Asi pole monumendis

Lahendamata „vene küsimus“ varastab iga päev aega eestlaste mõtteis ja päevakavas.

KAAREL TARAND

Kiievist teatatakse, et linnavõim kavatseb kiirmenetlusega ümber nimetada kuni 300 tänavat ja maha võtta vähemasti 60 monumenti, mis on nimetatud või loodud, mõeldes kunagistele headele naabritele Venemaal ja Valgevenes, millest nüüdseks on saanud agressorriigid, vaenlased väga pikaks ajaks. Erinevalt kommunistliku ajajärgu lõpetamisest, mil linnaruumi puhastamise pehmele otsusele eelnes põhjalik ja pikk avalik arutelu, ei hakata Kiievis nüüd enam peenutsema. 1. mail läheb nimekiri lukku ja seejärel langeb ka kiire otsus.

Sama toimub Ukrainas mujalgi. Harkivis näiteks võeti maha marssal Žukovi monument. Seda on tehtud varemgi, kuid tollane venemeelne linnavõim laskis selle alati taastada. Nüüd ei saa sellest juttugi olla: Žukov lahkus jäädavalt. See kõik käib ajal, mil Ukrainas ei ole Teine maailmasõda veel lõppenud. Võib kiita, kuid ukrainlaste teod ei peaks ehk tingimata olema eeskujuks ning kujunema Kesk- ja Ida-Euroopa regionaalseks kiirmoeks. Aga võimule meeldivad sümboolsed aktid ja ühiskonna sõja mõjul muutunud meeleolu natuke sunnib ka. Kui kord juba on käivitunud rahvusvaheline mõõduvõtt, kes on kõige Ukraina-meelsem, siis ei saa Eesti siin ometi kehvale kohale jääda.

Nii ongi pealinn algatanud välisministeeriumitaguse pargiosa nimetamise Ukraina väljakuks ning rahvaalgatuse korras taotletakse vanalinnas Pika tänava ühele lõigule alaliseks või vähemasti sõja lõpuni Vaba Ukraina nime andmist, eeskujuks Läti, Leedu ja mõne teise riigi otsused kiusata Venemaa saatkonda sunniga kasutada ametlikes dokumentides ja visiitkaartidel aadressi, milles sisaldub impeeriumi arusaama järgi olematu või vähemasti vaenuliku riigi nimi. Tänavanime muutmine ei anna suurt midagi, lahendus oleks Pika tänava kinnistu Venemaa omandist äravõtmine ja sellele normaalse vanalinliku funktsiooni andmine (elanikud, ärid).

Nimemäng on Eestis kena asendustegevus, mis võimaldab veelgi edasi lükata kohanimede, sümbolite ja monumentide süsteemi korrastamise siiani pooleli töö laitmatut lõpetamist. Üle 30 aasta on möödas Eesti iseseisvuse taastamisest, aga ikka leiab omavalitsusvõim mitmel pool, et aeg ei ole veel küps mõne tänavanime puhastamiseks, kõnekaim neist Narvas aastaid väldanud pingutus anda (ehk pigem mitte anda) normaalne nimi küll üsna tundmatute punaste kurjategijate Daumani ja Tiimanni nimega tänavale. Kunagi ei olevat õige aeg, senise nime röövimine võivat narvalasi traumeerida või viia koguni järje­kordse mälestusmärkide sõja ning rahvarahutusteni, nagu paari kuu eest seletas Narva linnapea. Selle kõrval on kõigest kurioosum, et Lasnamäel elab helge laigu ja tänava­nimena rahva mälus tööeesrindlane, sotsialistliku töö kangelane, maaler ja krohvija Kristjan Kärber.

Tänavanimed on siiski pisiasi, võrreldes monumentide ja tervete memoriaalrajatistega, millest Eestis kuidagi lahti ei saa, sest neil on häälekad immigrantidest kaitsjad ning kohalikud orjaküüruga kaasakoogutajad. Selge ja sirgjoonelise otsuse langetamise asemel võimeldakse nende põlistamise nimel Eesti mälupoliitikas, õpetlased ja nüüdiskunstnikud muudkui kontekstualiseerivad, kontseptualiseerivad ja dekonstrueerivad neid, aga tagajärjeks ei ole mitte uues kvaliteedis mõistmine, leppimine ja armastus, vaid millegi kuluka ja eestlaste põhiseaduslike eesmärkide saavutamist takistava lõputu taastootmine.

Meedia meenutas sel nädalal laialdaselt 15 aasta möödumist vaba Eesti suurimast põhiseadusliku korra vastu suunatud vandalismipuhangust Tallinnas, tuntud ka kui pronksiöö. Toona ohjeldati ühe tarbetu mälestusmärgi teisaldamisele järgnenud ja vaenulikust naaberriigist õhutatud märatsushoog mõõduka jõuga ja korrektselt, kuid, nagu praegu ilmneb, siiski mitte lõplikult, nagu pidanuks. Ukraina sõja kontekstis peab põlisrahvas siin endiselt tegema ajamahukaid jõupingutusi, et okupatsiooni ajal Eestisse saabunud kutsumata külalised ja nende järeltulijad oma südamesoove ja kultuuri jälle tänavale ei tooks. Täpsemalt, vormiliselt teeb võim küll takistusi teisemeelsetele, keelates neil koguneda ja marssida eestlastele aastakümneteks ohvreid ja kannatusi toonud sündmuse tähistamiseks, kuid sellega käib kaasas ka manitsev sõnum eestlastele mitte provotseerida ega eskaleerida, mitte olla vaenulik mõttes, sõnas või ka teos.

Monumentidega võiks ju rahu teha, kui need ei toidaks venekeelse immigrant­rahvastiku mõnes osas kujutlust endast kui eriõigustega inimrühmast, kelle pilli järgi põlisenamus siin peab aegade lõpuni tantsima, selle eest peale maksma ning veel avalikult kahetsema, kui mõnikord ei jaksa nende eri­õiguste säilitamise ja suurendamise nimel piisavalt pingutada. Meelekindel valik oleks selline: teile jäetakse mälestuspaigad, kui loobute oma Moskva impeeriumi kesksest maailmapildist (ja ka vaenuliku riigi kodakondsusest) ning hoiate neid paiku korras ainult omaenda, mitte Eesti eelarve või koguni Venemaa raha eest. Või siis: jääge oma maailmapildi juurde, kuid sel juhul võetakse teilt mälestusmärgid.

Probleem ei ole elutus, vaid elusas, ei ole monumentides, vaid inimestes. Kuna Eesti elukorraldusega kohanemiseks võimetute inimestega sirgjooneline tegelemine on ebamugav, siis veeretab erakondade moodustatud riigivõim „vene küsimust“ valimistest valimistesse edasi nagu sõnnikumardikas aina kasvavat sõnnikupalli. Mardikas saab oma raskest tööst kasu, aga millist kasu saavad erakonnad, millist riigivõim, mis peaks olema kodanike kasu summa? Kodanikud aga ei saagi mingit kasu, vaid hoopis igapäevast kahju. Sest lahendamata „vene küsimus“ varastab iga päev aega eestlaste mõtteis ja päevakavas.

See vargus, mis pandi okupatsiooni ajal toime jõhkra jõuga ja mis oli seega pigem relvastatud röövimine, pidi päevapealt lõppema, kinnitasime endale 1992. aastal põhiseaduses. Jah, minevikku ei saanud muuta ega juba röövitud aega tagasi, kõiki neid tunde ja päevi, mis meilt võeti vastu tahtmist koolis ja ülikoolis nn punaseid aineid ja sõjalist õpetust omandama sundides, rääkimata vanematelt põlvedelt röövitud aastatest vangilaagrites, asumisel, aga ka sund­ajateenistuses okupatsiooniarmees.

Aga põhiseaduses ei ole poolt silpigi selle kohta, et eestlane peaks nüüd ja igavesti vähemasti kolmandiku oma ärkveloleku ajast mõtlema venelase peale. Mõtlema sellele, kuidas vene keelel ja kultuuril siin aina paremini läheks, et miski eestlase sõnas või näoilmes ega isegi varjatud mõtetes venelast kuidagi ei riivaks, tema erilisust kahtluse alla ei seaks. Oma tööpostil peab eestlane esmajärjekorras hoolitsema selle eest, et venelasel puuduks vähimgi surve eestikeelse keskkonnaga kohaneda. Ametnik ja poliitik aga peavad pühendama aina suurema osa oma tööpäevast hoolitsemiseks selle eest, et eestlaste kui maa põlisperemeeste käed püsiksid eemal venekeelsest koolist, meediast ja asjaajamisest riigiga.

Kui vaadata heldekäelisust, millega kasvatatakse toetust venekeelsele ajakirjandusele Eestis ning laiendatakse venekeelse teavitamise mahtu avaliku võimu asutuste veebilehtedel, hakkab kohati tunduma, et endale sellest ise lõpuni aru andmata soositakse tegudega vastupidist sõnas väljendatud soovile. Nii juhtubki, et ükski jõupingutus venekeelsete püsimiseks venekeelseina ei saa olla küllalt suur ja ainus viis Eestis kannatava venekeelse vähemuse probleemide lahendamiseks on kogu maa lõpuni venestamine.

Kuulge, parteid, see ei saa nii lõputult kesta! Ja teie võimuses on pakkuda lahendusi. Valimised on tulekul ja rahvusvahelist olukorda arvestades ei saa valimiste põhiküsimus olla muu kui julgeolekuküsimus, see tähendab, vene küsimus. Julgeolek ei seisne niivõrd relvades ja rahas, vaid nõuab sõltuvushaiguse kiiret ja tõhusat ravi. Vähemusrühmal on piiritu tähelepanuvajadus, mis toetub teadmisele oma erilisusest. Ja eestlased on kollektiivselt langenud justkui Stockholmi sündroomi ohvriks ning vajavad samuti kiiret abi. Selleks et võimalikult ruttu saabuks päev, mil eestlane läheb õhtul magama nii, et pole päeva jooksul kordagi pidanud venelasele mõtlema.