Kaalukeel

TRISTAN PRIIMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ajal, mil võimsaim relv on informatsioon ja suurim nõrkus kommunikatsioon, on kogu see õhus hõljuv teave ju vaja valada mingisse käega­katsutavasse vormi – sõnadesse. Selleks et kommunikatsioonis sõnum soovitud kujul kohale jõuaks, tuleb sõnale kaalu juurde anda või seda vastupidi vähemaks võtta. Kaalulisamise alla võiks sobida igasugune liialdamine, naeruvääristamine, värvikas sildistamine. Kaltsupead, lamemaalased, tole­rastid, kloorijoodikud, kiisukesed, ossid, tindi­nikkujad ja murusööjad on kõik selle suuna viljad, mis võivad teinekord hakata elama täiesti oma elu. Tahtis Jaak Joala või mitte, sõnapaar „Kremli ööbik“ on reserveeritud just talle, ka pärast tema surma, folklooris ja suveteatrietenduse pealkirjas. Andrei Liimets tuletab selles Sirbi numbris filmi „Paljutõotav noor naine“ arvustuses meelde poliitikas tavaliseks saanud naeruvääristavaid isiklikke rünnakuid sõnadega „lilleke“ ja „neiuke“, kirjutamisest on möödas vaid mõni päev, kuid juba võib siia lisada „nähvitsa“. Sõnavabadust kasutatakse ses kaalukate sõnade lahingus relvana, millega võib vehkima hakata täpselt sobival hetkel, sobimatul momendil aga unustada selle olemasolu. Nende ridade kirjutamise ajal tuleb Tallinna ülikooli keeleteaduse ja keeletoimetamise erialal kaitsmisele magistritöö teemal „Neeger eesti keeles – kui vaba on sõna?“ Tõepoolest, kui vaba? Kas tõmbame mõõga välja?

Kui sõnasõjas tähelepanu võitmiseks nuumavad kõik osalised oma sõnad võimalikult rasvaseks, siis käib selle kisa ja kära varjus veel varjatud sõnasõda, mille eesmärk on sõna kaalu vähendada. Sõnad riietatakse lahti, vabastatakse iseloomust, kõlast ja kõnekusest, muudetakse nii kõhnaks, halliks ja ühetaoliseks, et neid enam üldse ei märgata. Liiatigi siis veel nende rasvaseks nuumatute kõrval. Koos sõnade pisendamisega pisendatakse ka nende sõnade tegelikku tähendust. Koomik George Carlin tutvustas oma 1990. aasta kavas „Teeme seda jälle“ („Doin’ it Again“) terminit „paitav keel“ (soft language). Carlini üks meeldejääv näide sõna kaalu vähendamisest on sõjaväe sõnavaras tehtud muudatused sõduri ülekoormatud närvisüsteemi katkemise nimetamisel. Kui I maailmasõja aegu oli käibel fraas „shell shock“ ehk „mürsušokk“, siis II maailmasõjaks oli sellest saanud „battle fatigue“ ehk „lahingroidumus“, Korea sõda tõi termini „operational exhaustion“ ehk „operatsioonikurnatus“, Vietnamis aga sai selgeks, et see on hoopis „post-traumatic stress disorder“ ehk „post­traumaatiline stressihäire“. Aga mida ma siin üldse räägin: sõjavägi ei tohi ju ka enam öelda, meil on nüüd „kaitsevägi“, kes tagab meile „julgeoleku“. Kas üldse „sõdur“ võib veel öelda? Äkki ei tohiks, sest igikestva „rahuvalvamise“ korral peaks meid kaitsma hoopis „rahur“.

Nii on saanud Ukraina sõjast „konflikt“ ja Valgevene mässust „rahutus“. Kroonviirushaigusest sai aga ühel hetkel COVID-19. Kiretu statistika käigus eraldatakse valemist tunded. Kui pealispinnal rünnatakse üksikisikuid ja inimgruppe mahlakate epiteetidega, siis taustal saadetakse märkamatuks näljutatud sõnadega korda keelegenotsiid igasuguse isikupära vastu. Nii kaalu pahatahtliku lisamise kui ka vähendamise taga tundub aga olevat üks ja sama kavatsus – pisendamine. Pisendame riike, sündmusi, valdkondi, gruppe, seisukohti – ja lõpuks igaühe.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht