Unistuste Viljandi

Heldi Ruiso: „Ära kunagi kuula neid, kes ütlevad, et pole võimalik midagi muuta, et tegeled mingi jamaga, mis ei vii kuskile.“

MERLE KARRO-KALBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Aprilli alguses tõi Viljandi linnafoorum kokku linlased, ruumieriala spetsialistid ja poliitikud. Mõeldi linnaruumi üle, töötati laudkondades ja mitme teema kallal. Milline arengupotentsiaal foorumil avaldus, kus on Viljandi kitsaskohad ja mis laadi lahendused? Neil teemadel räägivad kokkusaamise üks korraldaja, vabaühenduse Loov Viljandi eestvedaja Heldi Ruiso ning volikogu liige Kristina Libe.

Linnafoorumil tõsteti valgusvihku järve ümbrus. Millistele kitsaskohtadele täpsemalt lahendust otsiti?

Heldi Ruiso: Linnafoorumi formaat sobib selleks, et võtta vaatluse alla kohad, mis pole veel ära planeeritud. Pöörasime tähelepanu järvele just suure potentsiaali pärast. On ju järve äär kujunenud isevoolu teed, selle arengut ei suuna justkui mingid laia vaatega visioonid. Sellegipoolest on järve ääres olemise ruumi ja loodust aina vähemaks jäämas. Eri sihtrühmadele ja nende vajadustele on aina vähem ruumi, kõigil koos pole enam mugav ega turvaline olla, samuti on plaan ehitada järve kaldale spaa tekitanud muutuse vajaduse.

See kõik eeldab terviklikku lähenemist, mitte jupp jupi haaval planeerimist.

Üks põhjusi, miks ma Viljandis elan, on elukeskkond. Kauni metsiku ümbrusega järv on kesklinnas ja see on tohutu väärtus, selle arengut tuleks koos teadjate ruumiinimestega mõtestada. Järve ääres peab igaüks käia saama, oluline on, et kõik leiaksid sealt endale midagi: need, kes ihkavad sportida, aga ka need, kes eelistavad omaette olla ja otsivad linnas nurgakest, kuhu eralduda.

Kristina Libe: „Kõige olulisem on endalt aeg-ajalt ikkagi küsida, miks ma seda teen, mis on mu tegevuse eesmärk. Kui vastus on olemas, siis on ka jõudu edasi minna ja terad sõkaldest eraldada ehk leida projektid ja ettevõtmised, mis tõesti ärategemist ootavad.“

Erakogu

Kristina Libe: Järve ümbruskonnas on palju loomulikku loodust, kuid seal, kuhu linnast hõlpsalt ligi saab, pole enam vaikseid omaette olemise ja looduse nautimise kohti. Selleks tuleb päris kaugele matkata ning seega ei ole see enam kõigile sama lihtne ettevõtmine. Aktiivne sportimine järve ääres on kindlasti vajalik ja mõneti ka loomulik – kus siis veel rannavollet mängida kui mitte rannas? –, kuid mõtlema peab ka sellele, kuidas spordirajatistega seotud tegevust paremini organiseerida, et ka need, kes sporti teha ei soovi, ennast rannas hästi tunneksid.

Randa on kavandatud veel spaa, elamurajooni laiendus, veel mõned spordirajatised, kuid need on jäänud koroona ja nüüd ka Ukraina sõja tõttu ootele. Kui seda kõike ellu viima hakatakse, läheb järve ääres elu veel tihedamaks ja ajaveetmisviiside konkurents samuti. Seetõttu on praegu paras aeg koos linlastega, eri vaadete esindajate ja linnajuhtidega maha istuda ning üle vaadata, kas see, mis juba olemas, ja see, mis tuleb, on ikka see, mida me soovime.

Kuni pole veel koppa maasse löödud, saab veel arengut suunata ja muuta. Mõelda tuleks näiteks, kuhu ja kuidas leiavad järve ääres endale koha väikesed lapsed ja nende vanemad, täiskasvanud, kes ei taha laste mängudes osaleda, need, kes tahavad vaikust, sportlased, loodusnautlejad jne. Me ei tohi kedagi tähelepanuta jätta, vastupidi, kõik peavad end järve ääres oodatult tundma. Ruumi jagub kõigile, seda tuleb vaid targalt ja koos linlastega planeerida.

Heldi Ruiso: „Linnaruumi teemad on keerulised ning maailmavaadete vastandumine toob tihti kaasa konflikte. See pole heategevusliku kontserdi korraldamine või koogisöömise ja kohvijoomise ellukutsumine.“

Annika Vihmann

Kas jäite linnafoorumi tulemustega rahule? Kas saite kogukonnaliikumise eestvedajatena piisavalt ideid? Loodetavasti avardus ka Viljandi poliitikute, nende, kes tegelikult arengusuundade üle otsustavad, maailmapilt ja nad näevad Viljandi linnaruumis uusi võimalusi?

Ruiso: Foorum oli läbimurre! Olime näinud, kui tegusalt spordiklubid järve ääres toimetavad, ja neil on see õigus ning vabadus. Küsisin endalt, et ehk peaks ka ise seda tegema hakkama. Kohtusin nendega, kes linnas spordielu korraldavad, ja kõigi teiste huvigruppidega esimest korda silmast silma just linnafoorumit ette valmistades ja olen selle eest üritusele lõpmata tänulik. Muidugi suur tänu ka kõigile neile, kes olid kohe valmis koos ajusid ragistama.

Tundub, nagu oleks Viljandis neli maailma: kultuur, sport, keskkonnahoid ja poliitika. Need peavad ja saavad ometi koos toimida ning nende kokkutoomine ning üksteisele lähendamine oli ka linnafoorumi mõte.

Mina olen kultuurikorraldaja ja minu arvates on ka linnaruum kultuuri osa. Kogukonnaliikumises olen aga sattunud täiesti uude maailma: on selgunud, et linnaruum on eelkõige poliitikatanner. Isegi kui ei taha sellega tegeleda, oled sunnitud poliitika ja poliitmängude sees olles endale selgeks tegema, mis on poliitika ja kes poliitikud.

Linnafoorum tõi kõik kokku, töörühmades mõeldi linna tuleviku üle. Kõrvuti fantaseerisid vastakate unistustega linlased. Ruumispetsialistid tõmbasid kaasa ka need, kes iga päev ruumi üle ei mõtle. Ma nägin, et maailmapilt avardus: hakati mõtlema, kuidas teha võimalikuks ka need asjad, mis enne võimatud tundusid. Linnafoorumist sündis tore koostöö.

Loo moraal on see, et tuleb vaid suu lahti teha ja oma mõtetest ka teistele rääkida. Nii selgub, et kõik mahuvadki ühte ruumi, nii füüsilisse kui ka vaimsesse. Mina sain nendest töötubadest ja vestlustest väga positiivse laengu.

Mida foorum kogukonnaliikumisele juurde andis?

Libe: Esiteks said linlased palju paremini tuttavaks, kadus ära pinge ja võõristus. Ka nii väikses linnas kui Viljandi on tekkinud grupid, kes omavahel kokku ei puutu, sellele lisanduvad veel jutud selle kohta, milline keegi on. Kõik on ju tegelikult koostööaltid ja tahavad oma kodukandi arengusse panustada. Foorum andis võimaluse omavahel sõbralikumalt suhelda.

Tavaliselt ju juhtub nii, et ühe või teiste huvirühma ideedest ja vajadustest kuulevad vaid linnajuhid, aga mitte teised linlased. Nii on lihtne juhtuma, et öeldakse, et ühte või teist asja ei saa teha, sest astutakse kellegi varvastele. Linnafoorum näitas väga hästi, et kui ühe laua taga arutada, siis ei sõtkuta tegelikult kellegi varvastel. Vastupidi – on palju ühiseid eesmärke ja kokkuleppevõimalusi.

Aktiivsetele linlastele on siiani natuke ette heidetud, et me pole linnaplaneerimise mõttes spetsialistid, et me tegelikult ei tea, millest räägime. Nüüd kutsusime spetsialistid enda juurde, et nad aitaksid meil mõelda ja öelda linnaplaneerijate keeles, mida ja miks me tahame. Selgus, et see, kuidas ja mida me mõtleme ja mida saavutada tahame, pole vale. Seda kinnitasid ka linnaplaneerijad, maastikuarhitektid ja arhitektid.

Linnafoorumi kõige parem tulemus ilmselt ongi see, et kõik töörühmad jõudsid samale tulemusele. Juhised edasiseks arenguks on sisuliselt sarnased: üle tuleb vaadata võimalused, kuidas eri huvidega sihtrühmad üldse järve äärde pääsevad, rannapromenaad peaks kulgema ka läbi looduslike alade, järve ääres peaks olema oma koht ka introvertidele ehk peab olema võimalus ka teistest eralduda, luua tuleks olemiskohad vee piiril ning veidi ümber korraldada sporditaristu. Iga järgmise projekti puhul tuleks seega vaadata, kas see vastab nendele põhimõtetele, milleni foorumil jõuti.

Ruiso: Tungivalt soovitati parklaid enam mitte rajada. Kui mõtlen Viljandi linna kuvandile või sellele, miks mina Viljandis elan, siis esimene põhjus on kesklinna loodus. Me ei näe järve, aga sinna on jala viis minutit minna. Meil on lausa kaks järve: Paala ja Viljandi.

Linnad üle maailma tõstavad oma veesilmi esile ja põimivad need uhkelt linnakoesse. Me imetleme neid linnu. Viljandis on ka see potentsiaal olemas, tuleb veesilm vaid välja puhastada ja püünele tõsta. Kõrgkultuur ei jõua alati Viljandisse, kuid loodus on siin olemas ja linnadevahelises konkurentsis annab see selge eelise. Seega võiks järv olla nähtav ja paremini juurdepääsetav, kalda kujundus atraktiivne ja kõigile mugav.

Loov Viljandi unistab kultuuripromenaadist, mis teeks linna looduspaikadele, veesilmadele ja kultuuriasutusele ja -objektidele ringi peale. See ongi meie väike spaa.

Libe: Viljandi linna territooriumist hõlmavad rohealad, pargid ja metsad päris suure osa. Asumites argiasju ajades me loodusega siiski eriti kokku ei puutu. Selleks et loodusesse minna, tuleb ette võtta ekstra retk. Üks foorumi laudkonna juht tõi välja, et talle jäi Viljandis silma treppiderohkus. Me oleme nendega harjunud ega mõtle, kui paljudele on trepp selline takistus, mille tõttu jääbki kuskile minemata või otsustatakse hoopis auto kasuks. Paljudel aga pole auto kasutamise võimalust, pealegi ei peaks autostumine olema lahendus. Viljandi on nii väike linn, et igale poole jõuab tegelikult ka jala. Selleks on vaja lihtsalt tingimused luua.

On ka väga laugeid teid, mis järve linnaga ühendavad, näiteks lossimäe vallikraav ja Hariduse tänav, kuid need on alakasutatud. Sellised tähelepanekud avavad silmad.

Ruiso: Linnafoorumil võeti ette ka veidi õrnad, võiks isegi öelda tabuteemad. Näiteks küsiti, kas meil on järve äärde üldse nii suurt spaad vaja, kas järv ja selle ümbrus kannatab need rahvahulgad välja, kas kohalikele jääb veel ruumi. Nii pole siiani keegi julgenud küsida.

Viljandi järve ümber ju metsikut looduslikku ala on, kuhu võiks oma tegemistega laieneda, aga enamasti tegutsetakse vaid ühes kohas, sest sinna pääseb kesklinnast kõige paremini ligi. Looduslike alade sisse jäävad Natura võrgustiku kaitsealad. Keegi pole söandanud unistada, kas saaks ehk kasutada mõnd piirkonda seal looduslikeks mängualadeks, loodushariduseks, omaette olemiseks jne. Saime vastuse, et saab küll. Selleks on omad reeglid, kuid see pole nii võimatu, nagu arvati.

Kuidas saab selle energia ja nende mõtetega nüüd edasi minna nii, et kogukonnaliikumise eestvedajate, linnavalituse liikmete ega ka poliitikute ind ei raugeks?

Libe: Mulle meeldis väga jõudmine arusaamisele, et linnaruumi elavdamiseks ja inimväärsemaks muutmiseks on mõnda asja võimalik teha kohe, väikeste sekkumistena, mis ei eelda suuri investeeringuid. Pigem on vaja pealehakkamist ja otsustamist. Näiteks mõte teha järve äärde toidutänav. Linn ei pea seda ise organiseerima, see on võimalus eraettevõtjatele. Teemana toodi välja ka suurte parklate ümberkujundamine. Ehk tuleks need korrastada, näiteks joonida ja haljastada? Need väikesed asjad saame kohe korda ajada, isegi kui rahakott kõigi suurte plaanide elluviimisele praegu vastu ei pea. Me võime ruumiga eksperimenteerida ja katsetada, et välja selgitada, kas see, millest mõtleme ja mille oleme teistest linnadest eeskujuks võtnud, võiks sobida ka Viljandisse. On hea enne suuri püsivaid muutusi olukord läbi mängida. Ei pea ootama rahalaeva, et siis kõik korraga ära teha.

Ruiso: Meid on kutsutud volikokku tulemusi tutvustama. See näitab, et muutus on toimunud. Linnavalitsuses tahaksime veel kokku korjatud ideid näidata ning plaanime ühe sündmuse linnarahvale. Sellega tahame välja selgitada, millised on need väikesed sekkumised, mille saab kohe ära teha. Nende poliitikutega, kes olid linnafoorumil kohal, nendega koos teeme veel suuri tegusid, kuid kõiki kutsutuid ja oodatuid seal polnud. Nendega kohtumist ootan samuti.

Libe: Volikogu liikmena ja ka kogukonnaliikumise eestvedajana tahaksin väga, et läbi arutatud ideed ja mõtted jõuaksid ka volikokku ja komisjonidesse. Poliitika­kultuuri arengu mõttes on oluline, et otsustajad oleksid ühesuguses infoväljas. Me ei saa mõjutada seda, millise otsuse volinik langetab, aga me saame mõjutada seda, mille põhjal ta otsused langetab.

Ruiso: Loova Viljandi eesmärk ja linnafoorumi korraldamise üks eesmärke on ka vabaühendusena professionaalsemaks kasvada. Me tahame anda tõsiseltvõetavat sisendit, olla usaldusväärne partner linnavalitusele, ettevõtjatele, volikogule ja viljandlastele, kõigile, kellele Viljandi linnaruum korda läheb. Lisaks kõigele muule õppisime linlastena ka seda, kuidas omavahel asju ajada, koostöövaimu tekitada, kuidas olla toredad kaaslased.

Loov Viljandi on tegutsenud nüüd kaks aastat. Tehtud on omajagu ja paistab, et murdepunkt on ületatud. Kuidas te ise tunnete, millises arenguetapis te praegu olete? Kas viljandlane tuleb kergesti linnaruumi puudutavate algatustega kaasa?

Ruiso: Mõnikord tulevad inimesed kaasa, mõnikord mitte. Alustasime haridus- ja kultuuriprogrammi kokkupanekust, sest sellega saab ärgitada linlasi linnaruumist mõtlema. Üldiselt arvatakse ju ikka, et avalik ruum on midagi, mille üle otsustatakse kuskil kabinetis, ja et selle puhul teistmoodi ei saagi. Tõenäoliselt teavad praeguseks juba kõik tulevikku vaatavad linnavalitsused ja linlased, et nii see pole.

Tallinnas ja Tartus on linnaruum juba aastaid arutelu keskmes, kuid julgen väita, et väikelinnades tehakse selles vallas alles esimesi samme. Harjumust käia loenguid kuulamas või osaleda töötubades pole veel.

Ma olen ka Tallinnas elanud ja seal üritusi korraldanud ning annan endale aru, et siin ei saa oodata samasugust publikut nagu pealinnas. Ma olen alati öelnud pooltühja saali üle kurtmise peale, et spetsiifilised teemad ja süvenemist eeldavad üritused on igal pool pigem väheseid kohale meelitanud. Ole Tallinnas, Tartus, Viljandis või Elvas – linnaruumi teema ei too kokku suuri masse. Oleme ju ka tegutsenud alles kaks koroona-aastat.

