei lähe, on tore ja selle saab ehk mõne seisma jäänud suure plaani realiseerimiseks kulutada.

Palve presidendile on, et kui Kaja Kallas jälle ministrite nimekirjaga Kadri­orgu saabub, võtaks ta kultuuriministriks pürgija sobivuse ja võimed erilise hoolega kaaluda ja kontrollida, nagu ka selle, milliseid tagatisi uus koalitsioon kultuuri toimetulekuks annab. Sest kui ei anna, võib kujuneda olukord, kus valitsuse tegevuskava läheb vastuollu põhiseaduse preambuliga.