Libe: Linlaste aktiivsus käib ikka lainetena, samuti kõnetavad teemad. Linnaruum on praegu kuum teema ja inimeste huvi kasvab. Viimastel aastatel on linnas palju ehitamist ja elanikkond ärksam, sest harjumuspärane ruum kaob. Ma kandideerisin isegi ju volikokku just linnaruumis aset leidnud muutuste ja arengu tõttu.

Käiakse teisteski linnades ning nähakse ägedaid ettevõtmisi. Siis soovitakse samu asju ka Viljandisse. Natuke on veel kompamist, kuidas seda huvitavat ja inimsõbralikku linnaruumi nõutada, kuhu ja kuidas peaks pöörduma. Eks seetõttu Loov Viljandi ju ka loodi, et natukene paremini suhtlust suunata, et see oleks konstruktiivne.

Kas on mõni nipp, kuidas kogukonnaliikumise ja rohujuuretasandi linnaruumi parendamise eestseisjana mitte ära väsida? Teete seda ju põhitöö kõrvalt ning edenemiseks tuleb enamasti võidelda pettumuste, vähese huvi ja ehk isegi kadedusega.

Ruiso: Põhitöö kõrvalt ongi kogukonna ülesehitamine väga keeruline, sest peale ürituste tuleb tegeleda nii brändingu, juhtimise kui ka kommunikatsiooniga, rahaleidmise ja aruandlusega. Kui satud oma ettevõtmistega negatiivses mõttes rambivalgusse, pole see just kõige innustavam. Alles nüüd saan enda kohta öelda, et must hakkab juht saama. Ma õpin selleks teadlikult ja võtan vastutuse. Varem polnud ma valmis, olin pigem projektijuht, kes viis läbi Loova Viljandi kultuuri- ja haridusprogrammi. See kõik ongi uus, pakub üllatusi ja põletab läbi.

Linnaruumi teemad on keerulised ning maailmavaadete vastandumine toob tihti kaasa konflikte. See pole heategevusliku kontserdi korraldamine või koogisöömise ja kohvijoomise ellukutsumine.

Libe: Kõige olulisem on endalt aeg-ajalt ikkagi küsida, miks ma seda teen, mis on mu tegevuse eesmärk. Kui vastus on olemas, siis on ka jõudu edasi minna ja terad sõkaldest eraldada ehk leida projektid ja ettevõtmised, mis tõesti ärategemist ootavad. Kogukond on natuke ebamäärane ja korrapäratu nähtus, seda ei saa juhtida nii, nagu juhitakse ettevõtet. Ühel hetkel tuleb otsustada, kas soovitakse koondada sarnase meelsusega inimesed või üles ehitata võimalikult laiapõhjaline platvorm.

Aitab see, kui liikumise tuumik on tore ja toetav, mõnikord tulebki aeg maha võtta ja mitte nii palju rabeleda. Oma võimetele tuleb ausalt otsa vaadata. Endale tuleb aru ja asu anda: energia ja jõud ei ole konstant, vaid muutuv suurus.

Ruiso: Ma võin värskuse hoidmiseks mõne nipi välja tuua küll. Esiteks, ma läksin tulevikujuhtide kooli, mida korraldab vabaühenduste liit, just sellepärast, et mitte ära väsida, et oskaksin juhtida iseennast ja ka Loovat Viljandit. Teiseks, oluline on hea parem käsi, kõike ei pea üksinda tegema. Kolmandaks, ära kunagi kuula neid, kes ütlevad, et pole võimalik midagi muuta, et tegeled mingi jamaga, mis ei vii kuskile. Neljandaks on vaja ka head eeskuju. Kui poleks Tallinna liikumist Elav Tänav, ühismeedia sisuloojat mitte_tallinn, Tartus tegutsevat Kureeritud Elurikkust ning arhitektuurikeskuse üritusi, siis poleks meil julgust jätkunud. Elu ja maailma päästavad ilu, vaprad ja julged. Kui neile vahepeal aitäh öeldakse, siis ongi kõik väga hästi.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht